Indrek Mesikepp
-
Brigitta Davidjantsi ettekandest selgus, et kui ühed mäletasid 1990ndaid kui praegusega võrreldes toorest aega, mil naised pidid palju rohkem olema valmis kõikvõimalikeks rünnakuteks, ja Onu Bella (fotol koos Alo Mattiiseniga) muusikat kui selle ajajärgu nilbet soundtrack’i, siis teistele, kes ei olnud siis veel sündinud, oli sama muusika midagi põnevat ja erutavat, nagu ka ajastu, mil seda tehti.Ülo Josing / ERR / ScanpixSüldist sõja soojendusesinejani
Kunstiliselt madalamaks peetud muusika, mis kipub uurijate pilgu alt välja jääma, on akadeemiliselt analüüsimiseks vägagi tänuväärt ja mõtlemapanev materjal.
5 minutit
