Omajagu õõvastav on praegu lugeda neid kirju, mida vastutavad ametiisikud pidid kirjutama sel puhul, kui mõni välismaa kineast tahtis tulla oma filmidega või töö asjus Tallinnasse või siis juhul, kui Eesti kineast tahtis sõita filmifestivalile, näiteks Inglismaale.
1988. aasta kevadel määrati kinoliidu sekretär Jaan Ruus Eesti filmiajaloo töörühma lepinguliste uurimistööde töökomisjoni juhiks. SIRBI ARHIIV
Laenasin pealkirja kaks algussõna Aarne Ahi nukufilmikatsetuselt, mis valmis 1977. aastal, ja täiendasin kahe oma sõnaga. Tänan Aarnet ja – ka vabandust! Liikumine (liikumatuse foonil) on filminduse elujõud – too ammune film on lugu mootori leiutamisest. Mootoritel on ju ka oma elulugu.
Režissöör Peeter Brambat ja peaosatäitja Marika Blossfeldt EKFi ühe viimase toodangu „Kuu faas” võttel. ERAKOGU
1931. aastal loodud, aga tegelikult alles 1936. aastal tänu riigi otsustavale moraalsele toele ja märkimisväärsele rahasüstile õieti jalad alla saanud propagandasihtasutus Eesti Kultuurfilm (EKF) lõpetas tegevuse 1940. aastaga. Okupeeriv riik „natsionaliseeris” eestluse arengusse tõhusa jälje jätnud kinopilditööstuse ja rubladega hakkas 1941. aastal arveldama juba Kinokroonika Eesti Stuudio. Sõda paiskas laiali stuudio niihästi EKFilt päritud kui ka…
ERF Video SP algkoosseis. Vasakult: Hardi Kerde, Avo Kokmann, Raivo Suviste, Marina Asari, Jüri Jaanus, Rein Karemäe, Hillar Parkja, Jüri Suurevälja, Olav Osolin ja Priit Põldmaa.
1988. aasta 20. aprillil avaldas propagandaleht Kodumaa oma esikülje pöördel Eesti Kinoliidu esimehe Mark Soosaare kirjutise „Filmimehed teelahkmel”. 20 aasta kaugusest vaatevinklist on see üpris huvitav jutt, tänastele filmiüliõpilastele võib-olla mitmeski lõigus arusaamatu, kuid pakub siiski olulist informatsiooni.
Eesti dokumentalistika 1988: Mark Soosaar (kaamera varjus) filmimas „Miss Saaremaad” ja Andres Sööt „Draakoni aastat”. JAAK ELLING
Kas lõigata aega või mitte lõigata, see tarkovskilik küsimus seisab igaühe ees, kes vaevab oma pead ja südant montaažiruumis või nüüdsel ajal juba oma koduarvuti taga filmipilti kokku pannes. Kuidas lõigata aja voolamist ekraanil nii, et aeg „õigesti” voolaks. Mille poolest erinevad tegelik ja mängitud aeg?
Kirjastamisega pole probleemi, küsimus on: kuidas panna inimesed kirjutama?
On põhjust veel kord naasta teema juurde: missugune on seis eestikeelsete filmiraamatute rindel? Teada on, et uusi omakeelseid filmiraamatuid sama hästi kui polegi (ei ilmu poeletile juba aastaid), samas seisame eesti filmi esimese suure tähtpäeva, 100. sünnipäeva künnisel. Aasta 2012 võiks olla eesti filmi aasta.
„Taarka” lugu ei veennud: kogu film tundus kuidagi ühepaksune, miski ei haaranud ega ehmatanud, ekraanil napib traagikat.
Mängufilm ”Taarka” (Exitfilm OÜ, 2008, 94 min), režissöör Ain Mäeots. Osades Inga Salurand, Siiri Sisask, Marje Metsur, Riina Maidre, Mikko Nousiainen, Tõnu Oja, Kaarel Oja, Helena Merzin, Liina Tennossaar, Peeter Oja jt. Stsenaristid Mart Kivastik, Kauksi Ülle, Ain Mäeots, Hardi Volmer, Elo Selirand. Operaator-lavastaja Elen Lotman, kunstnik-lavastaja Elo Soode, kostüümikunstnik Eva-Maria Gramakovski, helilooja Andres…
Keegi vist ei mäleta enam kõiki, kes on märkinud, et kultuur, see on mälu. Äsja siitpoolt lahkunud Aleksandr Solženitsõn olevat öelnud: „Kes vana asja mäletab, sel silm peast välja, aga kes ei mäleta, sel kaks”.
Mitmel korral olen ehmatades mõelnud, et Eesti filmitegijad ei ole kirjutanud mälestusi. Tänini on minu teada trükis ilmunud ainult kolme filmilooja memuaarid: Theodor Lutsu, Semjon Školnikovi ja Elbert Tuganovi omad. Kui imestate, et kirjutan „ehmatades”, siis…
Eesti film. Estonian Film 2000–2006. Koostaja Grete Nootre, projektijuht Eda Koppel. Eesti Filmi Sihtasutus, 2008. 640 lk.
2000. aasta juunis valmis filmograafia „Eesti film. Estonian Film 1991–1999”, mis sisaldab 648 leheküljel Eesti taastatud riigis loodud filmide lühitutvustuse eesti ja inglise keeles koos mõningate rohkem või vähem ülevaatlike kirjutistega ning portsjoni infotabelitega. Kineastid ristisid Kaie-Ene Räägu koostatud köite õige pea mustaks telliseks. Raamat on parajalt paks, musta kaanepaberiga ja mustvalges trükis. Igal…
Mõni sõna saab aja jooksul märgi külge ja siis kardetakse seda varsti nagu tuld. Nõnda läks omal ajal sõnaga „sotsiaaldemokraatia”, siis sõnaga „natsionalism” ehk maarahva keeli „rahvuslus”. Nagu paljudes hiljuti juhtunud asjades, on siingi süüdlasi kaks: Stalin ja Hitler ehk nendega koos tegutsenud jõud.
Kolmapäeva, 14. mai õhtul avati Cannes’is 61. rahvusvaheline filmifestival. Sõnu, mida Sirbi lugeja selle festivali tähtsuse ja mõõtmete kohta niigi peast teab, ei ole mõtet siia lisada.
Alati on olnud huvitav päev varem kohale tulla ja jälgida, kuidas festival hakkab „tekkima”, tasahilju kuju võtma, kuidas see masin aegamisi hoogu kogub. Plakateid pannakse üles, vaibad on veel kilega kaetud, lippe pole mastis, linna butiike ja ärisid dekoreeritakse festivalisümboolikaga, filmilindirullide ja vanade kaamerate…
Esimeste kinoteatrite sünd Eestis 1908. aastal.
Eesti esimeses kinoteatris, 360 istekohaga Illusionis müüdi 1908. aasta lõpuks 90 409 piletit. PILTPOSTKAART INDREK ILOMETSA KOGUST
Missugustele tingimustele pidid vastama stsenaariumivõistluse tööd, sel teemal puhkenud kirjavahetus riikliku propagandatalitusega ja arutelu ajakirjanduses sai alguse sellest, et stsenaariumivõistluse teadaanded ajalehtedes ilmusid millegipärast lühemana kui „kultuurosakond” Henrik Visnapuu isikus oli paberile pannud. Arvatavasti oli teksti lühendamise põhjus sama mis tänapäeval: ruumi peab jääma ka muule reklaamile.
Eesti filmistsenaristika arengulugu on lahti harutamata nagu sada muud asja Eesti filminduse otsata „katkestuste kultuuris”. 14. märtsil lõppenud kultuuriministeeriumi stsenaariumivõistlus, mille eesmärk oli saada enne 1940. aastat ilmunud kirjandusteoste ekraniseeringu käsikirju, annab põhjust kiigata korraks ka minevikku.
Vastu täna hommikut tabas mind järgmine uni.
Keegi oli käinud korteris sees, kuigi esimesel pilgul oli sellest raske aru saada (huvitav, kuidas koer külalisele reageeris, mõtlesin hiljem). Taipasin muudatust koduseinte vahel siis, kui pilk langes filmiraamatute riiulile, mis on mul üsna korralik, oma kümme ruutmeetrit. Kaks riiulivahet, kõige uuemate eestikeelsete raamatute omad, olid järsku jumala tühjad. Üksnes pühkimata tolm riiuliserval.
Prantsuse Filmoteegi presidendi Constantin Costa-Gavrase juhitud žürii andis 16. veebruari õhtul teada oma seekordsetest eelistustest. Žüriist oli peaaegu et skandaalselt lahkunud festivalieelsel päeval kaks daamkineasti, nii et kokku kuivanud hääletajate arv võis ennustajatele lubada kes teab mida. Nagu ikka, ei läinud kriitikute edetabelid festivaliajakirjades ja Berliini lehtedes kokku sellega, mis lõpuks välja kuulutati.
Vastukajasid mängufilmile ajakirjanduses 80 aastat tagasi
Eesti vabatahtlikud hirmutavad punaväelasi. Vasakult üliõpilane Tammekänd (Arnold Vaino), talupoiss Lepik (Ruut Tarmo) ja sepp Laansoo (Johannes Nõmmik). kaader filmist
Berliinis on kevad käes, roosipeenrad on juba kobestatud. Aga sellegipoolest peab isegi vihmast ja porist pargitud filmieestlane oskama end Potsdami väljaku ümbruse kõrghoonete vahel tõmbava tuule eest hoolega hoida – üks vale riietumistrikk, ja oledki vihma käest räästa all ehk köha-nohuga audis. Aga nüüd ikkagi filmifestivalist.
Mängufilmi „Elu tsitadellis” võtteplats Lenfilmi paviljonis 1947. aasta suvel. Miilaste kodus (keskmises reas vasakult) Aino Talvi, Ande Rahe, Hugo Laur, Betty Kuuskemaa, taga keskel kaadri sügavuses seisab prillidega lavastaja Herbert Rappaport. TALLINNA LINNAMUUSEUM, TEATRI- JA MUUSIKAMUUSEUM
1947. aastas 7. novembrist kandis Tallinna vanalinnas asunud, nüüd juba 1995. aasta detsembrist tühjana seisev kino Helios nime Oktoober. Eesti NSV kinematograafiaminister Olga Lauristin andis 11. novembril välja tagasiulatuva jõuga käskkirja, millega Suure Oktoobrirevolutsiooni 30.…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
