Ilu põhjendamise võimalikkusest

IVO PILVING

Põhiseadus annab tudengile õiguse vaidlustada kohtus teatriakadeemiast väljaheitmine ja ka teatrile voli kaevata riiklikust toetusest ilmajätmise peale. Vaidlemisõigusega käib nagu sukk saapaga kaasas õigus teada vähemalt üldjoonteski hindaja motiive. Nende kirjapanek ei ole mission impossible.

Märt Väljataga hiljutisest arvamusloost võib välja lugeda mure, et vahest on juristid kaldunud liialdustesse, nõudes kultuurirahvalt mitmesuguste hinnanguliste ja esteetiliste otsuste põhjendamist. Ilu on ju vaataja silmades ja sügavalt subjektiivne – katsu sa seda siis kinni püüda ja kohtukullile tõestada!¹ Põhjenduste formuleerimine muutvat õppetöö ja konkursid bürokraatlikuks ning hinnatavad jultunuks. Kas tudeng või tegevkunstnik ei peaks oma väärtust tõestama ande, visa töö ja loominguga, selle asemel et nõuda kohtu kaudu endale kohta parnassil?

Otsustajatele vastu vaidlemata kuuletumise traditsioon ja neile küsimuste esitamise tabu oli kaua aega valdav, kuid Euroopa komberuumis tõstis umbes kakssada aastat tagasi pead õigusriigi idee. Kanti õigusõpetuse üks peamisi postulaate on keeld käsitada inimest riigivõimu objektina.² Riigivõimule väärika partneri roll eeldab aga vältimatult, et inimesele selgitatakse tema saatust mõjutava otsuse tagamaad. Eesti halduses leidis põhjendamiskultuur oma koha 1920. aastatel, suuresti riigikohtu survel ja valitsuse vastuseisule vaatamata.

Oma loomingulisi valikuid ei pea kunstnik vabas ühiskonnas tõepoolest kohtu ees põhjendama, vähemalt seni, kuni ta ei propageeri oma teostes lapse­pilastamist või muid hirmutegusid. Igasuguse vabaduse, mõistagi ka loomevabaduse tuum ongi õigus käituda meelevaldselt. Vabad ja kammitsematud on ka kriitikud Sirbis arvustusi kirjutades või Eurovisioni lauluvõistluse eelvooru žüriis istudes. Seevastu avaõigusliku ülikooli eksmatrikuleerimisotsus ja riigieelarveline toetus on hoopis teine ooper. Need ei kuulu kunsti ega kriitika, vaid just riigivõimu valda.³ Siin võib küll hindamiskriteerium olla esteetiline, aga hindaja ei tegutse vabas avalikus ruumis, vaid võimuesindajana. Võim ei tohi üheski olukorras olla vaba, suvaline ega meelevaldne. Võim peab suutma oma valikuid vähemalt üldjoontes põhjendada.

Olen minagi õigusteaduskonna õppejõuna korduvalt kogenud, et üliõpilase kehv sooritus väärib kehva hinnet. Töö lihtsalt ei sära, kuid õigete nõiasõnade leidmine on keeruline. Vahel on lausa hirm, et kogu tõe väljaütlemine võib noorele inimesele mõjuda liiga karmilt. Kuid õpetaja peab suutma paotada kaant mustal kastil, kus kehvapoolne hinne sündis. Ei saa ju õppida ei enda ega teiste vigadest, kui pole teada, milles vajakajäämised seisnevad.

Olukord võib siiski vägagi erineda. Pole tarvis hindaja mõttekäiku detailideni lahata, kui tudeng saab „suurepärase“ asemel „väga hea“. Kui aga hindaja otsus tähendab eksmatrikuleerimist või teatri sulgemist, on otsuse mõju adressaadile fataalne. Mõningate selgituste andmine siiski distsiplineerib hindajat ja pealegi on see lihtsalt inimlik. Põhjust teades on ka eluunistusi põrmustavate hinnetega lõpuks kergem leppida. Muidu jäävad painama kõhklused, mis paisuvad kiiresti kahtlusteks, millest omakorda sünnivad spekulatsioonid. Nood aga küpsevad vandenõuteooriateks, mis kinnistuvad lõpuks vankumatuks usuks süvariiki.

Vahest siiski õnnestub teatri- ja õigusjumal(anna) omavahel lepitada. Iga hinnang ju lähtub loodetavasti mingitestki paberit ja kirjamusta kannatavatest mõttekäikudest. Midagi pole katki, kui hindaja argumendid jäävad seejuures subjektiivseks, maitse asjaks. Kui tegu on kunstihinnangutega, ei ole kohtu asi neid korrigeerida, isegi kui need on vaieldavad. Kohtud ei nõua kaugeltki, et kõik otsused peavad põhinema üldarusaadavatel, objektiivsetel ja kantlikult universaalsetel kriteeriumidel. Kõik põhjendused ei pea olema diskursiivselt seletatavad ega laiuma kümnetel paberipoognatel.

Pärnu bussijaama kaasuses (2016) möönis riigikohus: „Arhitektuurikonkursil toimub võistlus mh tööde kunstilise taseme alusel. Seepärast võivad žüriiliikmete hinnangud sisaldada ka subjektiivseid elemente ning neid ei pruugi olla võimalik vaidlustus- ja kohtumenetluses kehtivate mõõdupuude järgi põhjendada. Vaidlustus- ja kohtumenetlus on oma olemuselt õiguslike, mitte esteetiliste vaidluste lahendamise foorumid.“ Eesti Filmi Instituudi stsenaariumitoetuse vaidluses rõhutas ka Tallinna ringkonnakohus eelmisel aastal, et eksperdikomisjoni sisulisse, loomingulisse ja kunstilisse hindamisse ei saa kohus komisjoni laia kaalutlusõiguse tõttu sekkuda. Sisusse sekkumiseks peaks „ilma pikemata“ olema selge, et otsus ei vasta hindamiskriteeriumidele.⁴ Ebaõiglus peaks olema lausa karjuv. Rohmakalt meelevaldseks osutus hiljuti näiteks teatrite koroonakahjude tõttu toetamisel aluseks võetud kriteerium – kas nad taipasid omal algatusel ja õnnekombel esitada aruandeid enne toetusi lubanud määruse kehtestamist.⁵

Vähemalt minimaalne dokumenteerimine ja siidkinnastes kohtulik kontroll on vajalik fataalsemate kultuurieluliste otsuste puhul. Kübeke põhjendusi hindamisotsustes ei tähenda õppejõudude, žüriide ega sihtkapitalide umbusaldamist, vaid laseb hindamisel ka tundliku kunstniku või tundengi silmis õiglane välja paista ning on varuventiiliks, kui mõni otsus peakski viltu minema.

„Felix, vaata mulle otsa! Kui sa praegu nendele poistele A-d ei pane, siis näed sa mind viimast korda.“ Sekretär Heli teadis, milliseid nuppe tuleb kruttida tarifitseerimiskomisjoni esimehe küljes. Ja nii saigi vokaal-instrumentaalansambel Ruja soengutele vaatamata kätte kõrgeima kategooria, kui uskuda Ojasood ja Semperit.⁶ Kas ka tänases Eestis peaks interpreedid ja tudengid saama loota vaid heale õnnele, et igas komisjonis on neil vähemalt üks õiglane ja võimas kaitseingel?

1 M. Väljataga, Maitsekohus ja õiguskohus. – Sirp 9. IV 2021; G. Lehepuu, Õppejõud arvasid tudengi lavakast välja. Ta läks kohtusse ja võitis. – Eesti Ekspress 18. XI 2020.

2 I. Kant, Die Metaphysik der Sitten, 1990, lk 192 (Rechtslehre II.E.I).

3 Ülikoolide puhul polnud selle seisukoha kujunemisel riigikohus aastaid tagasi siiski kaugeltki üksmeelne.

4 Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-51-16, p 17; Tallinna ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-19-2350, p 18.

5 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium otsus nr 5-20-6/11.

6 Rockooper Ruja, Teater Vanemuine, 2008. Vt ka T. Kaugema, Soo-, metsa- ja mõisakvoodid. – Sirp 4. V 2018.