Mängufilm „Pikad paberid“ (Tallifornia, Eesti 2024, 97 min), režissöör-stsenarist Meel Paliale, operaator Margus Mikk, helilooja Meel Paliale, produtsendid Rain Rannu ja Tõnu Hiielaid. Osades Mihkel Kuusk, Maria Helena Seppik, Kaur Tõra, Urmet Piiling, Karl Birnbaum, Edgar Vunš jt.

Aina kiiremini muutuvale maailmale vaatamata on kindel ja ümberlükkamatu tõsiasi, et noored jäävad noorteks: nad on hukas ja peavad suureks sirgudes vältimatult lahendama samu probleeme ja rõõme, mida on läbi elanud iga põlvkond enne neid. On rõõm, et igal kümnendil valmib Eestis mõni noortefilm, mis elu käesolevat ajajärku ausalt peegeldab. Nii on seda teinud näiteks Mihkel Ulgi „Nullpunkt“ (2014) ja Anu Auna „Polaarpoiss“ (2016) ning kui ajas veel kümmekond aastat tagasi minna, siis Ilmar Raagi „Klass“ (2009) või René Vilbre „Mina olin siin“.

Ka Meel Paliale on oma teise täispika mängufilmiga „Pikad paberid“ võtnud ülesandeks talletada oma eakaaslaste elu praeguses hetkes ja kohas. „Pikad paberid“ kulgeb konstantse voona ühest momendist järgmisse, kuid mõjub omamoodi tagasivaatavalt: jälgitakse nii suvest talve kulgevaid noori kui ka elu Tallinnas üleüldiselt.

Filmimaailm on kahtlemata Tallinna tugevalt võimendatud versioon. Suvine linn mõjub justkui mälestus. Väikesest Tallinnast saab noorte pilgu läbi omamoodi neoontuledes Las Vegas, kus pidu ei lõpe kunagi ja alati on midagi teha, kuhugi minna. Sellise emotsiooni pealt loodud miraažlinna võimendavad veelgi noored taustanäitlejad, kes stseenist stseeni korduvad, samuti USA stiilis põlevad prügikastid ja punased joogitopsid. Paliale on tahtlikult või tahtmatult seganud kokku unenäolised mõtted ja unelused, ilmselt ka reaalsete kohtade ja kogemustega seotud ilustatud mälestused. Tulemuseks on miski, mis sarnaneb reaalsusega, kuid on sellest piisavalt kauge, et mõjuda müstilise ja uudsena.

Filmi peategelased kulgevad ennast­unustavas nihilismis, ei unusta end homsele mõtlema ega jää seejuures ka stsenaariumile jalgu. Filmi ennast tsiteerides võib öelda, et Paliale on tegelased loonud, üritamata nende toimetusi narratiivi teenistusse rakendada. Kindlat lugu või sõnumit nad pealtnäha justkui ei kannagi – nad lihtsalt on, et olla.

Boheemlaslikku, omamoodi rulata rulafilmi kulgemist veab eelkõige muretu elumees Silo (Karl Birnbaum) ning tema räpikarjäärist unistav sõber Mr. Maze (Edgar Vunš). Mõlemad täidavad oma rolli usutavalt ning parajalt üle võlli, et filmile elu sisse puhuda ning ilma venitamata seda muudkui edasi sikutada. Kahtlemata paistab film silma ka hea operaatoritöö poolest, mis lendleb tegelaste rütmi järgides nendega vabalt kaasa. Linateos on küllaltki kirju ja kunstiliselt tihe, sobitatud on värve ja pandud rõhku nii tegelaste kostüümidele kui ka hulgalistele võttepaikadele, mis on kõik täis elu ja melu.

Emotsionaalne skaala on filmis ka täiesti olemas, triivides tasakesi suvest talve. Selle käigus muutuvad ka noorte rõõmud ja probleemid: tahes-tahtmata hiilib ligi päriselu ning nõuab pilgu pööramist tulevikku. Film saab narratiivi seisukohalt hoo sisse tegelikult alles poole peal, selleks annab tõuke pilti ilmuv naistegelane. Miskipärast kipub nii olema, et kuigi poisid jäävad poisteks ja nalja on nabani, toob pilvelt maa peale lõpuks vajadus vastutus võtta, kui mängu tulevad tunded. Erandiks pole ka „Pikkade paberite“ peategelane Sebastian (Mihkel Kuusk), kes on sunnitud oma mängumaailmast välja tulema vaid tänu kahe jalaga maa peal olevale Norale (Maria Helena Seppik). Vaatamata oma hipilikule olekule toob Nora poistele vastu­kaaluks filmi sisse ka ratsionaalsema pilgu, kohati ehk lausa üle võlli on see, et ta on rolli võimendamiseks ka juuratudeng.

Filmis öeldakse ühel hetkel lausa selgelt välja, kuidas iga linateose teises pooles lakkavad tegelased olemast lihtsalt tegelaskujud, ning hakkavad eelnevat tühistades tööle hoopis selle nimel, et lugu jõuaks lõpuni.

Muutust filmi muidu kergemeelses toonis markeerib suvega koha vahetanud talv: pilt muutub trööstituks ning elu tõsisemaks. Suvel teineteist leidnud Nora ning Sebastian on leivad ühte kappi pannud, kuid noorte idüll puruneb, kui päriselu uksele koputab ja tähelepanu nõuab. Hakkab ilmnema, et ainult lulli lüüa ikkagi ei saa ning õhust ja armastusest elu keerlema ei hakka. Kui kapist enam ühtki leiba võtta pole, ei ole ka suvisest lõbusast olekust enam jälgegi.

Sebastian, kes filmi alguses töölt ära tuli ning vastleitud sõbra Silo õhutusel hülgas nii oma mineviku kui ka tuleviku ja seeläbi kehas ja vaimus hetke kolis, on sunnitud endale järsku otsa vaatama. Seda ta aga kohe teha ei taha: kui Nora palub Sebastiani, et too kartuleid kooriks, saab ta vastuseks, et mehel on põhimõtted ja kui ta kartuleid koorida ei taha, siis ta neid ei koori. Sellega saab suveromass hetkeks punkti. Sebastian naaseb muretu pillerkaari juurde ning Nora saab tõenäoliselt eksamil A.

Eks „Pikad paberid“ ongi pigem poistefilm, kuigi sündmustiku ning tegelaste meelemuutuse tõi sisse vähe ekraaniaega võitnud Nora. Ka muud seigad, kus film justkui võtab vaevaks pilgu endast kaugemale pöörata, mõjuvad kummaliselt. Näiteks arutavad tegelased naisrežissööride üle, kuid meelde tuleb vaid Leida Laius, hea seegi! Tundub, et ühiskonnakriitiline toon filmis annab soovitule vastupidise efekti. Seda ilmestab muu hulgas mõneti õnnetu seik, kus Sebastianiga uuesti kontakti otsiv Nora peab mehe tõrjuvast olekust üle olema ning teda lausa paluma. Ehk on see aus peegeldus elust, ehk harjumus­pärane klišee. Kas printsess valgel hobusel ongi osa tänapäevast või hoopis loomulik lünk, mis esmast kooselu kahe noore vahel tihtilugu ilmestab? See on mõttekoht.

Kui mainitud varasemad noorte­filmid kujutavad noorte elu karmina ning mõjuvad depressiivselt, siis „Pikad paberid“ on üdini positiivne ning lootust­andev. Tõsi, Tallinn on jätkuvalt kusine, noored unistavad reisimisest ning tööl käia ei taha, kuid kõlama jääb ootus ning huvi, mis saab elust edasi, kuidas näeb linnapilt välja saja aasta pärast, ning mõte, et kuigi suured muutused on hirmsad, on need elu osa, mida tuleks tervitada avasüli, mitte nutuga.

Kuigi tegu pole klassikalise suurekssaamislooga, mõjub film poolkogemata muu kõrval just sellena. Esmapilgul sihituna näivast kulgemisest ning hedonistlikust enesenautimisest saab pooleldi märkamatult murdehetke mõtisklus, mis ilmestab noorusele iseloomulikke eneseotsinguid mõistmaks iseend, oma prioriteete ning tulevikuplaane.

Kas ma olen veendunud, et tegu on tänapäeva Tallinna ning tänapäeva noorte üdini realistliku pildiga? Ilmselt mitte. Jätmata kõrvale filmimaailma võimendatud pilku, tunnen siiski, et ka rasketel, juba n-ö ammu aegunud noortefilmidel on siiski palju ühist tänapäevaga: kuhugi pole kadunud rahapuudus, eakaaslaste omavahelised teravad hõõrumised ning Tallinna varjupool. „Pikad paberid“ pole küll loodud sooviga keskenduda sellele tumedale vastaspoolele ega näidata seda osana suurekssirgumisest, arvan siiski, et sagedane mõte, kuidas „Pikad paberid“ on tänase päeva põlvkonna hääl ning peegeldus, peab küll paika, aga on seda vaid läbi ühe pilgu ning kogemuse. Tõsi, film annab hea ülevaate populaarsetest lokaalidest ning Tallinnast just sellisena, nagu see praegu on. Seda täiendavad meenutused Balti jaamast, markeerides linna kiiret kasvu ja arengut, ning mõtisklused selle üle, milline võiks olla Tallinn saja aasta pärast. Pillatakse mõttekild, et igavesed on meri ja mõte: meri on ja jääb ning mõte talletab selle, mis toimub praegu, hetkes.

Kui „Pikkadest paberitest“ kõneldakse kui Eesti filmi uue laine algusest, näen selles eelkõige võimalust äratada laiemalt huvi noorte autorite vastu nii filmi­tööstuses kui ka publiku seas. Selleks, et talletada ühe põlvkonna lugu ning tekitada laiahaardeline äratundmine, vajab too põlvkond häält ning usaldust, et vanade meistrite kõrval midagi uut öelda ja näha, süstida filmi­tööstusesse värsket hingamist ning pilku.