Liberaalse idealismi loojang, kumamas tahavaatepeeglis

Doris Lessingi romaanis „Kõige ilusam unelm“ kohtuvad 1960. aastate noored Londoni unistajad ja populistlikud visionäärid.

KAROLA KARLSON

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti keeles on sõnal „unelm“ rohkelt varjundeid: unistus, unelus, ulm, soov­unelm, unenägu, tulevikumuusika, utoopia, õhuloss jm. Analüütilises psühho­loogias ei peeta unenägu tegelikkusest vähem tähtsaks: unenäo päritolu on küll seletamatu, kuid see peegeldab meie ootusi reaalsele maailmale, märkis Carl Gustav Jung.1 Ka unistused, mis idanevad alateadvuses ja millest mõni kui luuderohi meie mõtete ümber vohama pääseb, näivad tahavaatepeeglis tihtipeale ebaratsionaalsed. Unistamine võib aga mõjutada inimese kõiki meeli ning käivitada sisepõlemismootori, mille olemasolust meil varem aimugi polnud. Doris Lessingi romaanis „Kõige ilusam unelm“ on sarnane, parasiitlikult tervet keha halvav võime ka kollektiivsetel ulmadel.

Vabaduse koda

On 1960. aastad. Londoni äärelinnas Hampsteadis asuvas majas, mida selle mässumeelsed teismelistest külalised nimetavad Vabaduse Kojaks, on õhtusöögi aeg. Frances Lennox, keskealine näitleja ja ajakirjanik ning selle maja perenaine, valmistub katma lauda oma poegadele ja nende sõpradele, kellest mitmed elavad siinsamas majas. Õhk on paks toiduaroomidest, räägitud ja ütlemata jäetud sõnadest ning haavatud tunnetest. Sisse astub Francese eksabikaasa Johnny, äärmuslike vaadetega Hispaania kodusõja veteran, kes tuleb lagedale ideega, et Frances peaks enda juurde elama võtma ka tema uue naise närvivapustuse äärel tütre, kellega nad ise hakkama ei saa. Kui Frances küsib mehelt, kas ta plaanib tüdruku eest ka kostiraha maksta, viskab Johnny jokkerina lauale marksistliku postulaadi: „Igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi“ (lk 32). Frances ei oska olukorda ohjata ja nii kolibki tüdruk sisse. Frances on tihti tundnud, „et ta on vihane ja tal on õigus vihane olla, aga iseenda peale oli ta veel vihasem kui Johnny peale“ (lk 23) – niisuguseid XXI sajandi lugejale anakronistlikuna näivaid ängistavaid stseene kohtab raamatus veel.

Doris Lessing oli romaani ilmudes 82aastane (2001). Autor märgib eessõnas, et tegemist ei ole tema kahe varem ilmunud autobiograafia järjega, sest „see võib teha haiget haavatavatele inimestele“. Sellegipoolest kõlavad raamatus samad isiklikud teemad, mis on autorit paelunud kogu tema kirjanikukarjääri vältel: headus ja eetika, sotsialism ja illusioonide purunemine, kapitalism ja selle ebamoraalsus, kolonialism ja selle laastav järelmõju. Nagu Frances, võõrustas ka Lessing oma majas kodust pagenud noorukeid ning pidi pettuma ideoloogiates. Raadioloengute kogumikus „Vanglad, milles me vabatahtlikult elame“2 kirjeldab Lessing ühiskonda, kus vohavad kriitikavabalt omandatud uskumused ja ajuloputustaktikad – samamoodi huugab demagoogiast ka „Kõige ilusama unelma“ atmosfäär.

Kõik ideoloogia ja ideoloogia eikellegi eest

Kuuekümnendate noored vabas läänes ei olnud kogenud maailmasõdade õudusi. Nad mässasid liberaalses vaimus liberalismi tulemi – kapitalismi – vastu. Nende tuletorni tipus säras Vabadus suure algustähega ja selleni jõudmiseks pidi vastu hakkama kõigele ja kõigile: vanematele, asutustele, seadustele, koolisüsteemile, valitsusele, riigile, üksteisele … Ja ometi olid anarhistlikud noored, kes „vabastasid“ poodidest moepäraseid riideid ja raamatuid ega ostnud iialgi bussipiletit, haprad olendid, musta lainerijoone all värelemas pisar. Nagu märgib Francese poeg Colin: „Vanematel, elult peksa saanud inimestel on väga raske, kui nad peavad kuulama seda, kuidas idealistlikud noored nõuavad, et nad maailma kurbust selgitaksid“ (lk 188).

„Kõige ilusamas unelmas“ kõlavad teemad, mis on Doris Lessingit paelunud kogu ta kirjanikukarjääri vältel: headus ja eetika, sotsialism ja illusioonide purunemine, kapitalism ja selle ebamoraalsus, kolonialism ja selle laastav järelmõju. Doris Lessing 2006. aastal.

Elke Wetzig (elya) / CC BY-SA 3.0 / Wikimedia Commons

Frances on oma ajastu kohta tavapäratult iseseisev ja hakkaja naine. Ta mõistab noorte hingeelu ja tal pole südant neid mitte aidata. Tihtipeale tähendab see omaenda õnne ohverdamist. Kui kaks majas elavat tüdrukut jäävad kolmandat korda vahele piletita sõitmisega, läheb Frances ülekuulamisele nende saatjaks. Politseijaoskonna töötaja ja Frances arutlevad selle üle, miks noored varastavad, kuid selle pinna all laiub küsimus „mis neil viga on?“. „Mina nimetan seda serva peal kõndimiseks,“ ütles proua Kent. „Neile meeldib katsetada, kui kaugele nad minna võivad. Nad kõnnivad köiel, aga loodavad, et keegi nad kinni püüab. Ja teie püüate nad kinni, eks ole?“ Frances vastab: „Küllap vist“ (lk 116).

