Just tänu meie muusikutele ja publikule, ümbritsetuna meie armastuse ja toetusega, tunneb Galina Grigorjeva end Eesti heliloojana.
Kogu Eesti kujundamisel üheks suureks kaitserajatiseks ei ole poliitikute ja kindralite fantaasial piire.
Vastandades end valimisvõitluse käigus maksudebattide jms asemel EKRE-le on tagajärjeks just selliste vaadete esile kerkimine, mille vastu Reformierakond ise võitleb.
Sovettide Ameerika-imetlus on hästi teada. Kuna imetlus ja vihkamine on olnud algusest peale vastastikune, pole mõtet arutada, kumma roll ses kõrgmodernistlikus ürituses on olulisem.
Ka Eestis on arhitekte ja maastikuarhitekte, kes peavad keskkonnajälje vähendamist tähtsaks.
Haapsalu linnavalitsuse uue hoone arhitektuurivõistlusel on edasiminekuks valitud süsinikurohke tee.
Filmirežissöör ja kirjanik Kadri Kõusaar, kunstnik, EKA professor Liina Siib ja Taani radikaalfeminist Lisbeth Jørgensen vestlesid naiste emantsipatsioonist Ida- ja Lääne-Euroopas.
S. I. Hayakawa raamatus on kaks suuremat teemat: keele ja sõnaraamatute maailma suhe ning keel ühiskonnas – meedias ja suhtluses.
Eestil on täiesti puudu oma kirjalik filmiajalugu. Kuidas me saakski oodata Eesti filmist lugupidamist, kui Eesti film ise endast lugu ei pea?
Lembit Ulfsak: „Ei saa hakata demonstreerima näitlejameisterlikkust. Igas stseenis tuleb küsida, miks sa seda teed. Kuhu tahad välja jõuda? Mida tegelased tahavad ja mis edasi saab?“
Näitust „Kunst või teadus“ iseloomustab empaatiline lähenemine, mis kipub teadusmaterjalis kaduma minema. Sellega on näitusel loodud pingeväli.
Kui mõnda reeglit rikkuda, peab tabama õige hetke ning ka teadma, mis mõjub reegli rikkumisena ning mida täpselt rikkuda tahetakse.
Pärast Piret Põldveri raamatu lugemist on lugeja kindlasti mõnda aega tundlikum onuheinolike naljade „jook on kohal, pidu võib alata!“ suhtes.
Pidunädala sisustasid 38 esmaklassilist interpreeti ja neli tippheliloojat, koosseise soolost kvintetini – muusikagurmaanlus!
Artikkel sarjast „Millest mõtled, kirjanik?“
Suvine Haapsalu vanamuusikafestival on saanud omale võrdväärse sügisese paarilise. Kuidas aga leida kuulajaid Tallinnas novembri sombusel nädalal, kui valitseb tõeline muusika üleküllus?
Lavastus „Lause lõppu jõudes oleme unustanud, kust see algas“ on performatiivne, mõnel hetkel ülimalt koordineeritud, aga kohe seejärel mõjub peaaegu improvisatoorselt.
Kuraatorite Peeter Talvistu ja Šelda Puķīte hüpoteesid on ennast igati õigustanud ning nende professionaalne vaist on kiitmist väärt.
Ahjuroop ja taliõun peos, astub ja tantsib Hanneleele Kaldmaa vastu põhjamaisele tardumusele, külmale, pimedale – tulgu või uus jääaeg.
Rimini Protokolli ja Vaba Lava „100% Narva“ jääb kummitama – geniaalselt lihtsa dramaturgiaga kogukonnalavastus on intensiivne ja emotsionaalne.