Ahto Lobjakas: „Peter Trawny kaevab nietzschelikult õela intellektuaalse lõbu korras muu ja tõsisema kõrval auke, kuhu ka loium diskursiivne mõistus mahuks sisse kukkuma.“
Õhuruum lukku ja laevad Krimmi, midagi vähemat ei ole mõtet arutadagi.
Ahto Lobjaka tõlkedebüüt on söakas ja ta on heitnud kinda kogu senisele Heideggeri tõlketraditsioonile, tõlkinud ringi peaaegu kõik Heideggeri peamõistete varasemad eestindused.
Kristina Paulini balletilavastust „Vihm detsembris“ hoiab koos tundlik tasakaal, harmoonia lavastuse komponentide vahel – tehniline teostus on ideaalilähedaselt paigas.
Thomas Golubić: „Usun väga kindlalt, et tegelaskuju peaks olema nõus muusikaga, mida tema loo rääkimiseks kasutatakse.“
Paljassaarde kavandatakse Hundipea asumit. Linnaruumi loomist on alustatud minimetsa istutamisest ja elanike arvu kasvatamisest.
Cormac Russell: „Lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla. Mida on vaja, et kasvatada küla?“
Sergei elukäik peegeldab ilmekalt põliselanike saatust Lääne-Siberi naftatööstuse haardes.
Linnujämmi üks eesmärke on algusest peale olnud pöörata tähelepanu lindudele ja linnaloodusele, väärtustada elurikast linna ja sõnastada see kogemus poeesia ja muusika kaudu.
Pärast „Turandotti“ näib Rodula Gaitanou lavastatud „Madama Butterfly“ lahjavõitu: on meeldiv, et jaapanipärasuse stampe pole liialt taga aetud, aga midagi muud pole õnnestunud asemele pakkuda.
Eesti kunstis hakati seksitöötajaid kujutama saksa ja prantsuse moodsa kunsti eeskujul, kuigi ka kohalik sotsiaalne tegelikkus toetas teema ülevõtmist.
Konverentsilikke võnkeid pakkus selle aasta tantsunädala alateema „Ellujäämise kunstid – ökoloogiline jalajälg etendus- ja tantsukunstis“.
Trillerisarja „Ripley“ nimitegelane on dokumendivõltsija ja pisisuli, kes hakkab mängima hoopis uut mängu, kui otsustab mõrvata oma kaaslase.
Iida Turpeineni põnevikuna laotuv teaduslugu hoiab lootust, et inimkond õpib oma eksimustest ja katsetest parandada loodust.
Kui end eurooplasena identifitseeriv inimene tohiks lugeda elu jooksul ainult ühe romaani, peaks see olema Pirkko Saisio „Passioon“.
Labatuti fiktsionaalne maailm on liitreaalsus, kus sulanduvad faktid, väljamõeldised, ratsionaalsus ja hullumeelsus.
Ligi tunnises kavas leidus valik maitsekaid ja mõtestatud emakeelsetele tekstidele loodud palu, mida võib kindlasti vaadelda kestva väärtusena.
Tatjana Kozlova-Johannes seisab silmitsi kõige ebamugavamate seisunditega ja laseb kuulajalgi neile otsa vaadata.
Lavastuses kütkestab Gailiti-truudus, luulelise stiili ja romantilise hinguse hoidmine.
Maarit Murka maalide võlu peitub võrrandis, mille komponendid on meisterlik maalitehnika, teatav teadvustatud distants ning jahe huumorimeel.
Kunstnik-sepp Urmas Lüüs lõi haamriga teatri peale ning välja tuli lavastus „Tädi Õie 65. sünnipäev“, mis on tema enda sõnul klassikaline teater, vaid installatiivsuselt veidi tihedam.
Eestit esindanud Liisa Hõbepappeli „Rosa majalis“ ja Liisa Hirschi „Maa sooned“ valiti rostrumi soovitatud teoste nimekirja.
Benjamín Labatuti „Õudne roheline“ ja „The MANIAC“
LXX rahvusvaheline heliloojate rostrum Vilniuses
Tatjana Kozlova-Johannese autorikontsert
+Koori kontsert „Koorime lahti!“
Maarit Murka näitus „Vormist väljas“
Urmas Lüüsi „Tädi Õie 65. sünnipäev“
Esiküljel Ahto Lobjakas. Foto Piia Ruber