-
Roy Andersson on auteur, kes seisab Rootsi filmikunstis kõrvuti selliste klassikutega nagu Ingmar Bergman, Bo Widerberg, Jan Troell. Tema nelikümmend aastat kestnud filmikarjääri ilmestab erandlikkus, sest selle aja jooksul on ta teinud kõigest neli täispikka ja kuus lühimängufilmi.
Anderssoni otsus saada lavastajaks küpses maailma autorikino kõrgperioodil, mil igal aastal tuli välja mõni Wajda, Antonioni või Buñueli järjekordne šedööver. Aasta pärast kinokooli lõpetamist valmis tal lüüriline debüüt „Rootsi…
-
Tunnistan, et Jouni Hiltuse filmi „BAM” asusin ma jälgima teatud kõhedusega. Mida üldse teab üks soomlane sotsialismist, selle praktikast, selle bluffidest? Oletasin, et kindla peale läheb kõvaks materdamiseks, seda hiiglama pikka ja välismaailmast ilmselt mõttetuna näivat sotsialismikuriositeeti mõnitatakse nii, et on mõnitatud.
Ajastu täpne tabamine
Olen ise BAMil umbes nädala jagu päevi viibinud (ootasime Põhja-Baikalimaal Angarakani jõe ääres lennuilma ekspeditsioonil evenkide juurde), kohalikud eesti bamlased, kenad neiud ja…
-
1
Pääsukese filmi aluseks on Vikerkaares ilmunud Peeter Sauteri jutustus „Must notsu”. See on lugu 30. eluaasta ringis mehest (Gert Raudsepp, NO-teater) ja naisest (Tiina Tauraite, Von Krahl), abielupaarist, kes pole juba kaks nädalat tülitsenud. See on rekord. Kogunenud pinge otsib aga väljapääsu ja leiab selle mängus. . . .
Võrreldes Sauteri tekstiga on filmilindile jõudnud tegevus estetiseeritum, pilt on mõnusalt teraline ja mustvalge (operaator Meelis Veeremets), tegelased ja interjöörid teadlikult…
-
Vaatasin Kaupo Kruusiaugu dokfilmi Jaan Ehlvestist teist korda, sedapuhku DVD-lt (kõigepealt esilinastust Sõpruse kino suurelt ekraanilt) ning olen kahevahel, mis panna pealkirjaks: kas „Endspiel” või „Rändaja ja kaotaja, kuid mees ikkagi”?
„Mängija” puhul on tegemist mingis mõttes road-movie’ga. Tõsieluline linateos algab hästi ja hoogsalt: ei luusita ümber palava pudru, pannakse lugu kohe käima-liikuma. Algustiitrite ees proloogis kuuleme salapäraseid malekäikude tähistusi, müstilisi hääliku- ja numbrikombinatsioone, mis ütlevad midagi…
-
„Õpetaja” tegemine on kui perekondliku sündmuse ülesvõtmine. Mark oskab oma krambivaba olekuga näitlejad ja mittenäitlejad lahti tõmmata, õppides tõenäoliselt ka ise, kuidas seda imelooma – näitlejat, endale sobilikus suunas liikuma panna. Ja näitlejad tulevadki talle appi. Õhtuti, kui surmväsinud Mark oma Mihkli-Jaani talus osalejatele pannkooke küpsetab, käib samal ajal järgmise võttepäeva tekstide läbimängimine või suisa uute väljamõtlemine. Sedakorda on Laipmanniks veel Jüri Arrak.
Aga koopiat sellest filmist…
-
Ameeriklane Steve Buscemi on paljudele filmihuvilistele tuntud näitlejana, kelle rollisooritustesse kuulub hulganisti omapäraseid, et mitte öelda äraspidiseid tegelaskujusid. Üheks selliseks on ka ajalehereporter Pierre Peders uues filmis „Intervjuu”, mille lavastajaks on Buscemi ise. Tegu on Buscemi neljanda režissööritööga suurel ekraanil, lisaks sellele on ta kätt proovinud ka teles. Tuntuimad on viimases vallas tema lavastatud seriaali „Sopranod” osad, mille eest ta koguni mitmetele auhindadele kandideerima nimetati.
“Intervjuu” on…
-
2005. aastal korraldati seoses PÖFFiga neljandat korda „Baltic Event”, mille eesmärgiks on tutvustada Euroopa ja maailma filmi- ja teleprofessionaalidele uusimaid Baltimaade mängufilme, et edendada nende rahvusvahelist levi ning tõsta Balti filmikunsti rahvusvahelist tuntust. „Event’i” külalistele näidati kinnistel linastustel Eesti, Läti ja Leedu 11 uut mängufilmi. Leedut esindasid Algimantas Puipa „Jumalate mets” ja Audrius Juzėnase „Ghetto”.
„Jumalate mets” (film linastus 16. veebruaril ETVs) valmis Leedu ja Suurbritannia koostööprojektina…
-
Nelja aasta pärast sajandivanuseks saava eesti filmi kohta pole seni ühtki kokkuvõtlikku monograafiat, ajalugu või tõlgendust. Siin-seal on puhuti avaldatud artikli- ja kriitikakogumikke või üht kitsast valdkonda, näiteks animatsiooni, käsitlevaid teoseid, viimati praegugi veel poodides saada kanadalase Chris Robinsoni „Between Genius and Utter Illiteracy” ja seegi inglise keeles. Kogu sajandit hõlmavat eestikeelset kokkuvõtet aga pole.
Võime ju end välja vabandada, et eestlased ongi rohkem teoinimesed, kes…
-
Tänapäeval filmist kõneldes mõtleme selle all liikuvat pilti, olgu siis videos või DVD-l. Klassikalise kinofilmi puhul tuleb meeles pidada, et tegu on 35mm filmilindiga, millel on mitmeid komplekti osi: originaalnegatiiv, vahepositiiv, duubelnegatiiv, magnetheli ja optiline heli. Kinodes näidatakse positiivi, mis kaotab iga kord projektorist läbilaskmise tulemusena oma kvaliteedis; arhiivikõlbulikuks peetakse positiivi, mida on näidatud alla 50 korra.
2005. aastal kirjutasid filmiinstitutsioonide esindajad alla kokkuleppele „Eesti film 100”,…
-
Eesti kinodest on viimasel aastakümnel kirjutatud peamiselt kahte moodi: kostab õigustatud kurtmine, et kinoskäimise kohti on liiga vähe ja et need on peamiselt pealinnas, teiselt poolt tuuakse kuuldavale rõõmurõkatusi, kui mõni vastne ekraaniga maja lahti tehakse või mõnd uut kobarkino ehitama hakatakse. Paistab, et noored armastavad kino(de)s käia, ehkki tuleb sedastada, et Eestis on per capita kinoskäimise kordi märksa vähem kui keskmiselt Euroopas. See näitab küll…
