„Oled alati olnud raamatukoguhoidja“

„Catalog nr 24. Kajastus“ on näitus küsimustest, mis saadavad info kogumist, selle organiseerimist ja avaldamist.

MARIKA AGU

Lieven Lahaye ja Ott Metusala näitus „Catalog nr 24. Kajastus“ Tallinna Linnagaleriis kuni 9. VI, kuraator Siim Preiman.

Kui olin Lieven Lahayega näitusel poolteist tunnikest kahekesi aega veetnud, avastasin ühtäkki, et selle aja jooksul pole Linnagaleriisse sisse astunud ühtegi inimest. „Milline luksus!“ kommenteerisin: galeriiruum Vabaduse väljaku nurgal on nagu ajutine staap, kuhu saab kutsuda oma näitust vaatama ja vestlema huvitavatel teemadel ükskõik keda. Temaatiliselt võiks näitus haakuda peaaegu iga teise inimesega, kuna puudutab seda, kuidas oma elus korda luua ning eristada vajalikku mittevajalikust. „Kui naased oma teismeea magamistuppa, taipad, et oled alati olnud raamatukoguhoidja“ on kirjutatud ühele laialijagamiseks pandud postkaardile, andes märku, et tegelikult on igaüks pidanud rinda pistma oma memorabilia sorteerimisega.

Kuna Lieven Lahaye on töötanud Gerrit Rietveldi akadeemia Sandbergi instituudis raamatukoguhoidjana, vaevab teda pidevalt küsimus, mismoodi materjale kategoriseerida ning millist üldistustaset hoiustatava peal rakendada. Näitus annabki tunnistust mingisugusest trotsist kategoriseerimise väljakujunenud traditsioonide vastu, ent arvesse on võetud ka ühiskonna tehnoloogilist arengut ning inimese iseolemise isepäisust.

Seda, kuidas trükised on raamatukogudes organiseeritud, on seostatud inimmõtte kujunemise looga, seega peamiselt raamatukogude tekke ja arenguga. Keskajal olid raamatukogud valdavalt kirikute ja kloostrite juures ning lihtrahval polnud sinna asja. Kuna teadus ning raamatukogud olid allutatud kirikule, siis teaduse areng pidurdus. Hiliskeskajal, kui hakati looma ülikoole ja nende juurde ka raamatukogusid, levis ja kinnistus ka teaduste klassifikatsioon. XIX sajandil lõi raamatukoguhoidja Melvil Dewey kümnendsüsteemi, mis on tänapäeval raamatukogudes klassifitseerimisel kasutatavaim. Kuigi selle puhul on tuvastatud ka mitmeid kitsaskohti, on see vastu pidanud siiani põhjusel, et selle alajaotusi on võimalik laiendada lõpmatuseni. Dewey süsteemi eesmärk oli struktureerida kogu maailma teadmised kümnesse peamisesse klassi, mis omakorda hargnevad väiksematesse klassidesse, kuid selles leidub paratamatult vajakajäämisi ja kitsaskohti. Näiteks on klassifitseerimise puhul tähendatud diskrimineerivaid hoiakuid ühiskonnagruppide osas, kes on pidanud oma õiguste eest võitlema. Seega kätkeb tänaseni raamatukogudes kasutusel olev Dewey kümnendsüsteem endas ka arutelusid, mis on veel pidamata.

Risoomse mõtlemise visualiseerimiseks on näitusesaalist kujundatud justkui üleelusuurune desktop, kus saab erinevate konstellatsioonide vahel ringi liikuda.

 Anu Vahtra

Vihje sisyphoslikule tööle inimese mõtlemise klassifitseerimisel näib sisalduvat ka näituse pealkirjas, mida iroonilisel kombel ei ole võimalik üheselt tõlkida. Ingliskeelne „coverage“ võiks olla eesti keeles „kajastus, kaetus, ulatus, haare“ ja viitab justkui kattepinnale. Selle tähistuseks on Lahaye koostöös kujundaja Ott Metusalaga valinud lahtilaotatud pappkasti skaneeringu, mis on pillutatud napi visuaalina mööda galeriiseinu. See toob esile, kui raske on leida tugevat kujundit vahealale – protsessile, mis ei ole asi iseeneses, vaid tõukub alati millestki muust.

