Kohaliku võimu valimist tähistab parteiliste illusioonide tulevärk.
Maailmavalitseja õhkõrna vundamendiga pjedestaalilt maha ronimisel vajab homo industrialicus nii palju abi, kui võimalik.
Mis juhtub siis, kui kõrgharidus ei õigusta enam selle omandamiseks võetud riski, kuigi majandussüsteem nõuab aina enam kõrghariduskraadi.
Jaan Kross kirjutab novellides ühtaegu iseendast, oma rahvast ja tervest inimkonnast – seda oskust on antud vähestele.
Eike Eplik (taas)kasutab oma projektides järjepidevalt juba loodut. Kunstniku strateegia on kooskõlas keskkonnasõbraliku ja ka jätkusuutliku produktsiooni ja mõtteviisiga.
Sellest, kas ja kellele on vaja filmide füüsilisi vaatamiskoopiaid, räägivad levitajad, produtsendid, kriitikud, müüjad ja ostjad.
Tallinna strateegilise planeerimise teenistus ja ruumiloome kompetentsikeskus on ellu kutsutud selleks, et vormida suured sõnad ja lennukad eesmärgid linnaruumiks.
Igast Meelis Friedenthali jutust kumab läbi selge sõnum: kui rikas ja müstiline meie maailm ka ei tunduks, on see alati suurem, kui arvata osatakse.
Tartu linnavalitsuse ruumiloome osakond hakkab ellu viima strateegiaid ja aitab suurtele ideedele anda väljundi.
Narva hävinud vanalinna või vähemalt mõne hoone taastamisest võiks saada sild, mis aitab eri rahvusrühmadel paremini mõista teineteise ajalootõlgendusi.
Me ei vaja ainult viroloogide, arstide ja logistikute kalkuleeritud ratsionaalseid teadmisi, vaid ka teadmist, kuidas erinevad kehad seda kriisi kogevad ja tajuvad.
Interneti tulevikust on loodud sadu, kui mitte tuhandeid visioone, mille ühiseks jooneks on see, et ükski neist ei kujuta maailma ette internetita.
Arvi Tavasti artikli „Taaskasutus on popp!“ järgi oli arvata, et seal kirjeldatud meetodiga saavutatakse Sõnaveebis vigade taaskasutus. Nüüd on näha, et nii saab vigu juurdegi.
Märt-Matis Lill: „Baltimaade muusika ei suhestu otseselt Kesk-Euroopa suundumustega, näiteks on paljude heliloojate lähenemisviis kõlakeskne – see teeb meid originaalseks.“
Nagu „Kõheda vastasmõju“ festival sel korral tõestas, hakkab üha rohkem veebiroboteid sajal jalal mööda seinu sibama ja urgitsedes naha alla pugema. Siis on nad vaatajale ohtlikult ligidal.
Kaido Ole ja Jonas Gasiūnase looming ei võistle omavahel ja seepärast kaks võrdselt tugevat kunstnikku hoopis toetavad teineteist. Tegu on sümbioosiga, millest võidavad mõlemad.
Lasteaedades esinevad trupid ei jõua enamasti kriitikute ega auhindajate vaatevälja, et nood nende tööle hinnangu annaksid. See valdkond tundub teatrimaastikul omaette mullina.
ehk Kuidas tõsta kvaliteeti, tõusta rahvusvahelistes reitingutes, edendada doktoriõpet, teha rohepööre ja murda soolisi stereotüüpe?
Grünbergi „OMi“ võib paigutada eesti tippalbumite nimistusse – see jääb tippu ka 1990ndatest rulluma hakanud kodumaise elektroonilise muusika laine eriilmelistes puhangutes.
Ivo Pilving, „Ilu põhjendamise võimalikkusest“
Eret Talviste, „Keha, meeled ja kriis“
Kaspar Viilup, „Kui kaugel on DVD surm?“
Meelis Friedenthali „Kõik äratatakse ellu“
Tallinna ja Tartu uutest ruumiosakondadest: Raido Roop, Kaidi Põldoja ja Tõnis Arjus
Keiu Virro, „Lasteaedades mängivate teatrite kohal laiub hämarus“
Jonas Gasiūnase ja Kaido Ole näitus „Jonas & Kaido II“
Madli Vitismann, „Kinnikeevitatud kõnekeel“