Suitsu nurk XVI – Genka & DEW8 „Majaka“

JOOSEP SUSI, SAARA LIIS JÕERAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Me peame rääkima kinnisvaraturust! Päris pöörane, mis toimub. Tallinna korterihinnad on hüpanud lakke, suure raha eest soetatakse väikeseid kastikesi, mille sees saab elada. Kui ennemuiste soetati suure raha eest väikeseid kastikesi sellistesse piirkondadesse nagu Kesklinn, Kadriorg ja Kalamaja, siis nüüd on nõutud ka linnaosad, mida varem üritati iga hinna eest vältida. Eemalt vaadates võib ju tunduda, et „seal“ elatakse jätkuvalt ühiskorterites, püha kolmainsuse moodustavad tusk, töötus ja armetus, mehed ei tee muud kui kaanivad palgapäeval viina, allaandmise märgiks lehvivad hruštšovkade mureneva krohvi ja kuritegevuse läppunud lehas täislastud voodilinad. Iseäranis on hinda tõusnud piirialad, kus minevik põkkub „meie“ maailma väärtusruumiga, mida põlistavad progress, progress, progress, mereäärsed kõikvõimalikkuse tuuleiilid, ontlike väikekodanlaste võitlused Linnateatri pääsmete ja aja eest psühholoogi vastuvõtule.

Võtkem näiteks Majaka tänav Lasnamäe ja Kesklinna piiril. „Kalamaja 2.0!“ hüütakse siin, nagu Koplis ja Pelgulinnaski. Eest ära, siit tuleb gentrifikatsioon ning kõigest inetust saab piiritsoonis cool ja hip või suisa camp ja retro. Majaka pole enam pelgalt „meie pealinna / idapoolne elurajoon“, kus ei elagi eestlased ja kus on „hallid majad / viiekordsed ja yheksakordsed / mõned veel kõrgemad / on ka supermarketeid / ja palju koerasitta“, nagu on kirjutanud fs kultusteoses „2004“. See pole enam ka Sveta Grigorjeva hall paradiis, „mida keegi teine paradiisiks ei pea“. Huh, kas pole Lasnamäe vahest kõige poetiseeritum paik nüüdisluules?

1         Majaka ei maga, siin ikka miskit leidub

2          Poni JBL-ist blästib korea K-pop

3          Narkoreid on. Tööle läheb Marko Reikop

4          Sööma ritsikaid, pähe sonksi teinud

5          Who’s this? Siin Pallasti ristis

6          Esmaspäevaõhtune tants Kishmishis

7          See on see aserite lihhi bizniz

8          A diskol siin printsesse rohkem kui Disneys

9          Viskab väikse lõimumisflirdi

10        Olga süütab endal peenikese Chesterfieldi

11        Filter huulil, kust paranend on ohatis

12        keelt laksutades kaob sealt ka räim tomatis

13        Ta mehel lõppes metadoonikuur

14        See ongi see kohalik glamuur

15        Paraadna uksel kükkis slaavi amour

16        Pardon my French – Majaka toujours!

17        Purgist otse Fizzi

18        Kord ta loodab juua kuskil südalinna terrassil seda Aperol Spritzi

19        Ta nägu kipras, nagu oleks võtnud pitsi

20        See vagun viib sind lennujaama, mitte Auschwitzi

21

22        On nagu kesklinn ja ei ole ka

23        On nagu Tallinn ja ei ole ka

24        On nagu Eesti ja ei ole ka

25        On ikka, sa pole aint analüüsind hoolega

26

27        Eesti Inglewood, lennujaam, Majaka, Kalamaja 2.0 …1

Luuletuse „Majaka“ põhikonflikt seisnebki kahe vastandliku tegelikkuse põrkumises. Lihtsakoeline refrään (read 22–25) teeb konflikti puust ja punaseks: Majaka tänaval ristuvad Kesklinn ja Lasnamäe, eesti ja vene, glamuur ja metadoonikuur, minevik ja olevik. Kultuur ja kultuuritus. Liminaalsus juhatatakse sisse pealkirjaga, mille metafoorsus hakkab aimuma juba esimeses värsis: majakas teavitab merelt tulijaid maa lähedusest, tema funktsioon on muu hulgas hoiatada ja hoida ära õnnetusi. Kui majakat näed, ole pai, võta hoog maha! Eriti tähtis on teavitamine öösel, kui on pime, sest pimeduses võib juhtuda igasuguseid õnnetusi. Võid elupurjekaga karile sõita ja no otsi siis kedagi, kes välja aitab. Majakas ei maga, ta peab olema alati valvel. Niisamuti peab Majaka tänav hoiatama külastajat, kutsuma ettevaatlikkusele. Ta huikab: „Peatuge, Lasnamäe!“

