Defitsiit demokraatias on hullem kui defitsiit eelarves ning Eesti maja juba põleb.
Kate Brown: „Praegu arvatakse, et ühiskonnas, kus peab toidu laualesaamiseks ise käed külge panema, on justkui midagi valesti. Igaüks peaks olema justkui vaid tarbija, mitte oma vajadustest lähtuv tootja.“
Nobeli kirjandusauhinna laureaadi Gurnahi loomingu kesksed teemad on pagulus, Ida-Aafrika ajalugu ning juured kaotanud inimese mitmevahel olek.
Novikov, Lattikas, Metsvahi ja Joamets on igati silmapaistvad interpreedid. Nad saavad(ki) kõigega hakkama: neile võib kirjutada ükskõik mida ning nad teostavad selle tehnilise üleolekuga.
Tänastele sünnipäevalastele Nietzschele ja Foucault’le.
Paul Verhoeveni „Benedetta“ on teadlik provokatsioon, mis ajab vaga ratsionaalse tõsimeelsusega vaadates loogikajuhtme totaalselt krussi.
Kuni maailmas leidub riike, kus rikutakse sõnavabadust, ei kavatse rahvusvaheline kirjanike organisatsioon pensionile jääda.
Noomi Rapace: „Vahel ma ei tea, kui kaugele või sügavale tegelaskuju mind juhatab, aga riskima peab. Ja hüppama tundmatusse.“
Fotokuu peanäituse kuraatoritöö on põhjalik, teosed on tähendusrikkad ja saatetekstid mõjuvad monograafiana, kuid näitus kui tervik läheb kaduma, sest on liialt hajutatud.
Meie XX sajandi alguse muusikapärand on justkui kilgendav periheel üleilmses tervikpildis – hilisemad suured tõusud ei pisenda varasemat.
Ajalehetiraažide avaldamata jätmine kui sümboolne surmakuulutus paberlehtedele
Andrus Joonas on loonud kadestamisväärse maailma: see on kohalolemise, leppimise, aga ka päralejõudmatuse tunne.
Traumal on alati kaks ajalist mõõdet. Üks on see, mis juhtub nüüd, traumat põhjustava sündmuse hetkel. Ent trauma tõeline mõju avaldub selles, mis tuleb pärast.
Andrus Kasemaa on käinud armastusest läbi ning näinud, et armastus on ikka seesama, mis paneb luulepilli lõbusamalt mängima, on eluõhutaja ja -põletaja, on kõik ja kõiges.
Kuidas mõjutavad autojagamise tulevikku seadusandluse ja regulatsioonide areng ning autonoomsete sõidukite kasutuselevõtu kiirus?
Veneetsia arhitektuuribiennaalid õnneks tulevad ja lähevad. Eesti väikelinnad loodetavasti jäävad. Ehk tuntakse seal rõõmu uute keskväljakute üle.
Anneli Kont: „Rahvakapellide tegevuses oli pärimusmuusikast saanud lavakunst. Saime aru, et pärimusmuusikat tuleb õpetada kõrgkoolis – ilma toeta oleks valdkonna ellujäämine olnud küsitav.“
Lavastuses „Katk.Est.Used“ on laval olemise stiilgi eklektiline ning pole võimalik leida põhjendusi, miks üks tegelane on nii ja teine naa.
Sten Eltermaa näitus võbeles, peegeldas, sädeles ja liikus geomeetriatäpsuse kiuste. Vaataja-kogeja oli justkui kutsutud alatasa oma pilguga sisse ja välja suumima.
Anton Hansen Tammsaare miniatuure näeb-kuuleb (sõna)laval õige harva. Ega neid olegi lihtne lavakeelde tõlkida.
Intervjuu Eesti PENi presidendi Kätlin Kaldmaaga
Andrus Kasemaa luulekogu „Pipraterake“
Intervjuu Hispaania-Rootsi päritolu näitlejatari Noomi Rapaceʼiga
Vestlusring „30 aastat pärimusmuusika kõrgharidust Eestis“
Fotokuu peanäitus „Intensiivsed paigad“
näitused: Andrus Joonase „Meelesurfar“ ja „Zjem-a, Daur-a“
Ragne Kõuts-Klemm, „Ajalehetiraažide avaldamata jätmine kui sümboolne surmakuulutus paberlehtedele“