Eelmise aasta lõpus kaitses kunstiakadeemias doktoritöö Mariann Raisma, kes on uurinud, kuidas muuseum on end kehtestanud kultuurimälu vahendajana.
Vastase väljamõeldiste usutavuse kinnitamine võib infosõjas olla viljakas taktika.
Teatrisse minnakse pisut pidulikumas riietuses ja meeleolus. Nii ka „Eesti teatrimajade“ raamatuga: tuleb laua taha istuda, rahulikult lugeda ja pilte vaadata.
Võimalik, et Sven Vabari jutukogu „Ribadeks tõmmatud linn“ keskne tegelane on ruum: ulmelised, fantastilised, eeterlikud, unenäolised jne paigad.
Eesti keel on Johannes Aaviku ajaga võrreldes järjest raskemini „painutatav“, ent uuenduste tegelik ellupuhuja on olnud ja on siiski tavaline keelekasutaja.
Noorte väljarände teemal arutlevad Kadi-Liis Saar, Marin Mõttus, Terje Toomistu, Aro Velmet ja Aet Annist.
Maailma nägemine annab võimaluse olla osa sellest, samuti informeerib, mida võiksime lisaks olemasolevale tahta. Mõnikord on Eestit parem vaadata kaugelt.
Taago Tubina lavastatud „Nõusolekus“ käsitletakse mitmeid päevakajalisi teemasid, sealhulgas nii seksuaalset kui ka vaimset vägivalda.
ERRi aasta muusikul Pärt Uusbergil on heliloojana välja kujunenud peaaegu ilmeksimatult äratuntav muusikaline käekiri, mis on ühtaegu tema tugevus ja nõrkus.
See raamat on terves maailmas ainulaadne: nii spetsiifilist, kitsalt muusikute ülekoormusvigastustele spetsialiseerunud teost ei ole eri andmetel veel üheski teises keeles kirjutatud.
Kuigi lavastus oli mõeldud kuueaastastele ja vanematele, oli saalis ka palju nooremaid lapsi, kes käitusid üllatavalt kogenud ooperipublikuna – ei kisa ega lärmavaid telefone.
Hiljutine vaatajauuring näitab, mille poolest eristub Eesti audiovisuaalsisu vaataja Euroopa omast.
Jessica Hausner: „Ma püüan näidata meid ühe suure teatrietenduse osana, milles me kõik teame oma dialoogiridu hästi peast, ja need, kes ei tea, visatakse ühiskonnast välja.“
Vaade loodusele on kahe teraga mõõk, kuna soodustab ühelt poolt empaatia ja lugupidamise kasvu, aga süvendab ühtlasi inimese domineerimist looduse üle.
Just siis, kui saab läbi peksusadu, saabub vihmasadu ja filmi puänt – vesi peseb näitleja näolt maha mitte ainult muda, vaid ka pintslitõmbed ehk tema animeeritud kesta.
Võluvits või Pandora laegas tehnoloogia ja regulatsioonide võidujooksus? Tegemist ei ole hõbekuuliga, mis kõrvaldaks kõik uudsetest tehnoloogiatest või regulatsioonidest tulenevad pudelikaelad.
Ettekanne Mika Waltari romaani „Mikael Hakim“ uue eestinduse esitlusel 10. jaanuaril 2023 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis
Küttide ja korilaste eluviisi ümberhindamise tulemusena väidetakse, et tööaega oli neil enamasti palju vähem ja puhkeaega rohkem kui moodsatel inimestel.
„Leegitsev taevas“ näitab teravust ootamatult just siis, kui vaataja on juba looduskauni kandi ja kenade tegelaste lummuses end unistama unustanud.
Kui Tšehhovi õed õhkasid Moskva järele, siis 1990. aastate Venemaal unistati Ameerikast.
Mikk Tšaškin luuletab korralikult, kohati meisterlikult, aga paraku muutuvad kindla mudeli ja piiratud kunstivõtete abil loodud tekstid lugejale kiiresti etteaimatavaks.
Kui prooviksime anda imelugude võimuvõitluse asemel platvormi võimalustele, kuidas oma oskamatuses endale ja üksteisele toeks olla, andeks anda?
Rūta Ronja Pakalne ja Laura Kvelsteini tantsulise luuleteose „Maastik. Keha. Meeleseisund“ („Body of Dreams“) riimid moodustavad tantsijate keha- ja liikumismustrid.
Marshall Sahlinsi „Kiviaja majandus“
e-lektroni „Maastik. Keha. Meeleseisund“
näitus „Võlukunst on mõnikord väga lähedal eimillelegi“
Esiküljel Mariann Raisma. Foto Piia Ruber