Jalutame nüüd Genkaga mööda Majaka tänavat. Meie teejuht, suunanäitaja on keegi, kes pole päris kohalik, aga on selle paigaga siiski mingil määral tuttav, ta teab, et „siin ikka miskit leidub“. Selline vahepealne positsioon võimaldab end eestlasena identifitseerival lausujal suhtuda Majaka tänava eluolusse heatahtlikult, aga tuntava üleolekuga. Pea kogu tekst opereerib lihtsasti mõistetavate stereotüüpidega, näiteks kolmanda rea „narkoreid“ pole midagi muud kui puhas Lasnamäe-stereotüüp. Luuletuses vastanduvad kaks maailma: ülev ja madal, hea ja halb. Piiril, Majaka tänaval, nad kohtuvad ja siin võiks aset leida lõimumine, integratsioon („lõimumisflirt“). Kus siis mujal, kui mitte kallihinnaliste korterite vahel, kiviviske kaugusel kõrghoonetest, idufirmadest, väravast läände (lennujaam) ja pankrotis T1 kaubamajast.

Räppluulele on rohke stereotüüpide kasutamine omane: tegu on muusikaga, mis jõustub alles esituse kaudu. Kujundidki peavad olema kohe haaratavad, arvestama kuulajaskonna tekstikasutustava ja kogemusega. Ühisele teadmisele toetumine on ülioluline räppliteraadi käsitööoskus. Värsid nagu „perepea Brian, fat dunk nagu Zion“ („Suur Televiisor“) ja „üritab Excelis Kaiele smsi saata nagu Kelly Rowland“ („Kariibi epiloog“) mõjuvad jagatud kultuurikontekstis optimaalselt infotihedalt – iga viide ja pärisnimi lisab tekstile uue tähendusvälja.

DEW8 ja Genka oma loo „Gringos en el Aeropuerto“ videos. Nii see lugu kui ka „Majaka“ on ilmunud 2021. aastal nende ühisalbumil „Oleg“, mille eest autorid pälvisid 2022. aastal Eesti muusikaauhindade jagamisel aasta hiphop-räpp-r’n’b-artisti auhinna.

Kuvatõmmis

Nagu väärt räpile kohane, kubiseb ka Genka & DEW8 album „Oleg“ (2021) pärisnimedest, -kohtadest ja -sündmustest, millega fikseeritakse ühe subkultuuri perspektiivist terve ühiskondlik-sotsiaalne olevik. Siin kohtuvad Alu­salu ja Palusalu, Einstein ja Weinstein, Boney M ja Villu Tamme, Väike Pede ja ERSO, Jesper Parve ja Turovski, Kadrioru roosiaed ja Sonda kõrts, Kanter ja Märtin ja Tänak, Olerex ja Märjamaa kirik, Ken Saan ja Borat, Banksy ja Pärnametsa David, Charles Barkley ja Mikk Pärnits, Tiktok ja Toobal, Conor McGregor, Reket ja Adele jne. Rohked osutused tekstivälisele maailmale ei ole üldjuhul mõeldud ajaproovile vastu pidama, pigem vastuoksa. Erinevalt traditsioonilisest lüürikast ei ole räpp ajaülene, vaid rangelt olevikuga seotud ja sestap efemeerne: sõna öeldakse sekka kõiksugustes sotsiaal-poliitilistes küsimustes. Ühtsustunde tekkimiseks piisab, kui vastuvõtja referendid ära tunneb.

Luuletuses „Majaka“ loovad ühistunde auditooriumiga näiteks JBLi kõlarist üürgav korea pop, peenike Chesterfieldi sigaret ja magus Fizzi siider, mida juuakse otse purgist ja mida näiteks punase veiniga varustatud kirjandusõhtutel teps mitte ei kohta. Rääkimata teistest žanrikonventsioonidest nagu släng („blästib“, „sonks“), eri keelte vaheldumine ja lühendvormid („a“, „paranend“).2 Ning muidugi pole ka Kishmish mitte mingi õige restoran, vaid „lihhi bizniz“. Kes teab, see teab.

Aga kes siis teab? Missuguses inforuumis tuleks elada, et vastu võtta Genka loomingu viiterägastikku? Tarvis on tunda pisut popkultuuri, jälgida seltskonnaajakirjandust ja Twitterit, vaadata teleseriaale ja sporti (eriti korvpalli). Kõrgkultuurile osutusi kohtab harva, ajalooteadmised pole samuti eriti olulised. Näiteks loos „Piinlik“, kus lausuja pakub raskemuusikafestivalilt tulnud tütarlapsele küüti: „Istus sisse, nägin, et rinna peal on tehtud haakrist / A veits tagurpidi, noh arvasin, et praak vist / A kahtlustasin ikka, et piff on Wehr­machtist!“ Siin pole oluline, mida Wehr­macht endast tegelikult kujutas, piisab, et ta riimub teiste ridadega ja viitab kuidagi natsi-Saksamaale. Pealegi, lõppeks selgub, et neiu polnudki Wehrmachtist, vaid oli hoopis budist.

Nii ütleb ka Tiit Hennoste, et eesti räpptekstide värsid ja kujundiloome on enamasti „koolitundidest korjatud kirjanduslikud klišeed“ ja küsib eesti räpi keele eripära kohta: „Räpi keel on släng, see on meie aja tänavakeelest tehtud luule. Seda valitseb ropendamine. Selles on slängile tüüpiliselt võõrkeelsed sõnad segamini eestikeelsetega kuni netiterminitest kubiseva makaroonilise keeleni välja. Aga see ei ole uus keel. See on suures osas üsna andetu ropendamine, milles raisk ja fuck elavad oma kurba kulunud elu.“3

Kui kõrvale jätta ropendamine, mis vaevalt on räpi valitsev jõud, tuleb Hennostega nõustuda. Selles teadmises heidame enne Majaka uulitsale naasmist pilgu piiri taha. Näiteks angloameerika räppluulet iseloomustab vähemasti nullindate algusest peale harukordne keerukus. Toome ühe näite Eminemi kultusluuletusest „Lose Yourself“, esimesest Oscariga pärjatud räpploost. Lisaks sellele, et Eminemi ballaad jutustab ligipääsetavat lugu, ilmneb pidevalt teisenev, voolav ja üllatav riimikasutus, kus samaaegselt on mängus palju eri riime, kusjuures mõni sõna võib olla osa mitmest kokkukõla variatsioonist (nagu Genka makarooniline rida „Pardon my French – Majaka toujours!“):

His palms are sweaty, knees weak, arms are heavy

There’s vomit on his sweater already, mom’s spaghetti

He’s nervous, but on the surface he looks calm and ready

To drop bombs, but he keeps on forgetting

Siin tulevad esile räppluule riimikasutuse erijooned. Kui enamasti on riimi põhifunktsioonid mälutehniline, esteetiline ja kompositsiooniline (iga riim kehtestab ootushorisondi ja hindab eelmise ümber), siis räpis tõuseb iseäranis esile semantiline funktsioon: kokkukõlavate sõnade vahel tekib tähenduslik suhe, mis võib eri objekte/nähtusi samastada (ohatis ja räim tomatis) või vastandada (metadoonikuur ja glamuur). Riim peab olema ainukordne, riimima pannakse vabalt valitud positsioonis sõnu, täiesti ootamatute kõlamustritega. Riim on räppari personaalne ehe, täiteriim aga midagi kuritegelikku, sest kõlasarnasused peaksid kuulajat raputama. Selles imperatiivis aitavad ka tekstilise rütmi ja muusikalise biidi vahelised nihked, häired, tõrked, mis teevad räppluule veelgi keerukamaks.

Ka eesti räppluule riimid on leidlikud ning avavad üllatavate kõrvutuste kaudu sõnade uusi tahke ja tähendusvarjundeid. Näiteks riimib Nublu Soundcloudi-aegses loos „Kassipulma äftekas“: „Vaataks suga filmi / A sul on Starman / A sul on Starman / Ära aja naerma“ ja just sõna „naerma“ laisk Starmani-laadne hääldus annab riimile väe. Näiteid leiab hulganisti ka Genkalt, näiteks „Istun, igatsen ja mõtlen, miks kõik nii läks / Meil oli ju koos nii tore ja nii relax“ („Penny“), või grammi võrra vängem „Rollib ikka Aviato, Lege oma on mercado / Elu nagu muinasjutt: elasid kord eit ja taat’o!“ („Tahan olla nagu Genka“). Sageli paiknevadki pärisnimed lõppriimi positsioonil, mis tekitab üllatusefekti, näiteks: „Ei, ta kannab Guessi ja tripperit, / söödan selle sõbrale, sest iga Jordan toidab Pippenit“. Või siis juhtum, kus Irja Lutsari riimipaarilise tulekut lükatakse jupp aega loeteluga edasi: „Püha jumal, ära võta peale, mees sa oled niigi segi / Sa jõid Absolute Currantit ja peale sitta spiidi tegid / Sa ei saa mulle diagnoosi panna, Sa pole mingi Irja Lutsar / Karjus Tarmo, ajas alla kaks kitse, metsvindi ja siili, siis auto puusse ja mahakandmisele / Lowkey surmakutsar“.

Kuhu oleme jõudnud? Räpp on lihtne: kasutab kulunud kujundeid ja nurgelisi vastandusi. Räpp on keeruline: tungib keele intiimsetesse sfääridesse ja vajutab niimoodi ühiskonna valupunktidele. Selle kahetisuse võtab hästi kokku Hasso Krull ajakirja Looming veergudel ilmuva mõttevahetuse raames, kirjeldades räppi kui žanriliselt selgete piirjoontega väljendusviisi, kus „tuleb täita kindlad vorminõuded, puudutada kindlaid teemasid, siduda tekst kindla esitusviisiga. Tähtis on teksti rituaalne kontekst, millest välja kukkudes ta kaotab poole oma särast. Paberile trükitud räpp mõjub enamasti abituna, ta küünitab pidevalt millegi poole, mille täitumiseni ta ei jõua, ja mõjub tihti vormilise žongleerimisena, millel ei paista olevat piisavat põhjendust.“ Krull aga jätkab: „Ometi on räpp keeleliselt külluslik ja leidlik, sinna mahub justkui piiramatult erisuguste keelekihtide juppe, sõnade fonoloogiline volüüm muutub rütmiliselt tajutavaks, riimikäsitus on ülimalt innovatiivne. Tegelikult pole riimiloomes samaväärset murrangut olnudki, pärast Noor-Eesti tulekut enam kui sada aastat tagasi.“4

Vaadakem nüüd, kuidas avaldub eelkirjeldatud kahetisus Majaka ja Pallasti ristis, kuhu Lasnamäe tšikid on tulnud esmaspäevaõhtut veetma. Lausuja ei loetle siin objekte, mida näiteks trammiaknast näha võib, vaid esitab koondpildi, mida hoiab koos sünonüüm- ja antonüümriimide pillekraar. Kadakajänki ingliskeelne hüüatus („Who’s this“) riimub mänguliselt asukoha heakõlalise täpsustusega „Pallasti ristis“ ja „Kishmishis“. Ka narkoreidi ja K-pop’i ei ühenda mitte niivõrd sisulised omadused, vaid kõlasarnasus, mis muutub järk-järgult tähenduslikuks. Või siis, mispärast astub mängu täiesti irdne Marko Reikop? Olgu pealegi, Reikop elavat tõesti sealkandis (lugeda Kroonikat!), aga tema peamine isikuomadus seisneb antud juhul asjaolus, et ta nimi sarnaneb fraasiga „narkoreid on“ ja mitteeurolaululiku muusika- ning elustiiliga K-pop [loe: keipop]. Ta võimaldab muu hulgas viidata kuulajaskonna teadlikkusele Reikopi peenhäälestatud soengust ja kombest „Ringvaates“ pidevalt kummaliste olenditega keha kinnitada. Iroonia tõmmatakse täiskäigul käima.

Mis saab sel suvalisel esmaspäevaõhtul edasi? Kas Majaka tänava lõimumispotentsiaal realiseerub või mitte? Kas minevik ja olevik, eesti ja vene, kultuur ja kultuuritus saavad kokku? Lootust igatahes on. Narkoreidi kõrvale asetub Kishmish kõrgest soost daamidega, kellele lausujagi sulnilt silma viskab. Printsesside paradigmas on „lõimumis­flirdi“, „peenikese Chesterfieldi“ ja neist kõla kaudu võrsuva „filtri“ tähendusväli kui mitte just aristokraatlik, siis vähemalt võrdlemisi glamuurne. Glamuurne nagu juhuslikud prantsuskeelsed sõnad, südalinna terrassid ja Aperol Spritz.

Või siiski mitte: ühe daami huulel on aimata ohatist ja printsess muutub hetkega irooniliseks. Ning kui juba ohatis, siis ei saa enam kuidagi tulemast takistada ka räime tomatis ja kogu sellega kaasnevat nõukapaketti. Siin ei sööda veel ritsikaid, vaid alles konserve, mitte tuleviku-, vaid minevikutoitu. Lõimumisflirdist asja ei saa: tuleb välja, et Olgal on tagatipuks võõrutusravil viibiv mees ning end korraks ilmutanud glamuur asendubki inetuse, paraadnate ja slaavi kükkidega. Glamuurist ja Aperol Spritzist saab ainult unistada ning, nagu unistustega kipub ikka juhtuma, eiravad need ülejäänud maailmale kehtivat rütmistruktuuri (18. rida). Seega, kui refrään annab lõimumiseks lootust, siis ülejäänu kõneleb sellele vastu: Majaka tänavat kirjeldatakse üheselt millegi teise, võõrana, just võrdlused ja riimid vastandavad Majaka ülejäänud Tallinna ja glamuuriga.

Stereotüübid on räpis ju need, millele tuleb vastanduda ja mida võõristada. Niisiis on luuletuse luhtunud lõimumiskatse paljuski juba subkultuuri kirjutamata reeglitega paika pandud. Kõrge ja madal, meie ja nemad vastandusele lisatakse aga veel üks nõks irooniat, kui muudele keeleregistritele lisandub prantsuse keel, mille valdamine oli ju veel XIX sajandil vene aristokraatia lakmuspaber. Nii suureneb distants lausuja ja olgade vahel veelgi. Ja mis viga pseudoaristokraadil talupoegadele veidi lahkust üles näidata: iroonilis-paradoksaalne ergutushüüd „Majaka toujours mõjub sõbralikult, aga ignorantselt, samuti nagu stroofi viimases reas pakutav lootuskiir, mis seisneb Majaka tänavalt jalgalaskmises. Olgu siinse kinnisvara turuväärtus kui tahes kõrge, ainus pääsetee on lahkumine. Aga ärge nukrutsege, valge laeva asemel on peakaldal stardivalmis metafoorne trammivagun, mis juba veerebki helesinise tuleviku poole. Trammiliini lõpp on (ära)lennu algus.

Lihtne, aga mõjus räppluuletus. Paljudele noortele on niisugune keelevorm vahest kõige isiklikum ja intensiivsem kokkupuude luulega. Rebekka Lotman on räpp- ja sotsiaalmeedialuule plahvatuslikust populaarsusest tuletanud luule tähtsuse järsu kasvu ja teisenemise.5 Ses kontekstis on iseäranis oluline, et näiteks Genka ja Beebilõust kirjutavad tugevaid luuletusi, mis võiksid kujuneda ka luuleõpetuses viljakaks sillaks traditsioonilise luule juurde. Eks ta ole. On nagu literatuur ja ei ole ka. On nagu luule ja ei ole ka. On ikka, sa pole aint analüüsind hoolega.

1 Luuletuse oleme kirja pannud kuulmise järgi, mistõttu on täpne kirjapilt tinglik (suur- ja väiketähed, kirjavahemärgid, kaldkiri, värsipikkused). Liiati on siinses versioonis kirjas vaid luuletuse n-ö põhiosa.

2 Räppluule eritlemine ja selle üle diskuteerimine on järk-järgult sagenenud ka kirjanduskriitikas. Suulise keele tunnustele keskendudes on räppluule poeetikat Genka räpile tuginedes vaadelnud nt Heli Allik (Selle maa keel. Eesti räppluule kõnest ja kurjast. – Vikerkaar 2016, nr 3).

3 Tiit Hennoste, Third space. – Vikerkaar 2016, nr 6, lk 43–44.

4 Hasso Krull, Sunnismaisus ja rändhõimlus. Eesti kirjanduse jagunemisi, lahknemisi ja koondumisi. – Looming 2022, nr 5, lk 668.

5 Rebekka Lotman, Põgenev luule. Tähelepanekuid ja märkmeid eesti insta- ja räppluulest. – Keel ja Kirjandus 2022, nr 4, lk 291–308.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht