Shakespeare silphaaval

Artikkel sarjast „Millest mõtled, kirjanik?“

JELENA SKULSKAJA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Jorge Luis Borges, kaotanud silmanägemise, käis ikkagi raamatupoodides ja ostis lemmikteoseid. Ta silitas neid, lehitses, ta ei saanud neid lugeda, aga võis neid omada. Ka minu omanduses olid juba ammu Shakespeare’i originaaltekstid, kuid oma viletsa inglise keele oskuse tõttu ei olnud ma pikka aega võimeline neid lugema. Kui tead aga peast rohkelt erinevaid tõlkeid, siis lõppude lõpuks, sättinud sõnaraamatud enda ümber, võid lõpuks jõuda ka põhialusteni – silphaaval. Ja järsku näed seda, mis on libisenud ära sinu ja kõigi teiste eest, kes on üritanud geeniust mõista.

Mul on õnnestunud näha kümneid „Kuningas Leari“ lavastusi, ent mitte ükski lavastaja kogu maailmas pole pihta saanud, miks ei alga tragöödia kuningriigi jagamisest kolme tütre vahel, vaid Gloucesteri jutuajamisest Kentiga. Gloucester räägib oma sohipojast Edmundist, räägib küllaltki frivoolselt ja solvavalt. (Shakespeare ise kõhkles kaua, kui mitte eriti veetlev ja temast palju vanem naabripiiga Anne Hathaway rasedaks jäi, mis on hullem: kas abielluda salaja, ilma vanemate õnnistuseta, et mitte sigitada sohilapsi, või mitte abielluda, aga tõugata seeläbi laps elus hukatusse? Ta oli veendunud, et sohilastest kasvavad ilmtingimata kaabakad ja vanemate petjad saavad hukka – nii üks kui ka teine motiiv leidub tema tragöödiates.) See Gloucesteri ja Kenti justkui kõrvaline vestlus, mille järel algab kohe kuningriigi jagamine tütarde vahel, selgitab Leari tragöödiat. Ta on nimelt veendunud, et ta naine pole olnud talle truu ja üks tütardest pole tema sigitatud. Naine on surnud, Lear mainib teda ainult korra ja nimetab teda originaalis adulteress’iks – abielurikkujaks (tõlkijad sageli väldivad seda määratlust, nägemata selles otsest seost kõige toimuvaga, kasutavad tavaliselt pehmemaid sünonüüme). Just seepärast nõuabki Lear, et tütred avaldaksid talle armastust, talle on vaja sõnu, ta arvab, et võõrastütar annab end ette­vaatamatute sõnadega välja, sest ema oleks ju pidanud talle rääkima, kes on tema tegelik isa.

Kõrvutades eri tõlkeid ja kaevudes originaali, tajusin äkki, kui aktuaalne on kõik selles tragöödias: sõnade tõttu jääb Cordelia ilma talle valmis pandud riigiosast, aga meie naabruses Venemaal võib inimene üheainsa sõna „sõda“ pärast („erioperatsiooni“ asemel) kaotada vabaduse.

Lavastasin äsja Poeesia Sõpruskonna teatristuudio õpilastega muusikalise farsi „Kuningas Lear ja tema lapsed“. Shakespeare kõlab lavastuses vastavalt kompositsioonilisele vajadusele originaalis, vene, eesti, saksa ja prantsuse keeles, kui aga otsustatakse Cordelia saatuse üle, siis hakkab ta järsku – justkui rollist väljudes (või üldse mitte väljudes?!) – laulma ukraina keeles. Kõik tegelased tõusevad, õigemini tõusevad näitlejad, vaatavad saali ning publik reageerib nii, et mõned vaatajad tõusevad samuti püsti, osaledes sessamas song’is.

Kui „Kuningas Learis“ on minu arvates tähtis eellugu, siis „Macbethi“ puhul on, vastupidi, väga tähtis see, mis toimub pärast näidendi lõppu. Mind on alati huvitanud kurjategijast võitu saanud Macduffi tegelaskuju. Macbeth oli mäletatavasti oma lahinguvõitude tõttu kuningas Duncani lemmik. Taibanud, et tal on troonini jäänud ainult paar sentimeetrit, tappis ta oma heategija, haaras võimu ja uputas riigi verre. Sangarlik Macduff astus tapetud kuninga seadusliku pärija sõjaväe etteotsa. Nõiad ennustasid Macbethile, et naisest sündinud mees ei suuda talle viga teha. Macduff ei olnud aga sündinud loomulikul teel, tema emale oli tehtud keisrilõige. Shakesepeare’i ajal tähendas see seda, et Macduffi ema oli tõenäoliselt hukatud kurjategija ja ihuvili eemaldati üsast või siis ta lihtsalt suri enne sünnitust ja Macduff lõigati tema surnud kõhust välja. Ta oli algusest peale nabanööri pidi surmaga seotud, kõige elava vastu oli ta ükskõikne. Võib arvata, et keegi lapsendas ta: tema saatus oleks pidanud sarnanema „Kuningas Leari“ Gloucesteri sohipoja, reeturi ja mõrvari saatusega.

Vaadake, missugune nimede sarnasus: Macbeth, Malcolm, Macduff, kõik algavad sama m-tähega, murder – mõrv. Miski elav, peale võimu, Macduffi ei huvita. Ta põgeneb Šotimaalt, et Inglismaal vägesid koguda, jättes seejuures oma naise ja lapsed Macbethi meelevalda. Ta teab väga hästi, et ta pere tapetakse, aga uutes oludes, kus troon on temast endast vaid paari sentimeetri kaugusel, pole neid talle vaja. Leedi Macduff, kellele lavastajad ilmaaegu nii vähe tähelepanu pööravad, mõistab oma mehe olemust, mõistab, et too on isegi Macbethist halvem. Ta räägib oma väiksele pojale, et isa on surnud, kordab seda mitu korda: ta peab silmas, et mees on surnud perekonnale, surnud halastusele ja kaastundele, on justkui naasnud oma ema üska, naasnud Surma, kellest oli ajutiselt väljunud.

Selles mõttes on väga iseloomulik Macduffi vestlus sõnumitoojaga, kes alguses räägib, et Macduffi lossis on kõik korras, aga lisab veidi aja pärast, et tegelikult on naine ja kõik lapsed tapetud. See ei ole hilisem juurdekirjutus, ei ole ümberkirjutaja viga. Lihtsalt jutuajamise juures viibib Malcolm ja tema juuresolekul ei saa Macduffi usaldusisik kohe teatada, et plaan on täide viidud, pere on tapetud, Macduff on vaba. Aga Macduffi kolmanda isiku juuresolek ei häiri, ta peab olema kindel oma plaani teostumises ja küsib mitu korda üle, kas tõesti on kõik tapetud, küsib nii kaua, et see on juba sündsusetu, justkui ei usuks rõõmusõnumit, nii et ustav sulane on sunnitud vastama: „Ma ütlesin!“.

Leedi Macduff nimetab oma meest reeturiks ja tema väike poeg kommenteerib neid sõnu: „Siis on valevandujad lollid, sest valevandujaid on küllalt, et nad saaksid ausatest jagu ja pooksid nad ise üles.“ Muuseas, Shakespeare’i-aegne Inglismaa oli kuulus oma võllapuude poolest. Ja Inglismaa parimat köit tehti Venemaal kasvatatud kanepist. Ivan Julm kandis väga hoolt lihtsustatud erisuhete eest kaubanduses Inglismaaga, lootes vajadusel kunagi sinna emigreeruda.

„Macbeth“ lõpeb hea võiduga kurja üle: Macduff tapab usurpaator Mac­bethi ja tagastab trooni seaduslikule pärijale Malcolmile. Isegi Shakespeare on aga kaitsetu meie kujutlusvõime ees. Ma pean tõenäoliseks, et südamepõhjas oli ta veendunud ajaloo ringkäenduses, selles, et headuse võidus peitub kurjuse läte. Halb lõpmatus: türanni ja mõrvari võitjast saab türann ja mõrvar, see on alguse ja lõputa ring.

Ometi tahaks uskuda, et Macduffi väikese poja nõuanne kõigi reeturite-valevandujate ühinemiseks jääb ainult Shakespeare’i kogumikku.

Vene keelest tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht