Kui Euroopa autotööstus on otsustanud elektriautodele üle minna, siis Eesti valitsus seda väärata ei suuda.
Kinematograafiliselt pakkus Cannes’i filmifestivali programm vähe üllatusi, aga tõi kaasa Eesti filminduse suursündmuse.
Nii Benedict Andersoni kui Ernest Gellneri teose lähtepunkt on, et rahvuskuuluvus ei ole midagi antut, nagu varasemad uurijad olid seda kippunud käsitlema.
Kati Ots: „Nooremad põlvkonnad on üles kasvanud visuaalipõhise ühismeediaga, see toetab visuaalset kirjaoskust. Sellega on kaasnenud suurem ühiskonnakriitilisus ja empaatia.“
Raamatu-suunamudijad mõjutavad üha enam seda, milliseid raamatuid loetakse ja ostetakse. Eesti kirjandus ei kuulu veel nende huviorbiiti.
XXI sajandil väikerahvaid tabanud eepiline puhang ei kajasta mitte ärkamist ja vabanemist, vaid lüürilisi või traagilisi kultuuri- ja ajaloomälestusi.
Ühistranspordisüsteemi parandamine, bussi, trammi ja trolliga sõitjate hulga suurendamine algab peatuste ümbermõtestamisest. Selleks on vaja pöörata tähelepanu linlaste soovidele.
Loomade kui indiviididega arvestamine on antropotsentrismist lahtiütlemiseks vajalik, selleks tuleb ka avalik ruum hobuste, koerte, tolmeldajate ja lindude seisukohast läbi mõelda.
Jüri Kolgi kümne aasta jooksul ilmunud artikleid läbib mure loomeinimese toimetuleku pärast.
Raske öelda, kas Von Krahli teatri „Täna õhtul lorem ipsum“ koosneb piltidest, mida eraldavad pausid, või pausidest, mida eraldavad pildid.
Muusikaline lavastus „Ookean“ paneb vaataja mõistma, et loodushoid on meie kõigi ühine mure ja halbadel tegudel on tagajärg.
Mati Heidmets: „Suure pildi silme ees hoidmine koos jõukohase panustamisega üleilmsete murede lahendamisse on meie kestmise huvides olulisem, kui see igapäevasagimise taustal tundub.“
Reet Kasik: „Normitud kirjakeel on üks eesti keele variantidest ega saa kuidagimoodi takistada muude keelevariantide arengut või vähendada keele variatiivsust.“
Tänavune joonistustriennaal jätab laialivalguva mulje, sest vaataja on jäetud ilma igasugustest selgitustest, kuid on tunda nakatavat loomismõnu.
Kui juba otsustati Orwelli düstoopia „1984“ praegu lavale tuua, vajanuks see tänapäeva maailma ja Eesti päevaprobleemidega seostuvat tõlgendust.
Tehnostress põhjustab suurel hulgal negatiivseid emotsioone ja selle kogemine on vaimselt raske katsumus.
Pealtnäha pretensioonitu, kuid läbimõeldud klassikalise muusika festival „Klaaspärlimäng“ rõõmustas sel aastal publikut tänapäevasema suunaga.
Tristan Priimägi, „Suur mäng keskmiste kaartidega“
Reili Argus, „Normikeel ja ühiskeel – eesti keel“
Maaja Vadi, Hedi Truu, „Tehnoloogia + stress = tehnostress“
Geili Heinmaa, „Peatus on enamat kui prügikast ja paviljon“
Intervjuu ühiskonnateadlase Mati Heidmetsaga
Benedict Andersoni „Kujutletud kogukonnad“ ja Ernest Gellneri „Rahvused ja rahvuslus“
Tallinna joonistustriennaal „Impulss“
Lavastus „Täna õhtul lorem ipsum“