Kaheastmeline müstika

Igast Meelis Friedenthali jutust kumab läbi selge sõnum: kui rikas ja müstiline meie maailm ka ei tunduks, on see alati suurem, kui arvata osatakse.

MIKAEL RAIHHELGAUZ

Nikolai Fjodorov oli kummaline geenius. Ta töötas tagasihoidliku raamatukoguhoidjana, loobus pakutud palgatõusust ja jagas laiali suurema osa oma niigi kasinast sissetulekust, toitudes põhiliselt leivast ja teest, kandes üksnes vanu kulunud riideid. Tolstoi pidas küll Fjodoroviga lepitamatuid vaidlusi kristluse olemuse üle, ent nägi temas pühakut ja tervikliku usumehe etaloni. Dostojevskil jällegi ei õnnestunud askeediga silmast silma kohtuda, kuid Fjodorovi ideedest kuuldes sattus ta eufooriasse: „[Fjodorov] on minus liiga suurt huvi tekitanud. [—] [S]isuliselt olen täiesti nõus nende mõtetega. Lugesin, nagu need oleksid minu enda omad.“¹ Suurte kirjameeste tähelepanule vaatamata ei leidnud Fjodorovi mõtted ta eluajal kuigi laia kõlapinda: kuna filosoof pidas raamatute müümist ebamoraalseks (neid tohtis tema arvates vaid tasuta jagada), oli tema teoste kirjastamine ja levitamine äärmiselt keeruline.

Fjodorov õieti ei kirjutanudki n-ö teoseid, kogu ta looming on üks suur surma kaotamise projekt. Erinevalt enamikust oma kaasaegsetest ei käsitanud Fjodorov ilmutusraamatu ettekuulutusi antikristusest ja viimsest kohtupäevast kui paratamatust. Tema silmis ei olnud sünge apokalüptiline stsenaarium inimkonna vältimatu saatus, vaid üksnes hoiatus, mis võib juhtuda, kui igaüks ei teadvusta vendlust kõigi teistega ega loobu oma kapitalistlikest ihadest. Ent Fjodorovi vennaarmastus ei laienenud üksnes elavatele. Ta manitses poegi, kes olid unustanud oma surnud isad ja läinud igapäevaste askelduste õnge, selle asemel et tegelda ainsa päriselt tähtsa asjaga – surnute elluäratamisega. Viimane ei olnud seejuures mingisugune filosoofiline metafoor. Nagu teisedki kristlased, uskus Fjodorov inimeste füüsilisse ülestõusmisse, kuid kõigi äratamine aegade lõpus suure kohtupäeva eel oli talle seejuures pigem „plaan B“. Fjodorov uskus siiralt, et kunagi võimaldavad teadus ja tehnoloogia lagunenud laipade molekulid ja aatomid kokku koguda ning neisse taas elu süstida – tuleb vaid natuke vaeva näha …

Just nende ideedega polemiseerib Meelis Friedenthal kogumiku „Kõik äratatakse ellu“ niminovellis. Lugu räägib noormehest nimega Paul, kes naaseb Vabadussõja rindelt, et matta Hispaania grippi surnud vanemad. Matuste järel saab ta oma sugulastelt kummalise raamatu surnute ülesäratamisest, hiljem aga viivad nad ta esoteeriliste kommunistide koosolekule, mille lõppedes näitab kõneleja Jaan Varn Paulile surnuist äratatud koera. Süžeeliin katkeb ja taas kohtume peategelasega juba 20 aasta pärast. Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel käib suur sõda, mis võib kesta kui tahes kaua, sest pooled on ametis langenud sõdurite elluäratamisega. Venelased ei ärata ellu üksnes sõdureid, vaid absoluutselt kõik – suvalise süsteemi järgi. Järjekord jõuab ka Pauli vanemateni, kuid taasühinemine ei ole eriti õnnelik. Maailm on kõvasti ülerahvastatud, toitu ja elamispinda napib. Ülestõusnute psüühilised kannatused on aga materiaalsest kitsikusest veelgi hullemad. Kümneid või sadu aastaid kestnud uinaku järel ei suuda paljud neist uue maailmaga kohaneda. Nad ei tunne keelt, ei sobitu ühiskonnakorda, näevad viirastusi ja kannatavad igasuguste vaimsete häirete küüsis.

Projekt, milles Fjodorov nägi pääseteed ilmutusraamatu stsenaariumist, on Friedenthalil üks apokalüpsise kavapunktidest: „[I]nimesed otsivad surma ega leia seda, nad igatsevad surra, aga surm põgeneb nende eest“.² Kui peategelane kohtab põllu peal töötades lõpu saabumist kuulutavat inglit, seab ta oma vaimse tervise kahtluse alla. Mis mõte saab olla juttudel Kristuse teisest tulemisest maailmas, kus füüsiline surm on lõplikult võidetud? Sõnumi mõistmine saabub alles siis, kui teised tegelased kinnitavad Pauli nägemuse reaalsust. Maa hakkab jalge all lagunema, taevas langeb alla ja miljonid kehad – inimesed, loomad, ennenägematud müstilised olendid – lendavad keereldes kosmilise lõpplahenduse tohuvabohus. Kui üllatav see ka poleks, näib, et novelli viimasel leheküljel aduvad Paul ja tema abikaasa Juliane teatud valikuvõimalust. Ees ootavale teadmatusele vaatamata otsustavad nad vabatahtlikult keerisesse astuda. Kaotada pole midagi: inimtekkelise „jumalariigi“ põrgust on nad juba läbi käinud.

