Timo Kikas: „Biomajanduse põhiline mõte on, et me suudaksime eksisteerida siin planeedil niimoodi, et me planeeti ära ei tapa.“
Ääremärkused uusvana valitsuskoalitsiooni sünni asjaoludele ja helgele tulevikule
Andmelühiskond
Määramatus maailma julgeolekus meenutab olukorda ooperiteatri lavaaugus, kus orkester häälestab dirigenti oodates närviliselt pille ja kostab kakofoonilist müra.
Oleh Sentsov: „Sõda on varsti väldanud kolm aastat ja kui ma kuulen Baltimaade või Poola inimesi ütlemas, et ka neid võib tabada Putini rünnak, siis ma usun, et neil võib olla õigus.“
Ühiskondlike muutuste käima lükkamiseks on vaja ületada kaudse eitamise faas, kus me küll teadvustame mingeid reaalsuse aspekte, aga ei lase neil mõjutada oma ideid, identiteeti, maailmavaadet.
Jevgeni Zolotko tahab olla sündmuse kõrgusel, mitte jääda lihtsalt selle tunnistajaks või asuda moraliseerivale positsioonile.
Mida tahab haridusministeerium öelda, kui kritiseerib kõrgetasemelise arhitektuuriga, kasutajasõbralikke koolimaju?
Hiljuti kaitses Nina Stener Jørgensen Eesti kunstiakadeemias doktoritööd „Kas osalus on andmed? Arhitektuur ja küberneetika Euroopas 1968. aasta paiku“.
Lavastuse „Ttok, ttok, ttok“ põhiosisteks on kohapeal sündiv muusika ja mängud pallidega.
„Pärsia viimase keisri mõrv“ on muidugi poliitiline teater, sest selle teemaks on valitseja ja rahva suhe, ent see pole näpuga näitav allegooria või tegutsemisjuhend.
Loomulikkuseusk võib sulgeda isegi suhtes oleva lugeja veelgi suuremasse üksindusse, veenda teda veelgi rohkem nägema oma partneri iha ilmastiku kombel ennast kordava looduse toodanguna.
Romaanis „Uste maja“ põimuvad kirjaniku kujutlusvõime, ajaloolised sündmused ja isikud ning Maughami kirjutatu üheks suurepäraseks uueks tervikuks.
Merežkovski lõi uue romaanitüübi, milles esitatakse juhtmotiivide poeetikat. Esimesena vene kirjanduses ehitas ta teadlikult üles neomütoloogilise romaani.
Andrei Belõi „Peterburi“ on totaalne stiiliõpik, mõtlemapanev näide, mida kirjanik tekstiga teha saab ja võib.
Kunstiliselt madalamaks peetud muusika, mis kipub uurijate pilgu alt välja jääma, on akadeemiliselt analüüsimiseks vägagi tänuväärt ja mõtlemapanev materjal.
Jaak Lõhmus: „Olid null-aastad, kui Eestis ei tehtud ühtegi mängufilmi, aga võiks öelda, et nüüdseks oleme ühe inimpõlve jagu august välja roninud.“
Tänavuse Seedrioru laulupäeva ühendkooris oli peaaegu 300 laulusuud ning arvatavalt osales laulupäeval rohkem kui 600 inimest. Muusika vahele peeti tänukõnesid ja vannuti truudust isamaale.
Andres Noormetsa lavastuse „Süsteem“ keskmes olev rühmitus otsib haavatavas seisus mehi, kes tunnevad, et on läbi kukkunud, ning tajuvad ebaõiglust ja ilmajäetust.
Näitus „Sugu ja lugu“ on tihe ja lopsakas, oma ihulisuses väga intensiivne ja heas mõttes väsitav.
Muusikalise kanga aeglane lahtirullumine oli hüpnotiseeriv ja jättis mulje, nagu see muusika oleks isetekkeline ning voolaks ürgselt välja kuskilt aegade ja mälu hämarusest.
„Nargenfestivalil“ etendunud aastakümneid tagasi kirjutatud „Hydrogen Jukebox’ist“ kumab läbi tänapäeva maailm.
15 aasta jooksul on „Stencibility“ korraldajad otsinud ja leidnud viise, kuidas hoida tänavakunsti elujõudu. Ootuspäraselt tekib küsimus, et mida veel võiks proovida.
Aldous Huxley Keskus Tallinnas
Tarmo Johannese Tallinna tuuri „Tumesoe“
Philip Glassi ja Allen Ginsbergi kammerooper „Hydrogen Jukebox“
tänavakunstifestivali rahvusvaheline näitus „Peitus“
In memoriam Boris Björn Bagger
Esiküljel Eesti maaülikooli biomajandustehnoloogiate professor Timo Kikas. Foto: Eesti maaülikool