
„Kikilipsuga mässaja“ näitab, et poliitiku elu ei ole lihtne: peab olema rahvamees, aga kohtuma ka tähtsate riigitegelastega. Eesti presidendi roll on selle vastuolu võib-olla eredaim kehastus.

Kõige tugevama Oscari-kategooria, parima dokumentaalfilmi teemad keerlevad tänavu võimu ja selle vastutusele võtmise ümber.

Nana Džordžadze: „Elu Gruusias on keeruline! Aga me oleme väga optimistlikud, sest oleme natuke hullud. Meid aitab huumorimeel ja me naerame igas olukorras.“

Peeter Simmi on alati huvitanud inimene, kellesse ta suhtub enamasti erakordse empaatiaga, mida tal jätkub isegi lurjustele, sest ka need on mõistmist väärt.

Tummfilmide abil saab peale tagasivaate XX sajandi alguse argiellu heita ajastule ka kultuuriantropoloogi pilgu – süveneda selle perioodi kultuuri-, klassi-, soo-, väärtus- ja esteetilistesse kategooriatesse.

„Reeturi“ visuaalne-tehniline pool on võrdväärne välismaiste analoogidega, aga loovestmises ja karakteriloomes jäädakse žanri tippudest siiski mitu sammu maha.

Kaheksale Oscarile kandideeriv „Konklaav“ valgustab läbi nii Vatikani siseelu kui ka demokraatia valud.

Programmis „Berlinale Classics“ linastuv „Naerata ometi“ sündis sellisena õnnelike juhuste koosmõjul.

Meel Paliale: „Kuna raha on vähe ja filmirahastusele on raske ligi saada, võib protsessi käigus kaduma minna pungimentaliteet ja asju hakatakse tegema liiga turvaliselt, et mitte eksida ja libastuda.“

„Pikkade paberite“ peategelased kulgevad ennastunustavas nihilismis, aga ei unusta end homsele mõtlema ega jää seejuures ka stsenaariumile jalgu.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.