Peeter Simm on tulvil omaenda mõtete murelikku segadust. Võtteplats on Lillekülas raudtee ääres, aasta on 1993. Erastuudio teeb „Ameerika mägesid”, sest Tallinnfilm on verest tühjaks jooksmas. Kõik on nüüdsest vabakutselised. Soomest laenatud kaamera juures toimetab Antti Härkänen, niiskes sügistuules lõdisevad Ago Ruus ja Kaljo Kiisk. See on Peeter Simmi esimene koostööfilm, sedakorda prantslastega. Algselt farsina mõeldud ja üles võetud filmist saab prantslasest montažööri käe all kesine psühhodraama.
Kaljo Kiisk on nüüdsama meenutanud, kuidas ta Tallinnfilmi kaadrite osakonnast oma tööraamatu kätte sai: „Tulin vaikselt trepist alla, mõtlesin: vaat nii, Kiisa-poiss – 40 aastat teenistust, oleksid võinud ühe lillegi kinkida…”
Filmiaktivistid on käinud Toompeal, peaminister Vähi kinnitanud kõvahäälselt, et ühte filmistuudiot suudab Eesti Vabariik üleval pidada küll.
Ei suutnud.
