Monopol, konkurents ja keskused õigushariduses

Teadust teevad ja teaduslikku diskussiooni peavad teadlased. Kui neid ei ole või on väga napilt, ei aita ka ühegi uue institutsionaalse keskuse loomine.

GAABRIEL TAVITS

Õigushariduse teema on taas tõusnud (juriidilise) avalikkuse huviorbiiti. 11. juunil 2021 toimub Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi eestvedamisel juba mitu kuud ette valmistatud konverents Eesti õigushariduse tulevikust. Tartu ringkonnakohtu kohtunik ja Tartu ülikooli õigusteaduskonna riigiõiguse õppejõud Madis Ernits võttis õigushariduse teema juba enne seda jutuks Sirbi veergudel.2 Ernitsa sisukas ja mitmeharuline mõttearendus sisaldab terve hulga ideid ja väiteid, mis kutsuvad kaasa ning järele mõtlema, mitmel puhul kindlasti ka vastu vaidlema. Käesolevas artiklis ei püüagi ma tegeleda kõigi tema diagnoosidega Eesti õigushariduse olukorrale ja ka mitte kõigi tema pakutud ravimitega selle parandamiseks. Keskendun sellele, mida ta nimetab õigusteaduslikku diskussiooni hävitavaks (Tartu ülikooli) monopoliks ja tema välja pakutud lahendusele selle monopoli lõhkumiseks, mis peaks seisnema veel ühe institutsionaalse õigusteadusliku keskuse loomises, et pakkuda ülikooli õigusteaduskonnale konkurentsi ning tagada ainuüksi sellega kõrgel tasemel õigusteaduslik diskussioon. Selle mõttekäigu taustal on nähtavasti veendumus, et akadeemiline õigusõpe peab toetuma tugevale teaduslikule alusele. Seda veendumust on põhjust igati jagada. Küsimus on selles, mis vahenditega Eesti oludes seda vana head humboldtilikku haridusideaali3 ellu saab viia.

Tartu ülikooli õigusteaduskonna monopol õigushariduses

Ernitsa väitel ei ole teised õigusharidust andvad kõrgkoolid saanud Eestis tegutseda, kuna nad olid liiga nõrgad, et murda Tartu ülikooli monopol nii õigusõppes kui ka õigusteaduses. Eesti taasiseseisvumise järel hakkas siin tegutsema mitukümmend erakõrgkooli. Osas neist pakuti ka õigusharidust. Kõigis tuli maksta õppetasu ja nii oli neist enamik pigem äriettevõte kui tõsimeeli akadeemilisele õppe- ja teadustööle pühendunud haridusasutus. Kui vaatame praegu ringi Eesti haridusmaastikul, siis on endistest erakõrgkoolidest alles vaid Estonian Business School – üks väheseid tollal rajatud õppeasutustest, kes tegi panuse klassikalise kõrgkooli akadeemilisele toimimisele teaduspõhise õppeasutusena. Nii et õigusharidust pakkuvate erakõrgkoolide kadumises ei ole süüdi mitte Tartu ülikooli õigusteaduskonna kalduvus monopolismi. Poliitiline tasuta kõrghariduse otsus kaotas nende erakõrgkoolide tegutsemispõhjuse.

Muidugi ei olnud tasulise õppe kadumine ainus põhjus, miks sellised kõrgkoolid haridusmaastikult kadusid. Neid hakati sulgema juba enne tasuta kõrgharidusele üleminekut. Üks sulgemise põhjusi oli asjaolu, et nad ei läbinud kvaliteedihindamist. Ernitsa väide, nagu oleks õiguselukutsete kutsesobivus- või eksamikomisjonides kohad reserveeritud Tartu ülikooli õigusteaduskonnale, omandab alles selles kontekstis sisu. Seaduste formuleering „… riiklikult tunnustatud magistrikraadi andva kõrgkooli poolt määratud õigusteadlane ja tema asendusliige“ jätab vastava eksamikomisjoni kokkupanijale vabad käed, aga valikuvabadus on väga väike. Ja asi ei ole selles, nagu oleks Tartu ülikool oma konkurendid välja söönud või kuidagi nurka mänginud. Neist kõrgkoolidest ei olnudki mingeid konkurente.

Erakõrgkoolidele antud negatiivsete hinnangute üks põhjusi on Eesti õigusteaduse, ja mitte ainult õigusteaduse, struktuurne häda – liiga vähe inimesi. Suurele hulgale õigusõppeasutustele ei jätkunud õppejõude, kes oleksid olnud võimelised ja valmis tegelema nii õigusteaduse kui ka üliõpilaste õpetamisega. Kvaliteetne ja teaduspõhine õigusõpe puudus. Ei õigusteaduse ega ka õigusõppe arendamine ei saa toimuda hobi korras, kõrvalise tegevusena. Muidugi on võimalik loengud ära lugeda, juhendada ka seminare õiguspraktiliste teadmiste pinnalt. Teaduspõhine õigusõpe nõuab aga aega ja täielikku pühendumist nagu teadlase töö igas muuski teadusvaldkonnas.

Mõni aeg tagasi palju elevust tekitanud OSKA raportis4 on rõhutatud, et „Tartu Ülikooli õigushariduse puhul hinnatakse kõrgelt õppe sügavat akadeemilist mõõdet“. OSKA raporti hinnang ei tähenda, et meil on põhjust jääda loorberitele puhkama. Nagu õigus või õigusriik, nii ei saa ka teadus kunagi valmis. Tartu ülikooli õigusteaduskond annab endale suurepäraselt aru, et tema peal ongi Eesti õigusteaduse ja -hariduse arendamise kohustus. See ei ole mingi (välja teenimata) privileeg, vaid suur vastutus ja terve hulk missioonitundega töötavaid inimesi. Eestis on paraku ainult Tartu ülikooli õigusteaduskonnas vajalik kõrgel tasemel intellektuaalne ressurss, selleks et anda teaduspõhist õigusharidust. Selles veendumiseks piisab, kui vaadata, kes on kirjutanud Eesti seaduste teaduslikud kommentaarid, õigusteaduse õpikud. Enamasti on need Tartu ülikooli õigusteaduskonna õppejõud. Ja see ei ole mingi monopoli ärakasutamine – nii kommentaaride kui õpikute kirjutamise turg on täiesti vaba, lihtsalt vajaliku tasemega autoritest on meil puudus. Kokku võttes: kvaliteet ja põhjendatud usaldus teadmiste ja oskuste osas, mille olemasolu kinnitab Tartu ülikooli diplom õigusteaduse eriala lõpetamise kohta, ei ole monopol, vaid eesmärgipärase, kindlale eesmärgile ja kvaliteedile suunatud tegevuse tulemus. Tartu ülikooli õigusteaduskonna sajanditepikkune ajalugu mitte ei õigusta, vaid kohustab.

Konkurents – mille peale ja kellega?

Tartu ülikooli õigusteaduskonnas on õigusharidust antud ülikooli rajamisest saati. Niisama kaua on tulnud konkureerida heade õppejõudude ja tarkade tudengite pärast teiste ülikoolidega. Tõsi, need teised pole asunud Eestis, vaid Rootsis, Saksamaal, Venemaal, Soomes jm, nüüdsel ajal isegi mitte Euroopas, vaid kogu maailmas. Üha enam on igas õigusvaldkonnas neid aspekte, mis on piiriülesed ning millel on rahvusvaheline mõõde. Eesti õigusteaduse ja -hariduse kvaliteedi tagab mitte ainult meie omavaheline diskussioon, vaid enamgi veel meie osalemine rahvusvahelises teaduslikus diskursuses, suurelt jaolt ka selle tulemuste vahendamine eestikeelsesse teadusdiskussiooni, õppekirjandusse ja õiguspraktikute teadmisruumi.

Ernits on õigusteaduskonna tegutsemist nii Tallinnas kui Tartus esitanud Tartu ülikooli ärihuvina. See isegi võis nii olla, kui rektor Jaak Aaviksoo eestvedamisel toimus erakõrgkooli õigusinstituudi ühinemine Tartu ülikooliga. Meenutagem, et ka ülikoolis pidi enamik juuratudengeid oma õpingute eest ise maksma, sest riigi koolitustellimus oli kokku vaid 25 kohta aastas – kaugelt vähem, kui riik juriste vajas ja töölegi võttis. Kuuludes aga kord juba Eesti vanimasse ja väärikaimasse ülikooli, ei saanud ega tahtnudki õigusteaduskonna Tallinna osa mängida mingit muust ülikoolist erinevat, akadeemilisest teadusest kaugele jäävat ärimängu. Kes seda siiski oleks eelistanud, on ammu juba teaduskonnast ära läinud. Alles on jäänud ja noorte võimekate õppejõudude kaasamisega nii mõneski valdkonnas tugevaks keskuseks kujundatud õigusteaduskonna osa, mille kaugus Tartust ei ole üllataval kombel sugugi vähendanud koostööga kaasnevat sünergiat. Vastupidi, kuna kõik ülikooli õppejõud peavad vastama ühtsetele kvalifikatsiooninõuetele, siis ongi meil Eestis õigusteaduskonna asumisega kahes linnas tekkinud kaks hea kvaliteediga õigusõppekeskust. Nende kahe vahel on tõepoolest ka konkurents, ehkki institutsionaalselt kuuluvad mõlemad ühte Tartu ülikooli. Mis aga veelgi tähtsam, ülikooli kõrged kvalifikatsiooninõuded on lasknud Tallinnas tekkida keskusel, kuhu saavad koonduda õigusteadlased, kellega on võimalik arendada seda, millest Ernits väidab end Eestis enim puudust tundvat – õigusteaduslikul diskussioonil. Õppejõudude kaadri duplitseerimine, kui see osutuks tõepoolest millalgi võimalikuks kõigis õigusteaduse valdkondades, oleks seega tervitatav ideaal. Nii võiksid meil ühel päeval isegi olemas olla need kaks pärimisõiguse õppejõudu, kes saavad vaielda Eesti pärimisõiguse põhimõtteliste probleemide üle ning anda omavahelistes diskussioonides saavutatud uue taseme tulemusest teada ka teistele nii Eestis kui ka rahvusvahelisel tasandil.

Miks me siiani pole jõudnud kahes linnas õppejõudude täieliku duplitseerimiseni, ei ole üksnes rahapuudusest, ehkki teatud mõttes ikka on ka. Ernitsa joonistatud pildilt puudub nimelt Tartu ülikooli õigusteaduskonna tõeline konkurent, kui asi puudutab võimekate noorte kaasamist teaduskonda teadlaste ja õppejõududena. Eestis teenivad õiguspraktikud peaaegu kõigis kutse- ja eluvaldkondades ülikooli õppejõududest nii palju rohkem, et üldse kellegi jäämine või püsimine õppejõu kohal nõuab tohutut vaimustust teaduslikust uurimisest, tõsist soovi tõsta Eesti õigusega ümberkäimise kvaliteeti, akadeemilise vabaduse väärtustamist ja vastutustundlikku kasutamist, pühendumist tarkade noorte toetamisele ja arendamisele, suurel hulgal missiooni-, kohuse- ja vastutustunnet.

Veel üks keskus?

Ernits peab Eestis õigusteadusliku diskussiooni arendamise (ainukeseks?) abivahendiks veel ühe riiklikult toetatud õigusteadusliku uurimis- ja õppeasutuse loomist. Praegu õpetatakse õigust ka Tallinna tehnikaülikoolis ja Tallinna ülikoolis. Mõlema taset on nii rahvusvahelisel kvaliteedihindamisel5 kui ka OSKA raportis peetud tagasihoidlikuks. Põhjus ei ole üksnes selles, et riigi võimekus kõrgharidust ja teadust finantseerida on tagasihoidlik, vaid ikka ja jälle inimpuuduses. Teadust teevad ja teaduslikku diskussiooni peavad teadlased. Kui neid ei ole või on väga napilt, ei aita ka ühegi uue institutsionaalse keskuse loomine.

Kvaliteetse doktoriõppe programmi käivitamine võib võtta aastaid, kuid kvaliteetsed doktoritööd nõuavad kvaliteetseid rahvusvaheliselt tunnustatud juhendajaid. Jõuamegi siinkohal uuesti küsimuse juurde, kas Eestis on selleks olemas täiendav akadeemiline inimressurss, mida killustada mitme haridus- ja teadusasutuse vahel.

Eestis on nii õigusõppes kui ka õigusteaduses olemas loomulik konkurents. Lihtsalt niisama uue keskuse loomine lootuses, et tuleb juurde uusi teemasid, uusi diskursuses osalejaid, ei toimi. Teaduskeskused tekivad eelkõige siis, kui on inimesed, kes oskavad ja saavad osaleda nii teaduslikult põhjendatud õppetegevuses kui ka teaduslikus diskussioonis. Kui neid inimesi ei ole, siis ei teki ka diskussiooni. Riigi poolt vaadatuna õigusõppe kunstlik killustamine tulemust ei anna. Vastupidi – see tekitab rohkesti lünklikke teadmisi ega loo uut diskursust eesti õigusteaduses. Liiati ei hakata siis juriidilisi erialaeksameid tegema kordades paremini.

Meenutamaks veel kord, mida Madis Ernits oma artiklis tehtud ettepanekuga ütleb: „ … riigil on mõistlik taastada vaba õigusteaduslik diskursus, et on vähemalt kaks üksteisest institutsionaalselt sõltumatut tippkeskust, mis annavad õigusharidust.“

Selles ettepanekus on kaks põhimõttelist viga. Esiteks ei ole Eesti riik kuidagi summutanud vaba õigusteaduslikku diskursust. Ernitsa arvates jääks mulje, et riik on justnagu tekitanud monopoli ja peab nüüd uuesti avama turu õigusteadusele, et saadaks rääkida, diskuteerida. Turg õigusteadusele on olnud avatud alates eelmise sajandi 90ndatest aastatest ja see ei ole sulgunud. Seetõttu ei ole riigil põhjust hakata tegelema turu avamisega, kuna see ei ole olnud vähemalt viimased kolmkümmend aastat suletud. Missugustele andmetel tuginedes saab Ernits väita, et õigusteaduse jaoks on turg suletud, seda paraku ei ilmne, kuid oleks väga huvitav teada.

Teiseks soovib autor, et riik looks uue tippkeskuse. Mis on tippkeskus, missugustele tunnustele see vastab, seda ta ei selgita. Kuid see selgitus on siinkohal äärmiselt oluline. OSKA raportis, kus analüüsitakse õigusharidust, tuuakse esile kolm keskust, kus toimub akadeemiline õigusõpe. Kas nende kolme kõrvale on veel vaja uut keskust? Kui OSKA raporti kohaselt kahes keskuses esineb hariduses puudujääke, siis kuidas on võimalik juurde tekitada või olemasolevate keskuste asemele luua uus keskus, kus neid probleeme või puudujääke ei esine? Millele tugineb kindlus, et uus keskus annab võimaluse õigusteaduses diskursuse tekitamiseks ja edendamiseks? Keskusele saab luua juriidilise keha, anda ruumid, kuid inimressurss, mis meil kasutada on, sellest ei suurene. Seega õigusteaduslikus diskursuses muudatusi ikkagi ei tule! Siinkohal tuleb veel kord rõhutada: kõik algab intellektuaalsest inimressursist.

Siit tulengi oma peamise teesi juurde, mis on iseenesest ilmne: nii õigusõppe kui ka õigusteaduse kvaliteedi kujundavad inimesed. Loomulikult on rahastamine tähtis teema, kuid kui puudub vajalik inimressurss, ei arene ei õigusõpe ega ka õigusteadus. Nii nagu on piiratud rahaline ressurss, nii on Eestis piiratud inimressurss. Mõlema killustamine eri institutsioonide vahel ei ole otstarbekas ega ka vajalik.

Tartu ülikooli õigusteaduskonda on püütud nurjata eri viisil ja eri aegadel. Siiani on need püüdlused luhtunud. Püüdlused on luhtunud just seetõttu, et Tartu ülikooli õigusteaduskond hoiab elusana ja kannab endas õigusteaduslikku mõtet ning samuti õigusõpet, mis rajaneb teaduslikul mõtlemisel. Seda hoiavad elus õigusteaduskonna pühendunud õppejõud ja teadlased. See on olnud nii alates aastast 1632 ning ei ole põhjust karta, et see alusidee Tartu ülikoolist kaoks. Siinkohal saab vastata ka küsimusele, miks teised õppeasustused ei jätkanud õigusainete õpetamist, kuigi turg oli vaba ning oli ja on konkurents – sest just neil ei olnud eesmärki, mis oleks olnud seotud selgelt ja üheselt arusaadavalt teaduse ja õpetamise kvaliteediga. Eesmärgid olid enamalt jaolt mujal, suunatud millelegi muule. Tartu ülikooli õigusteaduskonna eesmärk on olnud alati ühtne ja selge – kvaliteetne õigusteadus ja kvaliteetne õigusõpe. Õigusteaduskonna õppe paremat kvaliteeditaset on samuti esile toodud OSKA raportis.

Kui nüüd vastata Madis Ernitsa küsimusele, kas Tartu ülikooli õigusteaduskond feilib – ei feili! See võib juhtuda üksnes juhul, kui Eesti riik ise ei tee selgeks, mis riigi jaoks on kõrgel tasemel õigusõpe ja kõrgel tasemel õigusteadus.

1 Sotsiaalõiguse professor, dr, Tartu ülikooli õigus­teaduskonna direktor

2 M.Ernits. Saja-aastane monopol – kas too big to fail? – Sirp 28. V 2021

3 Humboldtiliku haridusideaali tähendusest õigusteaduses on eesti keeles kirjutanud Tartu ülikooli õiguse ajaloo professor Marju Luts-Sootak: „Uurida end vabaks: Humboldtliku teaduse ja hariduse ideaali rakendusest õigusteaduses. – Akadeemia 1998, nr 5 ja 6, lk 1053–1067 ja 1282–1291.

4 Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: siseturvalisus ja õigus. Tallinn, 2019, saadaval: https://oska.kutsekoda.ee/wp-content/uploads/2017/10/OSKA_%C3%B5iguse-alavaldkond_terviktekst_L%C3%95PLIK.pdf

5 Kvaliteedihindamise lõpparuanded on saadaval https://ekka.edu.ee/korgkoolile/oppekavagrupi-kvaliteedi-hindamine/hindamisotsused-ja-aruanded

Saja-aastane monopol – kas too big to fail?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht