-
On küll õige, et geneetiline manipulatsioon võib anda mingil määral kontrollimatuid tulemusi, aga sordiaretus on geneetilises mõttes täiesti kontrollimatu. Geenitehnoloogilise kontrolli poolest on GMO ja sordiaretusel saadud liigi vahe umbes sama nagu tisleri poolt spetstööriistadega ja pimeda puuraiduri poolt kahekäekirvega tehtud mööbli vahel.
Samas ei saa välistada seda, et geneetiline muundamine on mõnele liigile mingis olukorras kahjulik. Näiteks kartulimardikas ei taha geenimuundatud kartulit mingil põhjusel süüa. Need…
-
Vaikimisreegleid on teisigi. Kui ma väike olin, siis öeldi, et laps räägib siis, kui kana pissib. Vait peab olema ka siis, kui kopse kuulav arst käsib mitte hingata. Rääkimine on keelatud ka muudes kohtades ja olukordades, alates lapse magamistoast kuni leinaseisakuni. Kontserdisaalis ei tohi segada helide õiget järjekorda teel instrumentidest ja häälepaeltest kuulajate kõrvadesse. Lugemissaalis ei tohi segada naabri silmi nende konarlikul teel üle kirjamärkide, sest…
-
Möödunud aastal taastati Enn Säde eestvedamisel Jüri Müüri dokumentaalfilm „Leelo” laulupidude saja aasta juubeli laulupeost 1969. aastal.
Filmi vaadates tabasin oma hinges ootamatu äratundmise: see on ju film meist endist ja meie rõõmust. Juubelilaulupeo ajal olin ma seitsmeaastane ning mu enda mälukillud on enamasti kadunud hilisemate mälestuste varju. Meenub rongikäik, päike ja kuumus, halb enesetunne, aga ka suur hulk elevil ja rõõmsaid inimesi ning vanemate uhkus…
-
Serbial on kole pikk ja kole naljakas ajalugu, serblased on tuhatkond aastat vastandanud end ülejäänud maailmale. Õigeusklikena püüdsid nad olla õigemad õigeusklikud kui Konstantinoopoli patriarh seda soovis. Osmanite impeeriumis ja Austria-Ungari all tahtsid just serblased olla kõigist teistest kõige õigemad vabadusvõitlejad. Kommunismimaailmas seadsid nad end Moskva vastu ja tänases Euroopas trotsivad nad Brüsselit. Nad peavad end missioonrahvuseks, kellele on antud kuulutada suurt tõde, nende austamisväärsemateks pühadusteks…
-
Ajalooline põnevusdraama „18-14” (Venemaa 2007, 101 min). Režissöör Andres Puustusmaa, produtsendid Aleksandr Rodjanski ja Sergei Melkumov, stsenarist Dmitri Miropolski. Osades Stepan Balškin, Ivan Makarevitš, Stas Belorezov, Bogdan Stupka, Aleksandr Baširov, Leonid Gromov, Jevgeni Djatlov, Juri Itskov, Juri Nifontov, Fjodor Bondartšuk jt. Linastub Tallinna kobarkinos.
Filminduse vallas tuleb Venemaalt viimasel ajal lausa hämmastavaid teateid. Venemaa on muutunud jälle tugevaks filmimaaks ja oma osa selles, nagu selgub, on nüüd…
-
Vene sugu kuulsaid näitlejaid on Hollywoodis rohkemgi kui režissööre. Näiteks Montenegro serblase ja Kiievi venelase tütreke, tänaseks superstaariks kasvanud modell ja näitleja Milla Jovovich mõistab veel vene keeltki rääkida, tema tütar, tuntud seoses režissöör Paul W. S. Andersoniga, aga juba vaevalt vanaema keelt ära õpib. Vaat siis, milline saatuse iroonia!
Kasahh Timur Bekmambetov, menufantaasiate „Öine valve” (2004) ja „Päevane valve” (2006) autor, on tänaseks vändanud kümmekond filmi.…
-
Aga siis saabus Roman Abramovitš ja muudkui hakkas Tšukotkal arendama tööstust ning ka sotsiaalseid olusid
„Anadõris liikudes tekib tunne, nagu oleks see linn rajatud üldse paari viimase aastaga. Et varem nagu polekski teda eksisteerinud. Uus haigla, uus kultuurikeskus, uus kolledž, uus lennujaam, uued lasteaiad. Selliseid moodsaid ja puhtaid asutusi ei näe isegi Moskvas. Või kui, siis ainult eraomanduses, kuhu pääseb raske rahakotiga. Siin on aga kõik…
-
Filmimaailmas, mille kassa osa elatub suuresti ammuste menutükkide uusversioonidest ning tagasihoidlikum püüab ükshaaval läikima lüüa samade lugude killukesi, on jätkuvalt põnev jälgida, kuidas osatakse ära kasutada või ära raisata kõik kinosajandi ette mängitud võimalused. Midagi uut ja ennenägematut me ju enam ei ootagi, eks? Viimasel PÖFFil linastunud nelja Jaapani tipplavastaja loodud mängufilmid kooruvad välja ja leiavad tuge paljuski just suhestumisest traditsiooniga: nii oma kui ka võõra…
-
Prantsuse kineastide viimaste aastate enneolematu menu kõrgtasemel loodusfilmidega, eelkõige „Rändlindude” ja „Pingviinide marsiga”, on pannud selles suunas pead pöörama ka Hollywoodi. Kogus ju „Pingviinide marss” Ühendriikides väidetavalt suurema vaatajaskonna kui enamik kuulsaid põnevusfilme ja lisaks sellele võitis film dokumentaalfilmide kategoorias Oscari. Kommertsiaalne orientatsioon on „Arktika loo” puhul enam kui ilmne: filmi reklaamitakse„Pingviinide marsi” ja „Ebamugava tõe” tegijate uue tööna, kuigi tegelikult ühendab uut filmi nimetatutega ainult…
-
Trall-all-laa! Eesti hõiskav filmiregi kihutab geniaalsete loojate imaginaarsest jõuallikast tõukudes, üldjoones paistab kõik nagu korras ja innukalt jätkusuutlik: viiekümneseks saanud Nukufilm ja õlitatud Joonisfilm toodavad edasi, Balti filmi- ja meediakool õpetab mis mühiseb, kunstitegemise vahepeal leiba andvad televisioon ja reklaam hoiavad kineasti käe sooja, filmijütside tarvis tehakse kümneid töötube, eelarvest toidetud EFS toimib, PÖFF on nende 50 hulgas, mida rahvusvaheline produtsentide ühing eraldi koteerib, isegi dokumentalistide…
