Toomas Paaver: „Tänavaruumi kavandamine on samasugune looming nagu hoone kavandamine. Vale on suhtuda tänavasse kui tehnorajatisse, mida seni kahjuks pea kõikjal tehakse.“
Kultuurihärg on sarvist haaramiseks juba liiga suur. Parem surgu niisama ära.
Uue tänavalahenduse puhul on arvestatud eelkõige jalakäijaga, kuid mõeldud on ka ratturitele ja autojuhtidele. Lähtutud on elanike tegemistest ja nende eluviisi toetamisest.
Eesti ja valitud riikide inimareng aastatel 1990–2021 ja mida sellest õppida.
Kartmata aia ja aiaaugu süüdistust, väidan, et suhtumine eesti keele säilimisse, kaitsmisse, korraldamisse ja hooldamisse sarnaneb suhtumisega kliimakriisi.
Vestlusring Alma Ostra romaanist „Aino“ ning naiste proosast enne ja nüüd
Varibiosfääri moodustavad hüpoteetilised organismid, kes ei ole olemasolevate organismidega evolutsiooniliselt seotud ning kelle biokeemilised ja geneetilised protsessid põhinevad teistel ühenditel kui meile tuntud elul.
Mitte-eestlaste integreerimist ühiskonda ja neile võrdsete võimaluste loomist on Keskerakond tegelikult vältinud kõigi vahenditega.
Tühistamiskultuuri puhul on maailm must-valge. Tühistamiskultuuri ajastul teistel vigu olla ei tohi.
Hiljutisel Vilmsi suguvõsa kokkutulekul oldi ühisarvamusel, et tahetakse teada tõde. Kas see ei ole lausa riiklik küsimus?
Kumu näitus „Kunst antropotseeni ajastul“ on hariduslik tõhustusdoos kõigile, keda huvitab kliimakriis ja Eesti loodushoid.
„Hellalt hoia mind“ kuulub kunstihoone näitusesarja „Hea olemise kunst“, kus käsitletakse võimalusi jääda inimlikuks, õrnaks ja tundlikuks kogu ümbritseva kibeduse kiuste.
Massenet’ prantsuse fin de siècle’i vaimus „Tuhkatriinu“ oli Jüri Naela Eestis esmalavastatuna oodatult tempokas ja koomiline, nutikas ja vaatemänguline.
Sound art oleks justkui muusikanähtus, kuna tunnused viitavad sellele, aga ei ole ka, kuna kuulub kujutava kunsti sfääri ja seda just tegijate endi definitsiooni põhjal.
Daugavpilsi teatri tegev- ja kunstiline juht Oleg Šapošnikov: „Ükski Riias õppiv näitlejatudeng ei pöörduks Daugavpilsi tagasi, Lätis valitseb liigne tsentraliseeritus.“
Hollywoodi stsenaristide ja näitlejate palju kõmu tekitanud streigid kipuvad taanduma anonüümsetele täheühenditele. Miks see teema üldse eestlasi peaks huvitama ja kuidas see meid puudutab?
Volmer on saanud tükikese monumenti ja meie tunnikese vitamiinilaksu ja teadmist, et ehkki jamad ei lõpe, loivame siiski edasi.
Kinoteatri „Kohvrile“ on põhjust ette heita süvenematust, esimeste märksõnade õhkuviskamist, lootuses, et küll neist mõni ikka seina külge kleepub.
Rahvusvaheline graafikanäitus „Peegel – näost näkku“ toimub üheksandat korda, seekord on Itaalia ja Eesti kunstnike kõrval vaadata ka Läti ja Leedu graafikute töid.
Mahleri kaheksas on tõenäoliselt maksimum, mida Estonia kontserdisaal välja kannab. Muusikal ja muusikuil oleks kõlapotentsiaali küll ja veel, aga lagi on ees.
25. hooaega alustav Vanemuise kontserdimaja on jätkuvalt tänuväärne ja oluline nurgakivi Tartu muusikaelus, mis kohati võiks küll veidi vaheldusrikkama pinnamoega silma paista.
Kuus kaunist naist on riietatud valgesse ning jõlguvad ruumis, tekitades pildi seinal tolknevatest laiskadest porikärbestest, kes ei viitsi isegi põriseda.
Kuna Arvo Pärdi loomingu tähelepanuväärne osa on loodud kammerkoorile ja keelpilliorkestrile, siis on TKO ja EFK ühiskontserdid läbinud festivali katkematu joonena ajast aega.