Aga nagu muutuvad ajad – „Kõige ilusamas unelmas“ käsitletakse kaht kümnendit –, muutuvad ka inimesed ja ühiskondlikud vaated, piiblid ja pühakud. Lessingi hinnang selle kohta, kuhu muretud, vabakasvatusega noored hiljem elus jõuavad, on illusioonitu ja küüniline: neist saavad tipp-poliitikud ja ajakirjanikud, kelle veenides voolab ikka seesama solipsism ja karistamatuse­tunne. Nad teavad, et on lihtsam süsteemiga kaasa mängida, kui seda märtrina muuta üritada.

Üks neist valib siiski teistsuguse tee. Sylvia – seesama tüdruk, kelle Johnny romaani alguses Francese kaela lükkab – toibub Francese ämma Julia abiga depressioonist ja asub õppima meditsiini. Teose teises pooles ongi tähelepanu Sylvial, kes läheb arstiks Zimliasse (välja­mõeldud paik, mis kätkeb Lessingi lapsepõlvekodu Rodeesiat, Zimbabwet ja Sambiat). Ta jõuab õnnetusse väikesesse külla, rajab seal meditsiinipunkti ning ravib askeetlikult raskusi trotsides malaariat ja muid haigusi, nähes ka aidsi­pandeemia puhkemist. Samal ajal üritab kolonialismi süütunde migreeni all kannatav läänemaailm Aafrika riike üles ehitada. Hästi tabatud dialoogi ja tegelaste sisekaemuste kaudu annab Lessing edasi kolmanda maailma riikides vohanud korruptsiooni ja imperialistliku silmakirjalikkuse, mis tekitab äratundmishetki ka postsovetliku taustaga lugejas. Kuuekümnendate unelmad – rahvaste võrdsus, vabadus, lõpp sõdadele ja kannatustele – on osutunud õhulossideks ja ühiskond on idealismivaimust väsinud. Pead tõstavad oportunism ja tehnokraatia.

Nähtamatud mallid ja peeglid

Eesti kirjanikest on sarnaselt Lessingiga teatud ajastu sotsiaalseid ja poliitilisi hoovusi kujutanud näiteks Viivi Luik romaanis „Seitsmes rahukevad“. Euroopa kirjanduses võib tõmmata paralleele näiteks prantsuse kirjaniku Annie Ernaux’ 2008. aastal ilmunud teosega „Les années“ („Aastad“), milles vaadeldakse läbi autosotsiobiograafilise prisma Prantsusmaa ühiskonda kuue kümnendi vältel, s.o alates 1940. aastatest. Kõigis kolmes romaanis triivib progress halastamatult tundmatu ja garantiideta tuleviku poole, uhtudes oma voos kaasa meid kõiki.

„Kõige ilusam unelm“ toetub kolmele sambale. Julia, Frances ja Sylvia – Johnny ema, naine ja kasutütar. Julia on juba teose algul „see vana naine“, kelle maja alumised korrused on üle võtnud lärmakad ja tujukad noored. Ta on end Londonis alati võõrana tundnud, eriti sõdade ajal, mil võideldi tema isamaa Saksamaa vastu. Võõrkehana tunnevad end ka Frances ja Sylvia, kes ei kohane toonase Zeitgeist’iga. Ometi on just nemad kolm teose altruistlikemad, empaatiavõimelisimad ja eneseanalüütilisimad tegelaskujud. „Ich habe gelebt und geliebt,“ pomiseb Julia Schilleri lause, „mis püsis tal ikka veel kuuekümne viie aasta järel meeles, aga see oli küsimus: Kas ma olen elanud ja armastanud?“ (lk 219). Francese unistus teatrilaval näidelda puruneb korduvalt, puruneb maailma ja inimeste nõudmiste, egoismi ja julmuse all. Aeg-ajalt õnnestub tal seda siiski hetkeks kogeda, nagu ka armastust, mille leiab oma elu lõpusirgel. „Jah, see kõik on väga raske,“ sedastab Frances (lk 64) ja rühib edasi, elust läbi.

Oma menukaimas teoses, romaanis „Kuldne märkmeraamat“ (1962) kirjutab Lessing, et kunst on meie reedetud ideaalide peegel.3 „Kõige ilusam unelm“ osutab, et „me kanname endas nähtamatuid malle, mis on niisama vältimatult meie osa nagu sõrmejäljed, kuid me ei tea neist midagi, enne kui me ringi vaatame ja nende peegeldust näeme“ (lk 80). Ajal, mil üha uued kollektiivsed unelmad näivad nii tagant- kui ka eestvaates süümetute utoopiatena, on inimlikult loomulik endasse tõmbuda ja süda kalgiks teha. Lakkamatu lärmakas uudistevoog ei jäta mahti sisekaemuseks. Kui me aga üritaksime maailma kas või pisut headust külvata, nagu teevad seda Lessingi kangelannad, võiks elu olla … Ei, mitte ilus ja idülliline, aga pisut vähem mõru. Kõikjal, kuhu „Seitsmenda rahukevade“ minategelase isa töö teda viis, võttis ta taskust õunaseemne ja pistis selle mulda. Ta unistas, et tulevikus on seemnetest sirgunud õunaaed.

1 Carl Gustav Jung, Analüütiline psühholoogia. Teooria ja praktika. Tavistocki loengud. Ilmamaa, 2017.

2 Vanglad, milles me vabatahtlikult elame. Tlk Krista Kaer. – Loomingu Raamatukogu 2018, nr 22.

3 Vt Kuldne märkmeraamat. Tlk Krista Kaer. Varrak, 2000, lk 463.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht