Alguses on verine T-särk. Või peaks olema. Ma pole näinud, kuidas mängitakse Dennis Kelly näidendit „Orvud“ mujal maailma lavadel, ent võrgus leiduvate fotode põhjal võib järeldada, et Liamiga kohtudes (Tallinna Linnateatris mängib teda Jan Ehrenberg) klammerduvad publiku silmad paratamatult verest nõretavale T-särgile noormehe seljas. Kuid mitte Tallinna Linnateatri lavastuses.

Kontoritöötajate kombel riietatud paar Helen (Evelin Võigemast) ja Danny (Alo Kõrve) istuvad õhtusöögilauas, meeleolu on justkui pidulik või hoopiski tõusiklik: võib-olla nad tähistavad oma viiendat pulma-aastapäeva või lihtsalt ümmargust tutvumise daatumit. Igatahes on laual veinipudel ja põlev küünal ning puudub vaid plaadimängijal keerlev vinüül Leonard Coheni lauluga „I’m Your Man“ – seega, laval on õhustik, mida suudavad luua edukate firmade keskastme juhid. Ja siis korraga murrab sisse keegi dressipükse kandev eksalteeritult käituv noormees, kes ilmselgelt ei kuulu eespool kirjeldatud ühiskonnaklassi ega keskkonda.

Lavastaja Markus H. Ilves on otsustanud Liami ilmumise efekti veidi summutada, riietades ta peale verise T-särgi ka mingisse dressipluusi või tuulejakki. Hõlmad on lahti, T-särk paistab, aga see pole verest imbunud narts, vaid esmapilgul lihtsalt määrdunud riideese. Selliseid T-särke on meist paljude garderoobis, mingi sedasorti toode, nagu töötaks selle kandja autoremondilukksepana või pühenduks öisel ajal majaseinte grafitiga määrimisele. Niisugune riideese signaliseerib rahulolematust kapitalistliku ühiskonnaga. Ühesõnaga – ei midagi erilist.

Publikut peab rabama mitte visuaal ehk verest nõretav T-särk, vaid meie ette ilmunud tüübi ebaadekvaatne käitumine. Kohe tahaksin panna diagnoosi: tal võib olla bipolaarne häire ning parasjagu asub ta maniakaalses perioodis.

Aga siis juhib Helen meie tähelepanu verisele särgile ning algne soov hakata panema diagnoose taandub oletuse ees, et noormehel on õhtusel tänaval olnud mingi konflikt ning tema käitumuslikku veidrust seletab lihtsalt veres pulbitsev adrenaliin. Ent ometigi, seal on midagi veel. Vaat seda „midagi veel“ mängib Ehrenberg niisuguse veenvusega, et tema lavale ilmumisel tekib juba esimesel hetkel vältimatu katastroofi tunnetus. Publik saab sellest aru. Ent Helen ja Danny justkui ei saa.

Etenduse kogu pinge tulenebki asjaolust, et Briti keskklassi korterisse on murdnud sisse katastroof, ent asjaosalised ise kas ei märka seda või keelduvad märkamast. Tekib küsimus: miks? Mingi hetk saab teatavaks, et Helen ja Liam on õde-venda ning et nad on orvuna üles kasvanud. Võib oletada, et Helen on vanem, tal on tekkinud venna suhtes emaliku hoolitsuse ja kohustuse tunne. Mistõttu ta veab venda endaga läbi elu kaasas, kuigi vennas on jala küljes muutunud parajaks pommiks. Mitte lõhkekehaks (kuigi võib vaadata ka nii), aga sedasorti raskuseks, mis aheldati vanadel aegadel sunnitöölise jala külge.

Liam on üpriski osav manipulaator. Talle ilmselt meeldib olla raskuseks õe küljes. Näib nii, et Liam, kes on jäänud ka elus vaeslapse rolli, püüab takistada õe edenemist. Õe korterisse verise T-särgiga ilmunud mees on korda saatnud ülimalt õõvastava teo ning ta muudab teo kaasosalisteks ka oma õe ja tolle mehe. Etendust jälgides tekib vahel kahtlus, et Liam ilmus õe juurde veriste riietega just nimelt selleks, et tema pereelu tuksi keerata.

Alo Kõrve mängitud Danny on nõrga iseloomuga mees, keda võib vabalt siia-sinna lükata. Helen, kes asub kompromissitult oma venna poolele, lükkabki Danny kuriteo kaasosaliseks. Heleni trumbiks on asjaolu, et tal on Dannyga viieaastane poeg Shane ning lisaks on ta just teinud rasedustesti, mis lubab pere juurdekasvu. Rasedus on võimas vahend mehega manipuleerimiseks ja seda Helen teebki tülgastava osavusega.

Etenduse lõpus ajab Helen Liami oma kodunt välja, nõudes vennalt, et see paneks korteri võtmed lauale ning kaoks tema elust kus kurat. Liam kuuletub. Ent Danny, sisemiselt muutunud Danny, jääb Heleni kõrvale edasi. Ei saa üldsegi kindel olla, et Danny pole muutunud selle öö kestel samuti moraalseks ebardiks. Paistab, et ta on Liami abil leidnud endas üles sisemise mr Hyde’i. Tundub, et Liam andis vägivaldsuse teatepulga Dannyle edasi.

Meeste psühholoogilise portreega on kõik justkui selge: üks on tegev sadist ja teine latentne. Aga Helen jääb mõistatuseks. Asi pole Võigemasti näitlejatöös ega ka lavastaja abituses Heleni sisemaailma avastamisel. Siin tuleb ikkagi vaadata süüdistava pilguga autori poole. Dennis Kelly on välja mõelnud naise, kes tegelikult teab väga hästi, mida kujutab endast tema vennake. Õde teab, et venda tabavad vahel kontrollimatud raevuhood, mille mahalaadimiseks võib ta kasutada ülimat vägivalda ka nende inimeste suhtes, keda ta nimetab oma sõpradeks. Sellest hoolimata on ta andnud vennale oma kodu võtmed, ta lubab vennal sinna tulla ja, enamgi veel, ta lubab vennal käia aeg-ajalt jalutamas oma viieaastase lapsega.

Viimane aspekt on psühholoogiliselt täiesti arusaamatu, lausa vastuvõetamatu. Ainus seletus, mis mul pähe tuleb, on Heleni puudulik emainstinkt. Võib-olla ta vihkab oma poega Shane’i, loodab salamisi, et vennas Liam lükkab oma õepoja kusagilt sillalt alla, lavastades lapse surmaga juhtunud õnnetuse? Ent näidendi tekstis puuduvad vähimadki vihjed sellele, et Helen võiks olla niisugune ema. Või tahab Kelly juhtida meie tähelepanu asjaolule, et leidub emasid, kes keelduvad nägemast seksuaalset ahistamist või lausa vägivalda oma laste suhtes, mille paneb korda tema enda elukaaslane? Nii nagu esineb pimedust oma elukaaslaste suhtes, nii võiks ju mõelda, et äkki leidub samasugust pimedusega löödust ka vendade suhtes?

Etenduse kavalehest saab lugeda, et Kelly tematiseerib Suurbritannia linnades lokkavat vägivalda, just noaga korda saadetud kuritegusid. Hästi, ei vaidle vastu. Ehkki rahvusvahelisse meediasse ei jõua Liami-taoliste tüüpide noaga vehkimised, vaid ikkagi islamiterroristide amokijooksud. Viimati oli Londonis selle aasta aprillis juhtum, kus Essa Suleiman ründas noaga kaht juudi soost meest.

Aga ei ma hakka Briti autoritele ette kirjutama, mis võiks olla nende näidendite teemaks. Mõne teemakäsitluse eest võib ka ise nuga saada. Meenutame Prantsuse kooliõpetaja Samuel Paty saatust, kellel lõigati 2020. aastal pea otsast sellepärast, et rääkis tunnis õpilastele pilaajakirjas Charlie Hebdo ilmunud islamiprohveti karikatuuridest.

Kui Dennis Kelly tahab rääkida kapitalismi ebainimlikkusest („Gorge Mastromase rituaalne tapmine“ Tallinna Linnateatris 2019. aastal ning „Armastus ja raha“ 2014. aastal samuti Tallinna Linnateatris), siis kahtlemata kapitalism väärib kritiseerimist. Lisaks on see autorile ja ka teatrile ohutu tegevus.

„Orvud“ on samuti turvaline näidend. Tegelikult oleks võinud kogu arvustuse asendada õpetusega, kuidas käituda siis, kui teid rünnatakse noaga. Karjuge nii kõvasti, kui suudate, ning põgenege. Noatorge võtab aega 0,14 sekundit. Umbes sama palju kui silmapilgutus. Isegi treenitud inimesed ei jõua enda kaitseks midagi teha. Kuna me ei jõua reageerida, siis ainus šanss terve nahaga välja tulla on lugeda ohumärke juba enne rünnakut ning – nagu öeldud – karjuda ja põgeneda.

Näidendis „Orvud“ ei osanud Liami ohver neid märke lugeda. Mingil põhjusel ei osanud teatud märke lugeda ka Helen ega Danny. Minu meelest olid näitlejad pandud oma rollide lahendamisega keerulisse olukorda. Aga nad tulid sealt väärikalt välja. Lavastajatöö on hea, näitlejad suurepärased, igav ei olnud. Pinge ei langenud etenduse kestel kordagi.

Kui teil on elus kõik hästi, ei esine depressioonihoogusid ja D-vitamiini tase on normis, siis võite „Orbusid“ vaadata kui omalaadset krimkat. Kui teil aga on elus parasjagu halb aeg, siis hoidke sellest lavastusest hästi kaugele.