Iiri näitekirjanik on paigutanud oma näidendi siin ja praegu tegevuskoha konkreetsesse paika: Valentia saar Kerry maakonnas, üks Iirimaa läänepoolsemaid punkte. Esimese ringi infopäring ütleb, et sellele üksteist kilomeetrit pikale ja kolm kilomeetrit laiale maalapile, kus alaliselt elab ligi 700 inimest, pääseb nii üle silla minnes kui ka praamiga; et selle teravatel rannakaljudel on hukkunud üks kuulus mägironija ning saare rannikul on nähtud esimest korda Iirimaal morska. Valentia saare peamine turismiobjekt on iidsete veest maismaale astunud roomajate jäljendid, unikaalne tõendusmaterjal mereveest väljunud olendi kohta, kes liikus Maa pinnal enam kui 385 miljonit tagasi.

Kõnealuse näidendi lavastust mängitakse (või peaks siiski ütlema: mängiti? –selle suve etenduskorrad on nüüdseks läbi) Rakveres köster Gööcki majas, 1865. aastal valminud koolihoones, millega on seotud mitmed eesti kultuuriloo suurkujud ja millest praeguseks on saanud (ühe Instagrami postituse põhjal) „tänase Rakvere moodsa kultuurisüdame ÕU“. Ehk siis: näidendi ja lavastuse kohavaim on selges kunstikavatsuslikus dissonantsis, ka teatrisaaliks muudetud kõle-kõrge ruum annab kätte ainult üldise tunde, et elu on nende seinte vahelt ammuilma välja imbunud. Kogu atmosfäär – inimtühja saare eraldatus, varahommikust öösse veerev päev, minevikuvarjude rõhuv ringtants –tuleb luua monolavastuse ainsal näitlejal. Justkui tal veel niigi poleks raske!

Tõesti, see roll pole loodud nõrkadele: kaks tundi ilma vaheajata laval vedada üht üpris käänulist lugu, mille emotsionaalne skaala lainetab allasurutud apaatsusest raevukate vihasööstudeni, plahvatusohtlikust protestist plahvatus(t)e endani. Tõsi, ei saa kuidagi unustada, et näitlejat on jõudsalt toetanud kogu ülejäänud lavastusmeeskond. Lavastaja Kaili Viidase järel tuleb kindlasti nimetada helilooja Liisa Hirschi, kelle loodu sulandub loomulikult lavastuse kõlapilti, milles on oma koht ka kohapeal sündivatel helidel: tiku kraapsatustel, riiete kohendamisel, näitleja hingamisel. Huvi hoiab üleval ka Arthur Arula esmapilgul nii lage lavaruum, mis hakkab aegamisi muutudes looma uusi tähendusvälju. Ent siiski: lavale (miski­pärast tahaks öelda: lahinguväljale) astub ainult üks näitleja.

Õigupoolest ei see ole lihtne vaatamine. Lugu, mis meie ette laiali laotatakse, kuulub nende hulka, kus häid lahendusi pole ning millest ei terveneta mitte kunagi. Tänavatulistamise käigus on hukkunud väike tüdruk. Kurb, masendav, ränk kaasus – seda enam, et mõttetu ja juhuslik. Teo toimepanijad pääsevad karistuseta, ilmutamata vähematki kahetsust. McGuinnessi ühenaise­näidend esitab loo igavest kaotusekoormat kandma määratud ema vaatepunktist. Kuidas tulla välja traumast, kui kuritööle pole järgnenud karistust, ja mida teha juhul, kui seda ei paista tulevat ei riiklike jõustruktuuride ega jumaliku tahteakti kaudu?

Oma lugu jutustav (ja meenutustes uuesti läbi elav) Sal, Iirimaalt ajutiselt Inglismaale kolinud ja nüüd sealt koju tagasi pöördunud üksikema, on topelt keerulises seisus asjaolu tõttu, et seisab oma leinaga silmitsi üksi: lapse isa on „pildilt väljas“, muu võimalik tugigrupp vanemate ja tutvusringi näol vaatab juhtumile läbi religioossete või kogukonnatavade prillide, seades ülimuslikuks vaikiva kannatamise. Punkari hingega Sal otsustab kurjuse nõiaringi katkestada, teatades avalikult, et on kurjategijatele andestanud ja kutsub neid end vabatahtlikult üles andma, saades seeläbi üldiseks pilkeobjektiks. Ent karistus tuleb jumala sõrme läbi: kolmest süüdlasest kaks hukkuvad põlengus, mille põhjus jääb välja selgitamata. See on see, mida räägib meile Sal. Kes on inglanna iiri juurtega, naine torupillide, haldjate ja hiiglaste maalt, kus jutulõnga voolavuse nimel on lubatud ka reaalsuse mõningane ülemaalimine. Sali isa on öelnud, et bensiin on kasulik rohkem kui ühel viisil. Ja Sal ise ütleb, et tuli räästas kustutab patud. Kes tahab, võib siit edasi mõelda. Ja Sal pöördub tagasi oma kodusaarele. Igaks juhuks.

Ent kõrgemad nõudmised vaatajaile ei puuduta ainult traumaloo sisulist ränkust. Mitugi olulist asja öeldakse möödaminnes, vaid korra. Kes välja ei kuulnud, jääb ilma. Lauri Saaberi tõlget hiljem üle lugedes saab eraldi rõõmu tunda eesti keele rikkuse üle, mis on võimaldanud sisse tuua tuletemaatikaga riivamisi haakuvaid sõnaleide (näiteks süütalaps, tulevahetus), millest kõiki originaalis ilmselt pole.

Üsna selle loo algusjärgus ütleb Sal, et tema kodusaarel kõnelevad „omal kombel“ ka rohelised niidud ja lambatalled. Oma kavalehejutus toob selle välja ka lavastaja, öeldes, et selles loos „loomad ei ole pelgalt loomad, vaid tunnistajad või südametunnistused“, andes niiviisi kätte selge rolli ka saalis istujale, kes võib vastavalt soovile määratleda end niidutaime või lambakarja liikmena. Muidugi võib ka jääda uskuma Sali viimset kui sõna, laskmata end häirida sellest, et too ütleb, et mälu on hakanud teda alt vedama. Näiteks ei mäleta ta enam, kas tema tütre matusepäeval sadas vihma või ei. Jah, ka nii võib.

Ent autor(id) on valinud selle loo jutustamise paigaks nimelt teatri, aimamiste, kujutlusmängude ja mitmete võimalikkuste kohtumiste tallermaa, kus nii argine tegevus kui ka tikkude toosist võtmine ja põlema krapsamine võib sugereerida mõtteid inimelu hetkelisusest, ohtlikkusest, poeetilisusest ning tule puhastavast, aga tegelikult ju ka keskkonda saastavast mõjust. Võiks öelda, et selle näidendi lavale toomine on praegusel juhul seisnenud teksti peidetud poeetiliste tasandite väljapuhastamises … või siis neile viitamises. Ühel hetkel koorub heinte vahelt lapse surnukeha, neoonlilla ranitsaga seljas. Õigemini küll selle absoluutselt mitterealistlik märk, läikvalge tehislik mulaaž. Mängusituatsioonis mõjub see siiski tugevamalt, kui seda suudaks kui tahes ehtsaks disainitud verine tomp.

Siinkohal on küllap viimane aeg öelda välja selle lavastuse ainsa näitleja nimi. Silja Miks, teatrikooli lõpetanud 2005, alates 2008. aastast olnud Rakvere teatri näitleja. Olnud pidevalt töös, kuid näib, et „oma hääle“ või sisemise tasakaalu otsimine on võtnud ka omajagu aega. Monolavastuse võimalus on tulnud kahtlemata õigel ja õnnelikul ajal. Kui miski lausa üllatas, siis mitte niipalju füüsiline vastupidavus, jõuvarude jagamise ja vaataja tähelepanu hoidmise oskus, vaid mingi põhimõttelisem tonaalsuse muutus. Näitlejanna varasem lavalolek on valdavalt meeles kerge ja heleda, võiks isegi öelda, Vargamäe Krõõta meenutava kõiki lepitava meelelaadi, teinekord ka natuke liiga paksult värvi peale saanud karakteersusega.

Sali roll on läbinisti tumemeelne, kontsentreeritud, enamjaolt lühikesed repliigid vihisevad otse saali ja suurele tekstimahule vaatamata ei jää peaaegu kordagi muljet, et lobisetakse niisama suusoojaks. Siin mängib soodsalt kaasa Silja Miksi loomupärane musikaalsus. Ka kõik piiripealsed momendid, suured emotsionaalsed tõusud, on antud puhta ja selge joonega. Tõsi, ehk ühe lahenduse osas võiks ka lavastajaga vaielda. Sali ümbritsevate tegelaste kujutamisel on tsiteeritud stand-up-stilistikat, kus kõik kõneks tulevad persoonid on edasi antud äärmuslike karikatuuridena. See lahendus muudab loo kirjumaks ja kergemini jälgitavamaks, paratamatult ka lihtsakesemaks. Tundub, et näitlejanna kannaks auga välja ka kaetuma-peidetuma mängulaadi.

Kas Sal on süütamistes süüdi või ei ole? Siin on mitmeid võimalusi, aga kõigepealt tuleb pähe kaks tükki: a) jah, muidugi on, b) mingit süütamist polnudki, loodetud kättemaks koos võimalike tagajärgedega toimus vaid Sali soovmõtlemiste umbsõlme kinni jooksnud teadvuses. Ent peaks olema ka kolmas versioon (küllap ka neljas ja viies), mis tundub rohkem haakuvat siin jutuks Miksi-Viidase poeetilis-teatraalse lähenemisega. Et siis: süütamine oli, kuid tuld ei läidetud mitte Sali tõmmatud tikust, vaid see sündis tema sisemise tahte aktina, kõigeülese kohtuotsusena. Selle väljenduseks ongi need kaks tundi seal hämaras ruumis. Rohelised niidud kohisesid kaasa ja lambad noogutasid pead.