Näitus räägib Koplimetsa küla loo: mitmesaja aastaga kujunes see elujõuliseks käsitööliste elupaigaks ja haihtus seejärel olematusse.
Finantspeituse mäng „Leia kümme miljonit“ läheneb oma loogilisele lõpule.
Maryliis Teinfeldt-Grinsi murdeluulekogu „kivi alla kükakille“ viib tagasi tema lapsepõlvekoju ning tuletab meelde, kui kergelt võib liikuda yhest kohast teise turvaline ja lohutav kodutunne.
Isegi kui NATO suudab tõrjuda Vene väed Eesti piirest välja, on tegemist ikkagi Eesti linnade ja taristu totaalse hävinguga.
Ihaldusväärsete muutuste nimel oleme valmis maha raputama kõik ühiskonda koos hoidvad seosed.
„Ajaline pööre“ nõuab lahtilaskmist ekslikust arusaamast, et tegutsetakse kronoloogiliselt ühtses, sünkroniseeritud ja lineaarses ajas.
„Frankenstein“ pole hea luulekogu mitte sellepärast, et on poliitiline, vaid poliitilisuse on teinud võimalikuks just selle kirjanduslik kvaliteet.
Toomas Siitan: „Me reflekteerime ja mõtestame midagi, mis ise on olulisem kui selle refleksioon. Seepärast ei tahaks ma praktikat teadusest lahutada, vaid rõhutada nende kokkukuuluvust.“
Ettevõtte töötajate hoiakute väljaselgitamisel sooviti mõista tegureid, mis mõjutavad inimeste heaolu töökeskkonnas ja suhtumist kujutavasse kunsti.
Euroopa vajab tippteadust ja innovatsiooni rohkem kui kunagi varem.
Õige natuke jäi painama lavastuse „Arm“ tekst, mis ajaloolise materjali tõttu on eepilisem ja sõnarohkem, kui puhta visuaaliga lavastuse puhul eeldanuks.
Pelle-Sten Viiburg: „Arhitektuur on suur kompromisside kunst. Võistluse tulemustes sõltub hea ruum žürii professionaalsusest ja tugevatest argumentidest.“
Hoonete varjumiskohtade puhul tuleb arvestada Eesti võimaluste ja tegelike vajadustega.
Tulevikku tasub vaadata helgetes toonides: meil on palju ruumist mõtlevaid noori, kellel on linnakeskkonna parandamiseks hulgaliselt häid ettepanekuid.
Lavastaja Birgit Landberg ning näitlejad Laura Niils, Kaarel Targo ja Kristjan Lüüs harutavad surmateemat, mis puudutab kõiki, aga on paljuski tabu.
2023. aasta maailma dokumentalistikas oli värvikirev ning tugevaid elamusi oli läinud aastal õnneks palju nii meil kui mujal.
„Vaesekeste“ maailm on grotesksem, lummavam, muinasjutulisem kui tavaline ajastukomöödia või komblusdraama. See on külluslik vaatemäng, alateadvusse imenduv muinasjutt.
Koos tehnoloogia arenguga vahetab ajakirjandus aeg-ajalt oma sisu- ja levikuplatvorme. See on asjade loomulik käik ega tähenda ajakirjanduse väljasuremist.
Venelaste hirmud, millest räägitakse Julia Augi lavastuses „#ярусский/#maolenvenelane“, on suures osa seotud sõjaga Ukrainas.
Olgu mängijad nii professionaalsed ja andekad kui tahes, ei sünni orkestri tervikutunnetus ühe päevaga, eriti kui koosseis on suures osas uus.
Urmas Vadi on romaanis „Kuu teine pool“ tabanud eestlase olemuse: enim läheb teoses hinge pereliikmete armastus, mis ei vaja sõnu.
Kontserdi kõigist külgedest hõngus siirast austust. Kui seesama muusika ei kumiseks kõrvus algkujul koorilauludena, ei märkakski teisenemist.
Punabi kogusse kuuluvate kunstiteoste puhul näib ostja elukutsel olevat tavalisest suurem tähendus, üheks kunstilise kvaliteedi kriteeriumiks on suhtumine publikusse.
Turmaliinist uksed on pöördunud
„Puhtal õnnel“ ja „Unenäo stsenaariumil“ pole pealtnäha palju ühist, aga ühe lavastaja ja teise peategelase saatuse kõrvutamisel ilmneb selgelt sarnasus.
Eesti Festivaliorkestri kontsert
VHK keelpilliorkestri Ester Mägi muusikaga plaadi esitluskontsert
Pealelend –Juhan Raud, kunstitoimetaja
näitus „See oli üsnagi mitmekesine aas. Kunst Margus Punabi kogust“
R.A.A.A.Mi „#ярусский/#maolenvenelane“
mängufilmid „Puhas õnn“ ja „Unenäo stsenaarium“
Esiküljel Maryliis Teinfeldt-Grins. Foto Piia Ruber
Sirbi vahel Eesti Kultuurkapitali 2023. aasta IV jaotuse tabelid