Telesari „Reetur“ (Elisa, Eesti 2019–2024, 18 × 50 min), režissöör Ove Musting, stsenarist Raoul Suvi, produtsendid Toomas Ili ja Jaan Laugamõts. Osades Tambet Tuisk, Mart Nurk, Eva Koldits, Margo Mitt, Veiko Porkanen, Julia Aug, Ott Aardam, Raimo Pass jt.

Hiljuti jõudis laiema vaatajaskonna ette telesarja „Reetur“ kolmanda ja viimase hooaja lõpp. Alternatiivajaloo jutusaate „Üle noatera“ kõrval on tegemist teise Elisa rahastatud sarjaga, mida turustatakse esmajärgus Elisa enda portaalis. Selles osas jälgitakse Netflixi, Apple’i või Amazoni trendi, kus vahendaja rollis platvormile tuuakse juurde omalooming. See annaks Eesti telemaastikul justkui lootust ka uueks kvaliteedihüppeks.

Paraku tuleb nentida, et kuigi „Reetur“ on visuaalselt kunstiline, jääb sarjal puudu elavast loost. „Reetur“ nühib tuima nüridusega üha laiamõõtmelisemasse intriigimaailma (suunal Tallinn-Helsingi-Brüssel). Nagu „Panga“ (2018) puhul mõned aastad tagasi, jääb suure ambitsiooniga loo tervik tooreks. Eeskätt ilmneb see üheülbaliste tegelaste kohmakas dünaamikas, mille peamine eesmärk on veeretada põhisüžeed edasi järgmise intriigi suunas – ja see läheb vaevaliselt.

Loo keskmes on Alfred Vindi (Tambet Tuisk) topeltelu Vene spioonina Eesti riigi struktuurides: mida kõrgemale tõuseb ta kaitseministeeriumi ametnikuna, seda toekamad on ka Vene luure auastmed. Riigiametnikuna on Vint keskmisest võimekam, karismaatiline ja kultuurne, tema karjäärile lükkab aeg-ajalt hoogu juurde Vene luure karvane käsi. Paraku ei ava lugu Vindi karakterit detailsuses, mis toetaks Vindi edukuse kuvandit: lõviosa Vindi tööst näib koosnevat tähtsatest koosolekutest, kus ei öelda tegelikult midagi sisulist. Dialoog kubiseb julgeolekužargoonis kantseliidist ning saladuslikest poolmõistmistest, mille taga pole tegelaste diskreetsus, vaid pigem süžee detailipuudus.

Sama kehtib ka Vindi karakteri muude aspektide kohta. Vint hindab head kunsti ja tunneb veine, aga seda ainult siis, kui on vaja episoodiliselt kasutada seda instrumendina süžee edasiviimiseks. Vindil on sõbrad, kolleegid, konkurendid, vaenlased, aga neid näeb ainult siis, kui see on loo arenguks vajalik. Mitmed Vindi teed tõkestavad kõrvaltegelased, olgu armukese vägivaldne abikaasa või konkureeriv kandidaat teisest ametiasutusest, kaovad ilma suurema tähenduseta kiiruga surma või häbi teed.

Siit ka loo terviklikkuse seisukohalt suurim nõrkus: enamik kõrvalliine ja -tegelasi jääb poolikuks ning iga hooajaga hakataks justkui sama lugu uuesti jutustama. Näiteks kaitseväe luuraja Marko Arrak (Veiko Porkanen), Vindi peamine antagonist, kel tuleb maksta selle eest kallilt nii isiklikus kui ka tööalases elus, kirjutatakse põhimõtteliselt paari repliigiga teises hooajas välja. Sisse tuuakse aga kapo vastuluure juht Raimond Tank (Ott Aardam), kelle areng tegelasena liigub sisuliselt samal trajektooril. Jääb mulje, et Vindi vastaste peamiseks erisuseks on nende ametkondlik kuuluvus, kuigi vahet pole, kas tegemist on kaitseväe luure, kapo, välisluureameti või mõne lääne luure­agentuuri esindajaga, üht teisest ei erista väga miski. Mõnevõrra üldistades kordavad nad üht ja sama mustrit: esipildil on kinnis­ideega uurija, kes riskib Vindi tabamiseks üha suuremalt, teisena natuke väiksema tähtsusega kolleeg, kes mingil hetkel võetud riski tõttu kannatab, ning kolmandana ametkonna ülemus, kes kriitilisel hetkel juhtme seinast välja tõmbab.

Väga palju ei juhtu ka Vindi suhtes abikaasa Heliga (Eva Koldits). Ühest küljest on see teineteisest võõrdunud abielupaari lugu, mida iseloomustavad peategelase küünilised kõrvalsuhted naiskolleegidega. Teisest küljest mängib Heli Vint korduvalt rolli abikaasa päästmises lõksulangemisest, edastades pooljuhuslikult või hea õnne tõttu õigel hetkel vajaliku info. Kaotatud potentsiaal on Vindi salajase vallaslapse kõrvalliin, mis mängib olulist rolli Vindi šantažeerimises, kuid visatakse esimese hooaja lõppedes täies mahus minema.

Sarja üks kõige paremini läbi mängitud karakteridünaamikaid on hoopis Vindi ja tema peamise Vene luure kontakti Valeri Bloki (Mart Nurk) suhe. Kahe tegelase läbikäimist iseloomustab kogu sarja ulatuses vastandlikkus, aga kui esmalt on see pigem värbaja ja lõksulangenud ohvri suhe, siis jõuab see sarja arenedes peaaegu täielikult muutuda. See lisab tõsiseltvõetavust ka sarja speku­latiivsele lõpule.

Karakteriprobleemide tuumaks on eeskätt detailivaene stsenaarium ning vaevaline dialoog, mis annab edasi küll üldise loo skeleti, kuid jätab palju tühje auke. Võib ju väita, et tegemist on taotlusliku minimalismiga, kus kandvaks elemendiks on visuaalne pool, aga tegelaste sõnaahtrad ja tähelepandamatud vestlused jätavad kiusliku mulje, nagu oleks näitlejatele makstud samade põhimõtete alusel nagu tõlkijatele: iga sõna eest eraldi, korduvate sõnade eest vähem.

Sellest tuleneb sarja veider rütm: pikad vaikelukaadrid vahelduvad tiheda sündmuste jadaga. Ühelt poolt lugu venib, korduvad stseenid turvaväravatest, tühjadest koosolekusaalidest ja droonikaameraga üles võetud autosõitudest. Seejuures on sündmuste järjestus võrdlemisi lineaarne ja nüansivaene. Mitmel korral on lugu üles ehitatud nii, et ühes stseenis kirjeldatakse järjekordset spiooniakti või vajadust tegeleda mõne problemaatilise tegelasega ning juba ülejärgmises stseenis on asi lahendatud. Liiga sageli tähendab see Vindi kohta liigsete teadmistega tegelase elu lõppu kahtlastel asjaoludel. Süžee sisulist usutavust on detailsemalt analüüsinud oma arvustuses Meelis Oidsalu¹, aga kui midagi eraldi välja tuua, siis just seda, kui kergesti võtavad Eesti julgeolekuasutused kõrgete riigiametnike või poliitikute mõrva. Tänuväärselt pole Eesti uuel iseseisvusajal toimunud ühtegi poliitmõrva, „Reeturi“ kõverpeeglis on see aga igapäevane asi.

Kõrvalmärkusena lisan, et Tallinnaga tuttavale vaatajale jäävad paratamatult silma mõned võtteplatsivalikud: näiteks pinev autosõit võib viia ühe pöördega Pirita teelt Mustamäe garaažide vahele, Helsingi väikepoes tunneb ära Noblessneri uudisarenduse, Brüsseli ärikvartal tundub kangesti Rotermanni kvartali moodi olevat jne. Osalt on need lihtsalt tähelepanekud teemal, kuidas vorst on tehtud. Mõneti jääb aga mulje, et kõik olulised kapo jutud räägitakse ära tüütavalt ühel ja samal kaldteel Tallinna ülikooli Mare majas.

Kuigi mu jutu toon on eeskätt kriitiline, ei tasu siiski pisendada kodumaise sarja ambitsioonikust. Visuaalse tehnilisuse poolest on saavutatu igati võrdväärne välismaiste analoogidega ning tunnustust väärib ka Mick Pedaja helirežii. Loovestmises ja karakteriloomes jääb „Reetur“ žanri tippudest siiski mitu sammu maha. Mitmed siinsed osatäitjad on filmi- või telemaastikul jäänud viimasel ajal silma märksa küpsemate karakteriesitustega: näiteks Indrek Taalmaa autoritaarne usujuht Valdek „Auroras“² on palju keerulisem ja mitmekülgsem tegelane kui „Reeturi“ alkohoolikust depressiivne kaitseministeeriumi ametnik Oskar Roos. Niisamuti on jutustanud Ove Musting režissöörina märksa huvitavama loo „Kalevis“ (2022) kui siin. Need on ehk üksikud näited, aga ilmestavad siiski seda, et Eesti filmikunstis ikkagi leiab isikupäraseid tegelasi ja ladusat narratiivi. Siinsete filmi- ja teleprojektide puhul jääb turunduses pahatihti kostuma sõnum, kui palju vaeva nähti eriefektide või võtteplatsi­valikuga. Ehk on selle kõrval liigagi varju jäänud, et samavõrra vajab tähelepanu ka loo ja tegelaste areng.

1 Meelis Oidsalu, „Reetur“ on korralik ajaviide, aga asjaga kursis olevale inimesele ebausutav. – Eesti Ekspress 8. V 2024.

2 „Aurora“, Rain Tolk, Andres Maimik, 2025.