Paavli kultuurivabrikut tuleb õnnitleda kordaläinud ürituse puhul, mis toob ühte kohta kokku arvuka rahvamassi ja peale tuntumate tegijate ka suure hulga väikesi, eriilmelisi, iseseisvaid artiste.
Valimised värvisid Eesti lipu päeval maa kirjuks, mitte sinimustvalgeks.
Peale kõrgetasemeliste kontsertide rõõmustas maikuus eesti heliloojate teoste (esi)ettekannete rohkus.
Estonian Literary Magazine oli ainuke eesti kirjandust inglise keeles tutvustav väljaanne.
Kirjandusel oleks püstijalakomöödialt mõndagi õppida: rohkem harjutamist, toimetamist ja publiku tagasisidega arvestamist.
Harva saab näitleja oma ande teostamiseks ja demonstreerimiseks nii hea võimaluse, kui seda on Alessandro Baricco mononäidend „Novecento“.
Graham Parkes: „Arenenud maailm peab drastiliselt vähendama energia ja kaupade tarbimist. Seejuures tuleb piirata üüratut priiskamist energia, toiduainete, joogivee ja tarbekaupadega.“
Üht tüüpi poliitilised küsimused on kergemalt lahendatavad kui teised. Mis juhtub aga siis, kui raskemad teemad domineerivad’?
Ühismeedia võidukäigu tulemusena on jäme ots suhtekorralduslikult haritud ja toetatud poliitiku, mitte ajakirjaniku käes.
Tallinna tehnikaülikooli keemia- ja biotehnoloogia instituudi uus direktor Pirjo Spuul peab ühtviisi tähtsaks nii tippteadust kui ka õpet.
Materjalikeskne käsitlus hõlbustab kunstnikel ja disaineritel valdkondade vahel liikumist ning käsitööpärandiga nihutatakse kunsti, tarbekunsti ja disaini vahelist piiri.
Sotsiaalne disainer peab nägema suuremat pilti, tal on aega ja oskusi mõelda teisiti, ta ei lahenda konkreetset probleemi, vaid tegeleb selle anatoomiaga.
Ehk peitub võimalus leida Estonia juurdeehitise osas muinsuskaitse ja teatri soovide vahel kompromiss kunagise turuhoone keldrikorruse varemetele ehitatud kohvikuhoones.
Annika Haas: „Ma arvan, et puhast dokumentalistikat, kus inimene on täielikult tema ise, polegi tegelikkuses olemas.“
Tänavusel Cannes’i filmifestivalil andsid tooni keha, kehalise vabaduse ja selle väljendamisega seotud teemad.
Karate võlus noori, sest oli 1970. aastatel siinses kultuuriruumis midagi täiesti uut. Kaugest idast pärit iidset võitluskunsti ümbritses müstilis-maagiline fluidum.
Mida rohkem tehakse tööd arvutis, seda keerulisemaks läheb linnas kodu ja töökoha funktsiooni määratlemine.
„Tere tulemast, Abdullah!“ põhinõrkuseks on dramaturgia segasus ja ka ideeline eesmärgitus, noor lavastaja on ennast paraku kirjanikukski pidanud, nagu selles vanuses tihti ka meie maal juhtub.
Kontserdi ülihea ettevalmistus paistis igati silma: lauljad elasid musitseerimisele siiralt kaasa ning suurepärast kontakti dirigendiga oli meeldiv jälgida.
Stefanie Babsti NATO-kriitiline raamat alliansis ilmselt murrangut kaasa ei too. „Terav pilk“ on sihitud peamiselt Saksa poliitilisele eliidile ja valijaskonnale, et neid mõjutada.
Oona Doherty on peenelt tabanud ossikultuurile omase suhtlusviisi, mis sõnades on alati suurem ja võimsam kui tegudes ja käitumises.
Suhtugem nüüdismuusikasse ärksama meelega, nautigem seda kontserdisaalis järgmisel Põhjakõla kontserdil või kuulakem mõne muu kollektiivi esituses.
Muinsuskaitse aastaraamatut sirvides saab selgeks, kui palju asju on Eesti muinsuskaitses hästi.
„Catalog nr 24. Kajastus“ on näitus küsimustest, mis saadavad info kogumist, selle organiseerimist ja avaldamist.
Eestindaja on teinud tubli „kirjaliku tõlke“, mis filoloogilise originaalitruuduse juures võinuks prosoodilise ladususe huvides endale lubada suuremat licentia poetica’t.
Liina Jänes muinsuskaitse aastaraamatust
Põhjakõla orkestri kontsert „Aeg naasta eredusse“
ansambli Vox pUNT albumi „Und nägin maailmast“ esitluskontsert
Lieven Lahaye ja Ott Metusala näitus „Catalog nr 24. Kajastus“
Vaba Lava „Tere tulemast, Abdullah!“
Esiküljel Paavli kultuurivabriku juht Roman Demtšenko. Foto Piia Ruber