Meenuvad Dénes Farkasi paberist vormitud miniatuurmakettide fotod, kus on tähistatud ühiskonna võimuvahekordi melanhoolses võtmes. Need mõjusid esmapilgul üsna vähekommunikatiivselt, kuid ajapikku kasvasid südame külge. Või siis Jevgeni Zolotko arhivaari päeva kujutav installatsioon, kus ta kujutab eksistentsiaalset ängi ja käegalöömist suurte nähtuste kokkuvõtmisele.

Kuid Lahayet ei huvitagi see äng võimatuse ees: tema pilk on pööratud nimme pudi-padile, mis viib vaataja ühe mõtteuiu juurest teise juurde. David Weinbergeri raamatule „Kõik on vahepealne. Uue digitaalse segadiku võim“ („Everything is miscellaneous: the power of the new digital disorder“) tuginedes on kunstnik veendunud, et pealtnäha konkreetne vorm (sel näitusel pappkast) võib info paljastamise asemel tegelikult seda veel rohkem peita.

Metusala on oma risoomse mõtlemise visualiseerimiseks näitusesaalist kujundanud justkui üleelusuuruse desktop’i, kus saab erinevate konstellatsioonide vahel ringi liikuda. Nende seas on ka üks unenägu, mida võiks pidada iga raamatukoguhoidja või arhivaari sisekõneks. „Probleem seisneb niisiis selles, et mõned T-särgid ripuvad riidepuudel, teised aga on kastides; ning need, mida ma tahtsin, olid kastides, sest need olid küll õiget värvi, aga oma soovitud tegumoodi olin näinud vaid riidepuudel ja ma polnud kindel, kuivõrd – kui suures ulatuses – vastas kastis olevate särkide tegumood riidepuudel olevate särkide tegumoele, ja polnud võimalust seda teada saada kasti avamata, et peidus olev särk välja võtta ning võrrelda seda särgiga, mis oli väljas, aga ma polnud kindel, kas tohin seda teha.“

Teine näituse kandev objekt on kuumusele reageeriv paber, see, mida tunneme tšekkide trükkimise materjalina. Võiks ju eeldada, et see on trükivärv, mis jätab paberile jälje, kuid ei. Paberile, mis jookseb lindina mööda galerii seinu, on selle materjali omaduste tõttu kõige lihtsam märk maha jätta (selleks pole vaja isegi pastakat, piisab teravaotsalisest esemest, kas või küünest). Komplektis on eksponeeritud akna alla unustatud pabereid, mida kattev käekiri on pleekinud vaevunähtavaks. Siinkohal vormub mõttevõrgustik, mida ühelt poolt kannab tung asetada nähtused kastidesse – need kategoriseerida, katta või lausa peita – ning teiselt poolt mõistmine, mis juhtub siis, kui seda ei tehta: andmed, mida välismõjude eest ei kaitsta, muutuvad aja jooksul nähtamatuks.

Näituse kestel avaldati uus, Catalogi 25. number, mis tõi kokku eri autorite kväärnarratiive. Varasemates numbrites on fookuses näiteks Ott Metusala disainerist vanaema Kristi Metusala ja vähetuntud kirjaniku Duncan Smithi looming, aga ka näiteks Teise maailmasõja järel Berliini rususid koristanud naiste lood. Catalogi trükised on koostatud plakat-vihikutena, mis on plaanis pärast viimase numbri ilmumist terviklikuks raamatuks köita. Seega on Linnagaleriis välja pandu osa pikemast protsessist.

Kokku on tegu näitusega küsimustest, mis saadavad info kogumist, selle organiseerimist ja avaldamist ning mille käsitlemiseks ei olegi tihtilugu võimalust, platvormi. Seda eriti juhul, kui kogujal on huvi n-ö marginaalse info ja äärealade lugude vastu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht