Kultuuriloo unustatud naised

Artikkel sarjast „Millest mõtled?“

PIRET PÕLDVER

Viimasel ajal olen palju mõelnud kirjandusest – naiste kirjutatud kirjandusest. Eriti sellest, mida nad võisid kirjutada sel ajal, kui nad meie arvates ei kirjutanud midagi. Kuidas oleks olnud XIX sajandil teha midagi, mida keegi ei vaja ega ole kunagi mult küsinud? Keegi küll ei küsi, aga ma panen ikka selle kirja, mis tuleb, sest kui mul juba on vahendid – kirjaoskus, paber, sulepea, tekst minu sees –, siis on kirjutamata jätta veelgi raskem. Laste särgid on auklikud, supp keeb üle, teises toas vaagub hinge pahur esivanem …, aga mina kirjutan, sest just tekst, kuhu on võimalik paigutada tasandeid, mis on argi­hämus vaevu aimatavad, on ehk viimane õlekõrs, mis aitab mul sohu tõmbavas olmes üldse iseendaks jääda.

Hiljuti ilmus naiste proosast rääkiv Keele ja Kirjanduse number, mis keskendus XIX sajandi lõpu ja XX alguse autoritele. Ei mäletagi, et oleksin mõnd teadusajakirja niisuguse innuga lugenud. Olen sama teemaga viimasel ajal lähemalt kokku puutunud, nimelt osalenud paar aastat naiskirjanduse lugemisgrupis, kuid nüüd neid artikleid lugedes tabas mind ootamatult kolm arusaama, mille toel unustatud kirjandust mõtestada.

Esiteks. Kõik tekstid ei peagi olema säravad pärlid. Kui tutvusime lugemisgrupis unustatud teostega, lootsin kogu aeg leida midagi erakordset. Selliseid tekste tõesti ka on, näiteks Leida Kibuvitsa „Rahusõit“ ja Aino Kalda „Hundimõrsja“ tõepoolest rabasid, kuid paljud käsitletud teosed on siiski raskesti ligipääsetavad või kunstiliselt harjumatud, ning ligi tikkus mõte, kas neist üldse peabki nii väga üldse rääkima. Las olla ununenud. Lugedes nüüd aga kirjandusteadlaste põhjalikust arhiivitööst ja teooriatesse süvenemisest sündinud käsitlusi, kus sama teemat hoopis uudselt mõtestatakse, taipasin äkki, et küsimus ei olegi ainult unustatud tekstides, vaid kirjandusloos üleüldiselt – võib-olla isegi kultuuriloos. Ka ses teemanumbris on lähtutud küsimusest: kus on meie kultuuriloos naised? Midagi need naised ju pidid noil sajanditel tegema peale sokkide lappimise – ja on pimetähn selle koha peal, et nad ka kirjutasid. Selgub, et kirjutavaid naisi oli noil aegadel päris palju, ent see teadmine on meie kultuuriloos läinud kaduma. Mulle on hakanud tunduma, et võib-olla polegi niivõrd oluline lugeda iga teksti ja leida pärle, kuivõrd kirjutada kultuurilukku uuesti sisse terved põlvkonnad naisi, kellele loomine on olnud tähtis. Oluline on teada seda asjaolu ning osata leida tekste, tõmmata paralleele, asetada need dialoogi nii tol ajal kirjutanud meeste kui ka tänapäeva autorite kirjandusega. Iga teksti ei peagi lugema, kuid neid võiks teada. Sest tegelikult ei ole paljud lugenud ka olulisi meeste kirjutatud tekste, näiteks „Kalevipoega“ või piiblit, kuid me teame, et need on olemas, ja vajadusel saab neisse pilgu heita, neid tsiteerida, neist rääkida. Siiani ei ole saanud rääkida, võib-olla isegi mõelda väga paljude XIX sajandi naiste teostest, aga nüüd on see uks avanenud ja võimalus olemas.

Üks esimesi eesti naiskirjanikke Elisabeth Aspe, kelle peateoseks peetakse eesti haritlase kujunemist käsitlevat jutustust „Ennosaare Ain“. Jutustus ilmus esmakordselt 1888. aastal ajalehe Olevik lisalehes ning 1910. aastal ka raamatuna.

 Eesti Kirjandusmuuseum

Teiseks. Hea kirjandus on maitse asi rohkem, kui aimame. Lugejale meeldivad tekstid, millega ta on harjunud. Üldiselt oleme siin kultuuris harjunud tekstidega, mis on narratiivsed: jutustatakse lugu, kus sündmus järgneb sündmusele ning mis lõpeb lahendusega. Vanu tekste uurides selgub, et XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse naised kirjutasid teistmoodi kui mehed – ja harjunud ollakse meeste tekstidega. Seepärast võib esmajoones näida naiste tekstide esteetika võõritav, teistsugune, see ei anna ennast kergelt kätte. Võib tekkida tunne, et mulle ei meeldi, ei viitsi, ei huvita, see ei paku midagi. Küsimus on aga laiem. Küsimus on selles, et oleme harjunud teatud viisil kirjutatud ja üles ehitatud lugudega ning on ebamugav ja harjumatu võtta vastu teistsuguseid tekste. Ka teise kultuuriruumi tekste võib olla keeruline haarata (soovitan lugeda näiteks sarja „Saja rahva lood“), kuid omas ruumis on need hinnatud kas siis teema, teksti ülesehituse või millegi kolmanda pärast. Isegi nii elementaarne asi nagu lõpupuänt on konstrueeritud nõue. See, et vanad tekstid ei paku tänapäeva lugejale lugemisnaudingut, ütleb rohkem tänapäeva lugeja kui omaaegsete tekstide kohta.

Ja kolmandaks. Nagu öeldud, on XIX sajandil kirjutatud naiste tekstid raskesti ligipääsetavad. Lood edenevad sageli konarlikult, teemad võivad jääda kaugeks, detailid äratada võõristust, laused mõjuda raskepärasena – ja seepärast on lihtne lajatada, et tegu on kehva kirjandusega. Sellel, miks see nii on, on mõjusad põhjused. Kirjutamine pole mingi jumalik sähvatus või taevast antud and – võib muidugi olla ka seda –, kuid kirjutamine on eelkõige areng, käsitöö, aja ja energia pühendamine, oskuste omandamine, eneseusk ja veendumus, et see, mida teen, on õige. XIX sajandi kirjutaval naisel puudus neist eeldustest suurem osa ja see omakorda tingis selle, et naise tekst oligi teistsugune, teistel teemadel, teistsuguste kunstiliste võtetega, võib-olla ka teistsugusele lugejale kirjutatud. Selles mõttes, jah, naised kindlasti kirjutasidki teistmoodi, aga küsimus pole olemuslik. See ei tähenda, et naised ise ja nende tekstid on juba eos teistsugused, vaid kultuuris on naised ja mehed asetatud erinevasse olukorda, ootused neile on erinevad, nähtamatud pilgud, hoiakud, vastuvõtt on erinevad, ja sellest tulenevalt kukub ka see, mida kumbki teeb, välja erinev.

Ja nii on mulle üha selgemaks saanud, et olulised pole pärlid, vaid kultuuri­lugu.