Anna Hints: „Minu intuitiivne keel ei ole vähem väärtuslik kui ratsionaalse loogikaga põhjendatud valikud. Selles on täiesti oma loogika olemas, ainult teistel alustel.“
Koalitsiooni tegevusplaan on ühtlasi hinnang riigi ja ühiskonna terviseseisundile.
Kuigi nn uus Eesti aeg on kestnud juba 30 aastat, kuulub meie naisrežissööride seas vaieldamatult esikoht ikka Leida Laiusele.
Marti Manen: „Kunst on võtmetähendusega, sest näitab riigi demokraatia kvaliteeti. Riikides, kus toetatakse kunsti, lisatakse ühiskonnale väärtust.“
Interdistsiplinaarseid käsitlusi ja autorite julgust piiridel turnida võib tervitada, kuid mittearusaamise kultiveerimine siiski häirib.
Maria Derlõš: „Unistan sellest, et kui kurdan perearstile ärevust, siis kirjutatakse mulle tablettide asemel välja hoopis kümme korda kogukonnaaia külastamist.“
Krulli ajakäsitus ei ole lineaarne ega ajalooline, vaid müütiline. Müütiline aeg on see, mis on ajaloo hammasrataste vahele jäänud, kasvunarratiivi ja ajalooliste põhjuste-tagajärgede pragudesse ära kadunud.
Loomingu Raamatukogu jäi ka 2022. aastal truuks põhimõttele, et kõik kultuurid, tekstid ja autorid on võrdsed.
Sõda Ukrainas on lastekirjanduse ja lugemise edendamisega tegelevates rahvusvahelistes organisatsioonides kaasa toonud muresid, millega ei osata silmitsi seista.
Romaani „Tüdruk, naine, keegi teine“ tegelased näitavad, kuidas sotsiaalmajanduslikust, soolisest ja rassilisest diskrimineerimisest üle olla.
Eesti Draamateatri lavastuses „12 vihast meest“ kipub juhuslike detailide tõttu ära kaduma tegelaste psühholoogiline siseilm.
Vahepealsuses, kus suured uudised strateegilistest edusammudest puuduvad, on võimendunud infosõda.
Mõtestades meieni kandunud ehituspärandit, saame paremini tuttavaks vana ajaga.
Tõejärgses inforuumis peavad sõjapildid kõnetama ja tegevusse suunama järjest skeptilisemat publikut. See loob paradoksaalse olukorra, kus fotodele on suured ootused, samal ajal aga pilte ei usaldata.
Kõige enam Eesti kõrgharidusõpet kujundavate teguritena on esile tõusnud digitehnoloogia osatähtsus õpetamises ja kõrgkoolide osa elukestvas õppes.
Teaduskommunikatsioonis tuleb faktide esitamiselt liikuda nende seostamisele, deklareerimiselt inimeste kõnetamisele, tausta ja konteksti selgitamisele.
Viimane Bonnier võiks viidata sihtidele, mille seab endale andmeajakirjandus.
Eesti Lavastuskunstnike Liidu rändnäituse „1 : 10 | Suhe üks kümnele“ keskmes on maketid ja nende tähtsus lavastuse kujundusliku poole loomisel.
Ehk viib tellingutel turnimine fotograafi elu ehitusmaterjalile lähemale? Asi pole seega tärkavas tarindis, vaid vaheruumis, kehaliselt tajutud skeletis.
EFK on koor, kus iga laulja võiks olla solist. Ometigi oli mingil määral üllatus, et koorilauljatega on võimalik barokkooper niivõrd kõrgel tasemel ette kanda.
„Hella hävingu“ Mees ja Naine armastavad teineteist, aga see armastus on kummalisem kui Hieronymus Boschi maalid.
Esindatud olid oma ajastu olulisimate isiksuste-heliloojate teosed. Kuulajale esitati muusikat saksa baroki tipphetkedest klassitsismi ning tundeküllase tormi ja tungini.
Kunstnikud Sarah Nõmm ja Maria Izabella Lehtsaar ning kuraatorid Brigit Arop ja Anita Kodanik lõhuvad stereotüüpe ja toovad välja, kui raske on olla inimene.