-
Keset laiuvat mõõtmatust rullub lahti teistegi tähelepanuväärsete möödunud aasta filmide tegevus: Paul Thomas Andersoni „Veri hakkab voolama” ja Andrew Dominiki „Jesse Jamesi tapmine argpüks Robert Fordi käe läbi”. Mõlemad ammutavad oma visuaalse ja meditatiivse jõu Ameerika ääretusest, millel on ülimastaapsuse tõttu lausa füüsiline mõju.
Ühenduslülisid nende filmide vahel on veelgi, alates maskuliinsusest, mis ei lase pea ühelgi naiskarakteril poolanonüümsest kõrvalosatäitja staatusest kõrgemale küündida. See on Metsiku…
-
Mis sealt siis kadunud oli? Kõik ei tule kohe meelde, aga kindla peale puudusid järgmised asjad.
„Kes on kes Eesti filminduses”, „Eesti filmi biograafiline leksikon”, „Eesti filmi lühiajalugu” ja „Eesti filmi lähiajalugu” (Veste Paasi raamatud vanemast filmiajaloost olid alles jäetud, samuti Ivar Kosenkraniuse ajastupunane „Eesti kino minevikuradadelt”), Jaan Ruusi 70. sünnipäeva eel ilmunud artiklite valimik Ilmamaa kirjastuselt, Valdeko Tobro värskelt kokku pandud filmikirjutiste kogu (osa neist…
-
Vabariigi aastapäeva eel esilinastus meie noorema põlvkonna animafilmiässa Mait Laasi esimene dokumentaalfilm „Aja meistrid”, kuid Eesti riigi olemusega pole sellel filmil otsest pistmist. Vaatluse alla võetakse meie kahe suure nukuvanamehe Elbert Tuganovi ja Heino Parsi elu ja looming. Just nemad tegid 30 aasta jooksul kahe peale üle 70 nukufilmi, rajasid stuudio ja sillutasid teed koolkonnale. Ja nüüd on eesti nukufilmi kolmanda laine (on ka neljas laine!)…
-
On tekkinud kujutlus, et Paul Thomas Andersoni „Veri hakkab voolama” on eelkõige Daniel Day-Lewise film. Mingis mõttes see ongi nii. Day-Lewis on korjanud Daniel Plainview rolli eest kindlasti üle 15 auhinna, sealhulgas parima meespeaosa Oscari ning võib eeldada, et auhindamisi tuleb veel. Näitleja, kes pärast Jim Sheridani „Poksijat” (1997) tegi pausi, et tulla võimsalt tagasi Martin Scorsese „New Yorgi jõukudes” (2002), näitab Andersoni uues linateoses veenvalt…
-
Hinnatud maalikunstniku ja iseõppinud režissööri Julian Schnabeli („Basquiat”, „Enne kui öö saabub”) kolmas mängufilm toob meieni tõestisündinud loo täies elujõus mehest, kes jääb pärast ootamatut insulti halvatuks. Ühtäkki saab tormilist elu elanud südametemurdjast, moeajakirja Elle toimetajast Jean-Dominique Bauby’st (mängib Mathieu Amalric) inimene, kes ei saa end liigutada rohkem kui pilgutada oma vasakut silma. Samuti ei suuda mees enam rääkida, nii et tema ainus võimalus maailmaga kommunikeerida…
-
Hollywood on aasta-aastalt laiendanud oma mõju Aasias. Uusima tähelepanuväärse sammu tegi Walt Disney kontsern. Osteti Mumbais baseeruva India meelelahutustööstuse suurkompanii UTV Motion Pictures aktsiaid veel 203 miljoni dollari eest, suurendades sedasi oma osalust selles edukas kinofilme ja telesaateid tootvas firmas 13,7 protsendilt 32,1 protsendini. UTV Euroopas ja Ameerikas tuntuim produktsioon on usutavasti maineka naiskineasti Mira Nairi draama „Nimekaim” (2006). Bengali filmiklassikute Satyajit Ray ja Ritwik Ghataki…
-
Mis saab siis, kui kaalul on elu või surm? Siis võib juhtuda, et pihkupeksmisest saab elupäästja. Surmatõves lapselapse päästmiseks saab vanaemast kapiseksis Londoni parim. Nii võib lühidalt ühe lausega kokku võtta sel nädalal kinos Sõprus jooksma hakanud filmi “Irina Palm”.
Tegemist on sooja ja rahuliku filmiga. Hoolimata surmatõves lapsest ja komblustõrkeid tekitava ameti vastuvõtmisest, pole see mingi traagiline pisarakiskuja. Me sammume läbi sündmuste mõõdetud tempos, mille rütmi…
-
Ent igasugune looming peaks teatavasti niivõrd kuivõrd peegeldama elu ja kas elus siis passiivseid inimesi polegi? Ja kas nad mõnikord ei satu koguni mõne sündmuse-tegevuse keskmesse? Ja kas pole isegi nii, et passiivseid inimesi on elus rohkemgi kui aktiivseid?
Väärtfilmide kino Sõprus näitas programmis „Kirjandus ja kino” Nikita Mihhalkovi psühholoogilist ajastudraamat ja ansambliromanssi „Lõpetamata pala pianoolale”, mille stsenaarium on teatavasti tehtud Anton Tšehhovi vähetuntud näidendi „Nimetu näidend”…
-
Autoriteetses Frankfurter Allgemeine Zeitungis (18. II) avaldatud auhindade kommentaaris kuulutas kriitik Verena Lueken: „Brasiillase José Padilha „Eliitrühm” ei ole mingit auhinda väärt.” Kriitik väidab, et režissöör ei valitse materjali. „Vaataja on pandud pidevalt jooksma vankuva kaamera järgi, mis püüab anda ülevaadet korrumpeerunud politsei heitlustest narkoärikatega Rio de Janeiro favela’des, kuid ei suuda anda õiget pilti, kes on kelle poolel ning milline on sealsete agulite elupõrgu.” Vihane…
-
„Mul on mälestusi, millest ma ei teadnudki, et need veel alles on” – uhkelt öeldud.
