Linnavõim peaks Tallinna vanalinnas senisest hoopis julgemalt ise omama ja ehitama.
Mathura: „See, millist ilu või sügavust on inimene oma parimal hetkel võimeline väljendama, on kaalukaim argument, miks elu ei saa määratleda pelgalt biokeemilise reaktsioonina.“
Võrreldes Euroopaga on Ameerika teinud pandeemiast rohkem õigeid järeldusi, tõestades, et poliitilise tahte korral riigi osalus ühiskonnaelus kasvab märkimisväärselt.
Globaalse keskkonnamuutuse tingimustes võiks elujõuline looduskultuur olla Eestis, kus keskkonna ja sotsiaalsete süsteemide toimimine on aina juhuslikum ja ettearvamatum, esmajoones väärtustatud.
DAU projekt võimaldab uues tumeduses näha Nõukogude aja traumaatilisust, mille kommunismiks nimetamine on ise üks trauma sümptomeid.
Eesti Filharmoonia Kammerkoor tegi Kreegi lauludega imet: täiuslik vormikujundus, kaunis vokaal ja veatult esitatud ebamugavad käigud.
Nokiast võib rääkida kui pikaajalisest äriprojektide jadast, kus andekad ärimehed kaubastasid paljudel turgudel väga erinevaid tooteid.
Katrin Pautsi „Tallinna tume“, Killu Kaare „Pandeemia“ ja Charles Bukowski „Vana peeru veerud“
Jaak Sooäär: „Eestis on läbi aegade olnud suhteliselt vähe džäss- või üldse rütmimuusikuid, kellest omakorda väga vähesed on saanud õpetajakoolitust.“
Vastanduses tulevad sageli esile kõige tugevamad küljed. Evi Tihemetsa uuel näitusel on midagi hingele ja ka vaimule, mistõttu valdab vaatajat korraga soe ning virge tunne.
Tiit Pääsuke on üks teraapilisemaid, tuju tõstvamaid eesti kunstnikke. Üldse mitte naljakate süžeede, vaid kasutatud värvikõlade tõttu.
Raamat „Eesti talu. Uuem taluarhitektuur 1850–1950“ peaks olema iga talumaja omaniku laual ja öökapil, eriti enne suuremate renoveerimistööde kavandamist.
Iga erimeelsus ei ole veel väärtuskonflikt. Arutelul ei tohi lasta jõuda vastandlike väärtusteni, mida ei ole tihti võimalik sünkroniseerida muidu kui sõjaga.
Tiit Pääsuke on otsekui vaakumis erakkunstnik saanud kaua omapäi sümbolimaailma kokku kuhjata ja nüüd ei suuda keegi enam seal järge ajada. Sõnakuulelikkuse palk.
Liia Kanemägi: „Rakendusteatri lavastuse valmimine on pidev dialoog: kogu aeg tuleb küsida, kuidas rühmas ühte või teist asja nähakse ja tajutakse, ning vastavalt sellele pilti korrigeerida.“
Kui võtta lavakate diplomilavastust „Kõige all ja kohal on …“ repertuaariteatri mängukava osana, siis oleks oodanud pedagoogidelt suuremat nõudlikkust ning abi tööde valikul ja vormistamisel.
Kui läänes tuli midagi moodi või mõeldi välja, siis ei läinud kunagi kaua aega mööda, kui raudse eesriide taga ilmusid lagedale kahtlaselt sarnased asjad.
Muusikakoolis käivad lapsed suudavad teistest palju paremini süveneda, pingega toime tulla ning oma aega planeerida.
Ingel Vaikla: „Hoonet pole võimalik kogeda kujutisena. Arhitektuuri kogetakse sensoorse ja akustilisena – olulised on lõhnad ja helid, valgus ja selle muutumine.“
Eesti Maalikunstnike Liidu näitus Helsingis toimis maalikunsti raskekahurväena, mis paigutus igati sobivalt Suomenlinna kindlustusse.
Arutlused soome-ugri fetišismist, ebamäärane arusaam jumala ja taeva osast ning šamaanide haridustase said hiljem kultuurievolutsionistliku klassika toiteallikaks.
See, mis seob ja kohustab absoluutselt ehk tingimatult, on üksnes Jumal ise. Seetõttu on südametunnistuse vabadusel evangeelses kirikus nii suur osa.
Teadust teevad ja teaduslikku diskussiooni peavad teadlased. Kui neid ei ole või on väga napilt, ei aita ka ühegi uue institutsionaalse keskuse loomine.
Rebell trotsib, radikaal jääb kindlaks. Kalju Lepiku radikaalsus seisnes selles, et ta jäi kindlaks, nagu tema kõrval ka paljud estofiilid ja avalikkusele tundmatud vastupanuvõitlejad okupeeritud Eestis.
„Paigad sinus eneses“ on Ly Lestbergi püüe vaadata endale tähenduslikke momente kaugemalt. Ta tuletab meelde, et maailm on peegeldus meist endist.
Sally Rooney romaanis „Normaalsed inimesed“ käsitletakse päevakajalisi tõsiseid teemasid ja täiskasvanuks sirgumise valu.
Kirke Karja, „Muusikaõpe annab vajalikke oskusi kogu eluks“
Intervjuu näituse „Võimu vaatlus“ kuraatori Ingel Vaiklaga
Intervjuu Eesti muusika- ja teatriakadeemia professori Jaak Sooäärega
Kalju Lepiku „Vaid üks eesti kirjandus“
Heiki Pärdi „Eesti talu. Uuem taluarhitektuur 1850–1950“
Tiit Pääsukese näitused „Härjad rukkis ja muud“ Rüki galeriis kuni 13. VI ja „Nostalgiata“
Eesti Noorsooteatri ja EMTA lavakunstikooli „Kõige all ja kohal on…“
Gaabriel Tavits, „Monopol, konkurents ja keskused õigushariduses“