Šotlaste iseseisvustahet ei ole murdnud pandeemia ega Londoni keskvõimu kuld.
Maarit Kangron: „Võimas tunne haarab eeskätt siis, kui istud ja hoiad toolist kinni ja mõtled: kui tore, et olen elus ja praegu siin ja saan olla selle hetke tunnistajaks!“
Erakondade keskendumine omavahelisele võimukonkurentsile ja oma huvidele soodustab poliitikute võõrandumist, suurendab ühiskonnas vaenu ja umbusu levikut ning kobestab pinnast populismile.
Ajasilmusefilmid on käesoleval sajandil tegelenud jõudsasti teemaga, mis juhtub siis, kui inimene mõnd oma elulõiku kordama jääb.
Eestis on praegu kaks dirigenti – Tõnu Kaljuste ja Olari Elts –, kelle kontserdikavad tõusevad leidlikkuse ja läbimõelduse poolest eriliselt esile.
Helene Schmitz on toonud Tallinna mõistujutu inimesest kui invasiivsest ja isukast võõrliigist, kes käsitab „looduse kroonina“ loodust oma sahvrina.
Samma osutab paljudele haiget saanud inimestele, kelle kogemused rahvuslikus kultuuripärandis ei kajastu ning kelle sobivus olla rahvuslik subjekt on siiani mõne meelest küsitav.
Praeguse tsivilisatsiooni süvenev keskkonnakriis on seda kandva kultuuri raskekujuline tervisehäire, mida võib nimetada progresseeruvaks looduskultuuri puudulikkuse sündroomiks.
Niivõrd suure seltskonna loomingulise tegevuse kokkuvõtmine lõpeb nagunii heas mõttes laialivalguvuse ja kõikehõlmavusega, mis haarab kõikvõimalikke maaližanre ja -stiile.
Peipsi kandi venekeelsetele lastele on Rääbu nähtavasti sama tuntud kangelane kui Lotte tervel Eestimaal.
Eva Lille: „Eesti on olnud üks imeliste seoste jada. Või tihti hoopis imede pundar, sest on olnud harutamist, et imedeni jõuda.“
Johanna Venho romaan Sylvi Kekkosest on ajaloolise autentsuse sihiga loodud peenetundeline kirjandusteos, millel on nii elulooraamatu kui ka tubli naisteka tunnused.
Erilise kullakaaluga on kogumiku „Mari-Liis Küla“ mälestuste osa, mis liidab professionaali refleksioonid isiklikumat laadi mälupiltidega.
Päevaraamatus ei pääse Andres Noormets maailma kirjeldamisest, aga ta ei kirjelda seda, kuidas tema maailm näib, vaid kuidas tema maailm on.
Krista Möldri uus fotonäitus esitab sarnaselt Baudelaire’iga kutse matkale, mis ühendab sisemise ja välimise, pakkudes ka kõrvalteid, kuhu uitama minna saab.
Kuhu saab minna ja kuidas pääseb liikuma, kui oled ratastoolis, vajad valge kepi abi, oled väänanud välja jala või lükkad lapsekäru?
Vanalinna võimaluste laiem mõtestamine on oluline nii kultuuripärandi hoidmise kui ka linnade arengu seisukohalt.
Jumalaema jääb Boccaccio raamatus ilmumata: kuulsuse lähteks tunnistab autor mitte ainult vooruse, vaid kõik silmahakkavad teod, olgu need missugused tahes.
Kui supermarketite riiulid on viimaste kümnenditega näiliselt aina kirjumad, siis tarbimine on liikunud järjest kaugemale looduslikust mitmekesisusest.
Ajaloonarratiiv on keskendunud vaimuväljale ja poliitilisele mõttele. Mõistmaks, millised jõud ja impulsid on inimesi suunanud, tuleb uurida ka spordiharrastust.