Viimnepäev XVI sajandi Johannes Wierixi gravüüril.

Ghent University Library / Wikimedia Commons

Novell „Kõik äratatakse ellu“ toimib hea mudelina kogu ülejäänud kogumikule lähenemiseks. Tutvustades juttude temaatikat raamatu eessõnas, märgib Friedenthal, et kirjutab „munadest õunteni, algusest lõpuni – jumalatest, inimestest, deemonitest, inglitest, elust ja surmast“ (lk 5). Kõik need „kattuvad teatud määral varauusaegse arusaamaga metafüüsikast“, mis erineb suurel määral tüüpilise filosoofiakursuse raames tutvustatavast. Lugejal, kellele Kanti „Puhta mõistuse kriitika“ või Heideggeri „Olemine ja aeg“ peavalu on tekitanud, ei tasu muretseda. Friedenthal ei lasku abstraktsetesse aruteludesse loogika või olemise taju piiratuse üle. Tema lähenemine on otsekohene, eksperimentaalne: meie maailma lisatakse midagi maagilist, teaduslikus mõttes võimatut (surnute äratamise tehnoloogia), ning seejärel uuritakse, kuidas muudab niisugune lisand suurt pilti (sünnib põrgulik düstoopia, milles igavene elu on koormaks).

Kui arvata välja novell „Vinguv jalaluu“, kus kogu tegevus toimub peategelase müstiliselt moonutatud teadvuse maastikul, võib öelda, et Friedenthal on oma tegelaste siseelu osas suhteliselt ükskõikne. Karakterite tunded loevad niivõrd, kuivõrd suudavad selgitada loo keskmes asuva objekti või ilmutusliku kogemuse mõju. Näiteks „Suve tagasitoomises“ kirjeldatakse lapsepõlves põgusalt sõbrustanud Hannese ja Riinu juhuslikku taaskohtumist rongis. Nad väljuvad samas peatuses, lähevad veini jooma, ostavad viiuli, jõuavad Riinu korterisse … Kogu novelli vältel on aga Hannese emotsioonide ja tegevusloogika visandamine äärmiselt lakooniline, kohting ilusa naisega jätab ta ebaloomulikult apaatseks. Kirjanik demonstreerib subjektiivsuse kirjeldamise annet üksnes päris lõpus, kui tegelased astuvad vahekorda ja selgub, et Riinul on rebasesaba ning partneri elujõu ammutamise võime.

Siinkohal tuleb nõustuda Marek Tamme tähelepanekuga, et tugevast romaanikirjanikust Friedenthalile ei ole novellivorm ehk kõige käepärasem.³ Kogumiku pikemad tekstid on sageli jaotatud ajaliselt lahutatud alapeatükkideks, mis aitavad küll suurt pilti kujutada, ent kahjustavad karakteriarendust. Tegelased võtavad ette dramaatilisi samme, kuid vahepeal ei saa lugeja mingit infot, mis võiks karjuvat käitumist seletada. Kõige häirivam näide on ehk „Nerissa“ kulminatsioon. Lapsepõlves kohtub äärmiselt koleda välimusega nimitegelane trükkaliga, kellelt saab raamatu, mis muudab ta linna ilusaimaks naiseks. Ajapikku saab trükkalist omakorda nõrk ja haigustest räsitud rauk. Nad kohtuvad taas alles trükkali hukkamise eel – Nerissa läheb vanglasse temaga hüvasti jätma. Suurest tänutundest kingitud ilu eest otsustab neiu … õõvastava vanamehega seksida. Seletamatuid momente on veelgi: novellis „Võõras jumal“ tunneb noor sõrajalgne uudishimu ja kaastunnet teda äsja mõrvata proovinud jumala vastu; „Kasuksepas“ suudab end ara ja kohmakana näidanud peategelane kannatusrohke surma eel seltsimehele julgustavalt naeratada. Miski loetletud novellide süžeearengust ei võimalda niisuguseid pöördeid uskuma jääda.

Tamme etteheidetele puäntide osas ma siiski alla kirjutada ei saa. Oma tekste kokku tõmmates on Friedenthalil õnnestunud hoida iseäralikku stiili ning jääda truuks eessõnas formuleeritud visioonile. Nagu juba mainitud, eksperimenteerib autor ilmutuste või müstiliste objektidega, kusjuures Friedenthali müstika on sageli kaheastmeline. Üks osa imedest on tegelastele arusaadav, nende ellu hästi integreeritud, teine osa – just novellide lõpus paiknev – üllatab aga ka loo fantaasiarikkas kontekstis. Kogu tekst võib jutustada ükssarviku jahtimisest, ent alles puändini jõudes selgub, et olemas on ka draakonid ja muinasjutulise looma tapmine on ohutusabinõu draakonimunade kaitseks. Friedenthali eksperimendid on mitmekesised ja haaravad kaasa. Igast kogumiku mõtteharjutusest kumab läbi selge sõnum: kui rikas ja müstiline meie maailm ka ei tunduks, on see alati suurem, kui arvata osatakse.

1 Kiri N. P. Petersonile 24. III 1878. http://dostoevskiy-lit.ru/dostoevskiy/pisma-dostoevskogo/dostoevskij-m-petersonu-24-marta-1878.htm

2 Ilm 9:6.

3 Marek Tamm, Vikerkaar loeb. Meelis Friedenthali metafüüsilised jutud. https://leht.postimees.ee/7098382/vikerkaar-loeb-meelis-friedenthali-metafuusilised-jutud