Baltimaade nüüdismuusikas maksab veel ilu

Märt-Matis Lill: „Baltimaade muusika ei suhestu otseselt Kesk-Euroopa suundumustega, näiteks on paljude heliloojate lähenemisviis kõlakeskne – see teeb meid originaalseks.“

MARIA MÖLDER

22. aprillist 2. maini peetakse esimest korda Balti muusika päevi, seekord veebifestivalina (vt www.eestimuusikapaevad.ee). Baltimaade nüüdismuusikafestivali võõrustab tänavu Eesti, tuleval aastal teeb seda Leedu ja siis Läti. Seejärel algab uus ring. Kolme riigi heliloojate liidu esimehed Mykolas Natalevičius (Leedu), Rolands Kronlaks (Läti) ja Märt-Matis Lill (Eesti) räägivad Baltimaade muusikast, nüüdismuusika-alasest koostööst, uuest festivalist ja heliloojate töisest elust praegusel ajal.

Asutasite mõne aja eest Balti nüüdismuusika võrgustiku. Miks seda tehti?

Märt-Matis Lill: Ma ei mäleta täpselt, kuidas see algas. Hakkasime ISCMi [International Society of Contemporary Music ehk Rahvusvaheline Nüüdismuusika Ühing – toim] maailma muusika päevadel arutama, et võiks midagi koos teha. Näiteks minul on alati olnud silme ees Põhjamaade muusika päevade platvorm. Tundus, et ka meil võiks midagi sellist olla.

Mykolas Natalevičius: Jah, ilmselt tuli meil kõigil pähe sama mõte. Ka mina mäletan, et esimene kohtumine oli Tallinnas maailma muusika päevadel 2019. aasta mai alguses. Ettevalmistus algas küll minu meelest aasta varem, seni olime vahetanud ainult e-kirju. 2018. aastal hakkasime arutama Balti muusika päevade korraldamise võimalust ja rääkisin sellest teiste Leedu heliloojate liidu juhatuse liikmete Mantautas Krukauskase ja Antanas Kučinskasega. Leidsime, et festivali ja ühistegevuse arendamiseks peame kirjutama taotluse. Võtsime ühendust Eesti ja Läti kolleegidega, tegimegi taotluse, saime rahastuse ja nii sai festival võimalikuks.

Lill: Jah, leedulased panid palli veerema ja tegid väga konkreetsed korralduslikud sammud nagu see taotlus.

Rolands Kronlaks: Mina ei saa sellele küsimusele vastata, sest alustasin heliloojate liidu juhina 2019. aasta veebruaris, kui algus oli juba tehtud.

Lill: Võib-olla oli Anna Veismane meie kontaktisik enne Rolandsit …

Kronlaks: Ka Läti heliloojate liidu eelmine juht.

Natalevičius: Märdil on õigus, kohtusime Anna ja Märdiga esimest korda 2018. aastal Hiinas maailma muusika päevade konverentsil, aga siis oli meie plaan väga abstraktne.

Lill: Naljakas, et meil oli vaja minna Hiinasse, et leida Balti ühisosa.

Natalevičius: Ka mina olen heliloojate liidu eesotsas alles 2017. aastast. Usun, et Baltimaade koostöö on väga tähtis ja sel on perspektiivi, nii et see tundus väga loomulik. See sõltub muidugi ka vahenditest. On hea, et mõned fondid keskenduvad Põhja- ja Baltimaade koostööle ja see aitab meil sammu edasi astuda, sest Põhjamaade Kultuuripunkti ja Balti kultuurifondi rahastuseta oleks kestev koostöö küsitav. Raha ei ole küll kõige tähtsam, aga selleta ei saa. Ja kui leidsime, et Põhjamaadel juba on teatud struktuurid ja meiegi liigume juhtimiselt Põhjamaade poole, siis nende võrgustikud ja Põhjamaade muusika päevad olid meile Balti muusika päevade loomisel eeskujuks.

Lill: Isiklikud sidemed on üks põhjus, miks jõudsime sellise koostööni just nüüd. Minul oli juba mõned aastad väga hea side Annaga. Ja kui ka Mykolas ISCMiga ühines … See aitab tõesti kaasa, kui on head partnerid, kellega on kerge rääkida. See paneb mõtted liikuma.

Kronlaks: Jaa, aga huvitav, et meie põlvkonnal on ka varem olnud väga head suhted, aga sellisel tasandil koostööd ei ole tehtud. Näiteks on meil olnud meistriklassid, kus kohtusime mitu korda.Mina olin isegi umbes viisteist aastat tagasi ühe aasta Eesti muusika- ja teatri­akadeemia külalislektor. Helena Tulve ja Tõnu Kõrvits on kaua aega olnud mu sõbrad. Isiklikul tasandil on kontakt kestnud kaua, aga ametlik side ei ole olnud nii tugev. Muidugi me teame teisi Baltimaade heliloojaid, aga varem pole mõeldud teha koos festivali. See tundub siiski kuidagi loomulik, sest meie riigid on väga väikesed ja see festival laiendab publikut. Oleme paljuski sarnased ja ka erinevad. Mul on väga põnev Balti muusika päevadel kuulata, mida on eesti muusikas uut, kuidas noored heliloojad komponeerivad ja mille poolest erineb see Lätis viljeletavatest uue muusika stiilidest ja suundadest.

Kas Balti nüüdismuusika võrgustiku peamine ülesanne on koordineerida festivali või tehakse veel midagi?

Natalevičius: Põhiline on see, et oleks kohtumisplatvorm. Praegu on väga keeruline kohtuda. Kohtume ainult veebis ja see ei ole eriti mugav, sest kontakt on selliste asjade organiseerimisel väga oluline. Meie põhieesmärk on korraldada iga-aastane Balti muusika festival, et näidata kõige huvitavamat, mis nüüdis­muusikaväljal toimub. Aga töötame ka võrgustumise kallal ja teeme plaane, kuidas eksportida muusikat teistesse riikidesse. Maailma nüüdismuusika plaanis mõningaid meie väikeriikide heliloojaid tuntakse – mõnel on staarheliloojagi nagu Arvo Pärt –, aga Euroopa nüüdismuusika väljale lõimimisel on meil veel palju teha. Kui jõud ühendame, on see palju lihtsam.

Üks võimalikke sihte ongi teha Balti muusikast bränd. See on muidugi keeruline, sest oleme küll sarnased, aga meil on ka erinevusi. Igatahes on meid lihtsam esitleda ühe katuse all. Niisiis, selle iga-aastase festivali eesmärk on keskenduda ka ekspordile ja võrgustumisele.

Lill: Jah, üks tähtis aspekt on kindlasti see, et koos oleme tugevamad. Oleme märganud, et mõnele festivalile on meele­pärasem n-ö kolm ühes pakkumine. Meie plaan ongi pakkuda teistele festivalidele mõningaid Balti muusika päevade kõrghetki. Meil juba on mõningad partnerid, kes on selle vastu huvi üles näidanud.

Mis on Baltimaade nüüdismuusikas ühist ja mis on igas riigis täiesti isemoodi?

Lill: Nüüdismuusika on väga mitmekülgne ja muutlik, nii et on raske üldistada. Palju sõltub ka sellest, kus helilooja on õppinud. Näiteks paljud leedu heliloojad on õppinud Prantsusmaal, mõned on ka sinna jäänud – minu meelest kirjutavad nad vahel nagu pooleldi prantslased. Kindlasti on meil ka midagi ühist. Näiteks on paljudel heliloojatel teatud kõlakeskne lähenemisviis. Ma ei ole Baltimaadel kuigivõrd kohanud äärmuslikku Darmstadti vaimsust. Siinne lähenemisviis on pigem konservatiivne, aga mitte halvas mõttes. See ei suhestu väga otseselt Kesk-Euroopa suundumustega – ja ma ei arva, et see on halb, see teeb meid originaalseks.

Kronlaks: Jah, miskit on ühist ja midagi on ka erinevat. Näiteks leedu muusika on väga sageli seotud minimalistliku korduste muusikaga, mis ei ole minu arvates teistes riikides nii tähtis. Võib-olla on see trend nüüd ka Leedus langusteel, aga see eristas Leedut. Eesti ja ka läti muusika on alati kuidagi seotud iluga, väga poeetilises mõttes, kuigi täpsemalt on seda raske sõnastada. Ilu võib käsitleda muidugi väga mitmesugusest vaate­punktist: vahel võib ilus olla helide sisemaailm ja see on väga tähtis nii läti kui ka eesti muusikas. Isegi kui helilooja töötab keeruliste kompositsioonitehnikatega, on tulemus väga meeldiv kuulata ja teatud mõttes ilus. Mujal on seda vähem, ilmselt on see seotud Darmstadti koolkonna mõjuga. Näiteks Saksamaal ei ole iluga seotust nii väga tunda. Aga ilu võime muidugi mõista erimoodi: mina võin selle sõna all mõista midagi, mida teine inimene ei pea iluks.

Lill: Mäletan, et umbes kümme aastat tagasi vestlesin Helmut Lachenmanniga eesti muusikast. Tema vajus mõttesse ja ütles, et Kesk-Euroopas ei ole enam võimalik pidada ilu kaalukaks kategooriaks. (Naerab.)

Natalevičius: Rolands juba mainis kõige tähtsamat Baltimaade muusika iseloomulikku joont. Siiski on väga keeruline üldistada, sest muusika iseloom sõltub suuresti sellest, kas on kuskil tugeva traditsiooniga riigis õpitud ja teadmisi kogutud. Balti muusika on lihtsalt hea muusika. Hoolimata sellest, et riigid on väikesed, on meil tugev nüüdis­muusika traditsioon – kuigi sellest on nõukogude mineviku tõttu raske rääkida –, ilu ja väljendusrikkus ning kuulamiskogemus. Balti muusika on üsna kaugel saksa avangardist ja Darmstadti stiilist, see on kõikvõimalike tänapäeva stiilide sulam. Ja muidugi on tänapäeval väga oluline tehnika, mis annab heliloojale lisavõimalusi.

Mida olete viimastel aastatel teiste Balti riikide muusika kohta teada saanud? Mis on teid kõige rohkem üllatanud?

Natalevičius: Tallinn on kaunis linn. Käisin seal kaks aastat tagasi maailma muusika päevadel ja esimesel Balti nüüdis­muusika võrgustiku kohtumisel. Ma ei olnudki varem Tallinnas käinud, kuigi see on nii lähedal. Mind võlus nii see linn kui ka kenad kontserdipaigad. Kahju, et Balti muusika päevad, mis oli plaanitud hariliku festivalina, leiab nüüd aset veebifestivalina. Sellegipoolest saame mõelda Eesti kultuurilistele eripäradele ja sellele, et Tallinn on väga ilus koht.

Kronlaks: Olen käinud mitmel Eestis peetud festivalil, ühe peaheliloojad olid Helmut Lachenmann ja Rebecca Saunders [rahvusvaheline nüüdismuusika festival „Afekt“ 2018 – toim] – see oli väga muljetavaldav –, ja ka maailma muusika päevadel 2019. aastal.

Kronlaks: Mõlemal esitati ka eesti muusikat. Huvitav on see, et Eestis tegutseb ka väga tugevaid välisheliloojaid. See paistab olevat seotud sellega, et muusika- ja teatriakadeemia on väga kõrgel tasemel, sinna kandideerib palju välismaalasi ja paljud jäävadki Eestisse. Ma ei tea sellest suurt midagi, aga arvan nii. Ma ei ütleks, et olen Eestis kogenud midagi tohutult teistsugust, aga heliloomingu keskmine tase on väga kõrge.

Leedus on tugev muusika- ja teatri­akadeemias tegutsev muusika innovatsiooniuuringute keskus, kus tegeletakse täissfäärilise ruumilise heli valdkonnaga. Võib-olla Eesti muusika- ja teatriakadeemia areneb nüüd ka sinna­poole, kuna on olemas uus hoone ja stuudio, aga sellega ma ei ole nii hästi kursis. Leedu keskuses on korraldatud selle­alaseid töötube. Kuna õpetan ise ka elektroakustilist muusikat, siis on see mulle olnud tähtis. Leedu koolkond on väljapaistev nii Baltimaadel kui ka Põhja­maadel, see on muljetavaldav.

Lill: Rolands ütles õigesti, et Eestis ei ole elektronmuusika veel nii hästi arenenud kui Leedus. Õnneks on meil nüüd Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel, mis on hakanud seda valdkonda väga entusiastlikult ka siin edendama. Olen Riias või Vilniuses käies kogenud päris palju sarnast, aga ka erinevusi. Sama kehtib ka muusika ja heliloomingu kohta. Emotsionaalselt ja vaimselt on seal olles kodune tunne, aga samal ajal võib tulla ka meeldivaid üllatusi. Sellist toredat ühisosa ja teisesuse kombinatsiooni olen Balti riikides kogenud mitmel tasandil.

Natalevičius: Koduse tunde peale lisan, et nii on ka korraldusega. Kui oleme viimastel aastatel kohtunud, on kõik liikunud nagu õlitatult, oleme oma aruteludes eesmärkide poole liikunud igasuguste ebamugavusteta. See on märkimisväärne, sest kultuurivaldkonnas ei ole alati kõik nii lihtne, aga Balti nüüdismuusika võrgustik toimib, nagu see oleks koos käinud kümme-kakskümmend aastat.

Rolands ja Mykolas, mida teadsite Eesti muusika päevadest, enne kui hakkasite eestlastega üheskoos festivali ette valmistama?

Kronlaks: Teadsin, et see on üsna meie uue muusika päevade sarnane. Kas see on igal aastal või üle aasta? Lätis oli see festival igal aastal, nüüd on korra üle aasta. Igatahes on kontseptsioon enam-vähem samasugune: kavas on põhiliselt esiettekanded ja tellimusteosed, esinevad eri ansamblid ja esinejate koosseisud. Arvan, et olen Eesti muusika päevadel korra või isegi kaks korda käinud. Kas mitte maailma muusika päevad polnud ka sellega liidetud?

Natalevičius: Ka mina teadsin, et igal Balti riigil on üks põhiline nüüdismuusika festival ja Eestis on see Eesti muusika päevad, mis sarnaneb Läti ja Leedu sellesisulise festivaliga. Maailma muusika päevade kaudu oli meil juba võimalus Eesti muusika päevadest osa saada, tunda selle festivali õhustikku ja tutvuda eesti muusika suundumustega.

Sel aastal korraldataksegi Balti muusika päevad koos Eesti muusika päevadega. Mis saab edasi?

Natalevičius: Balti muusika päevad on planeeritud iga-aastase festivalina, mis on liidetud ühe riigi festivaliga. Järgmisel aastal tuleb festival Leedus. Kaunas on 2022. aastal Euroopa kultuuripealinn ja Balti muusika päevad on seotud sealse festivaliga „Iš arti“, mis on üks põhilisi Leedu nüüdismuusika festivale. Edasi liigume Riiga.

Kronlaks: Mul ei ole selle kohta kahjuks veel midagi öelda. Olen pisut kahtlev ja ebakindel, sest meil on hea rahvus­vahelisel tasemel festivali korraldamiseks vaja rohkem vahendeid. Meil ei ole ka maailma muusika päevade korraldamise kogemust, nagu on Leedul ja Eestil. Üks võimalik lahendus on liita Lätis Balti muusika päevade alla mitu festivali. Igal Balti riigil on oma lahendus ja praegu, kui festival toimub veebis, võib märgata, et Balti muusika päevad ei erinegi kuigi palju Läti muusika päevadest, sest festivalil esineb ka kaks Läti ansamblit – Eestis on lihtsalt rohkem üritusi.

Kuidas mõjutab teie meelest uue festivali juurutamist see, et terve festival on veebis?

Lill: Minu arvates on hea mõelda positiivselt. Loodan, et veebifestival sellises ulatuses ei kordu ja saame jätkata tavafestivalidega. Aga tänavuse kogemuse pinnalt saame tulevikus lülitada tavafestivali mõned veebiüritused või hübriid­üritused, kus publik on saalis ja vaatab ekraani, nagu Stockhauseni „Helikopteri keelpillikvartetis“ … On igasugu võimalusi, kus esitus on saalist füüsiliselt eemal. Oleme selliseid võimalusi praegu päris pingsalt uurinud. Kui on hea kunstiline põhjus selliseid võimalusi kasutada, siis miks mitte.

Natalevičius: Sel on nii häid kui ka halbu külgi. Praegu veedetakse nii palju aega arvuti- ja mobiiliekraani ees, et on hea aeg tuua festivalile uut publikut, kuid inimestel on ka tehnikaväsimus ja nende aja pärast on suur konkurents. Harilikult ei ole nüüdismuusika festivalidel olnud tavaks kõike veebi panna, aga nüüd on hea aeg panna nüüdismuusika veebiplatvormidele ja see nähtavaks teha. Ootame siiski päris üritusi, sest inimesed tahavad olla vabad ja ekraanist eemal, eriti nüüd kevadel.

Kronlaks: Veebiformaat võib olla nii festivali pluss kui ka miinus. Läti festivalil ei ole me sellele erilist rõhku pannud, aga Eestis on püütud leida ka välispublikut näiteks Põhjamaadelt, samuti mujalt Euroopast ja Ameerikast. See ei oleks veebi­festivalita muidugi võimalik. Läti festivali põhjal võin öelda, et oli hea otsus teha festival tasuta, sest meil ei õnnestunud veebikontsertidele palju pileteid müüa ja sai selgeks, et veebiürituste eest ei taheta maksta. Miski ei saa muidugi asendada päris kontserte – inimestega kohtumist ja elusa esituse kuulamist. Veebikontsert on päris elu asendus.

Lill: Festivali kontserdid ei ole päris tasuta, vaid annetuspõhised. Põhimõtteliselt on küll võimalik näha neid tasuta kontsertidena, aga loodame siiski, et inimesed panustavad vabatahtlikult. Ja veel, ise olen kogenud, et pandeemia ajal tuleb palju aega veeta ekraani ees. Kui on kooliealised lapsed, kel tuleb teha koolitükke, siis on see päris väsitav. Olen paljudelt kuulnud, et see aeg on õpetanud inimesi füüsilisust väärtustama – muusika puhul füüsilist heli, aga ka silmast silma suhtlemist, füüsilist kokkusaamist ja ühe eesmärgi nimel tegutsemist. Olen üsna veendunud, et hindame seda palju rohkem, kui pandeemia üle elame.

Palun rääkige tänavuse festivali teemast „DNA“.

Lill: Selle autorid on Eesti muusika päevade kunstilised juhid Timo Steiner ja Helena Tulve. Eestist vaadatuna ei ole DNA teema kuigi üllatav, sest Eesti teaduses on geneetika arenenud väga kaugele. Oleme kaunis uhked, et oleme rahvusvaheliselt mõne geneetikavaldkonna tipus. Sellest räägitakse palju ja kirjutatakse ajalehtedes. Näiteks on uuritud meie soome-ugri geneetilist päritolu, aga ka teisi põnevaid teemasid. DNA on selline põhjapanev asi: see puudutab seda, kes me oleme ja kust tuleme. Võime selle laiendada ka kultuuri­valdkonda. Mis on kultuuri DNA? Mis on eri kultuuride ehituskivid? Kuidas eri kultuurid meid mõjutavad? Kuidas mõtleme kultuurist? Kuidas loome kunsti? Kui mõelda, mis on meil ühist ümbritsevate riikidega nagu Baltimaad, siis vahest just mõningad sellised teemad. Ja niipalju kui olen DNA-uuringutest aru saanud, siis on osutunud Balti rahvaste side tugevamaks, kui seni on arvatud. See on tohutult paeluv teema. See teadmine muutub väga kiiresti ja raputab kohati kõvasti seda, mida arvame enda ja meid ümbritsevate inimeste kohta.

Natalevičius: See on väga universaalne teema ja sobib hästi Baltimaade muusikat ühendama. Kuulaja saab Balti muusika päevi jälgides kontrollida, kas ka muusikas on kuulda, et oleme geneetiliselt seotud.

Festivali kavas on seekord ka palju lastemuusikat. Eestis on kaua olnud põnevast lastemuusikast puudus. Kuidas on lugu Lätis ja Leedus?

Kronlaks: Ma ei tea, kuidas professionaalsed heliloojad seda näevad, aga tean üht heliloojat, kes töötab muusikaõpetajana ja kaasab alati lapsed loomeprotsessi, vabaimprovisatsiooni jms. Ei ütleks, et professionaalsed heliloojad huvituks väga lastele kirjutamisest – seda küll on, aga popmuusikas.

Natalevičius: Kunstmuusika, lastemuusika ja lihtsam koorimuusika, puhkpilliorkestrimuusika ei ole vahest nii põnevad. Lääneriikides on tavaline, et näiteks koolimuusikale spetsialiseerutakse. Leedus lõime kaks aastat tagasi firma, mis keskendub koostööle haridusasutusega, tellib uusi teoseid ja toob ühtlasi heliloojaid haridusasutustesse. Vahel on tunne, et haridussüsteemis on lünk ja nüüdiskunst ei ole koolis kuigi hästi esindatud, isegi muusikakoolides ei ole kõik õpetajad sel teemal eriti haritud. Aga see tähendab, et ka loomeinimesed tunnevad end eemaletõugatuna. Töötasin loova partnerluse projektis, mille mudel oli üle võetud Ühendkuningriigist. Leedus oli see suur projekt pühendatud loomeinimestele, kes käisid koolides ja lahendasid õpetamisprobleeme. See oli põnev kogemus ja näitas, et nüüdiskunst ja haridus peavad rohkem ühte jalga käima.

Leedu muusika infokeskus algatab pidevalt uusi tellimusi, mida trükitakse ja levitatakse koolide kaudu. Tehakse ka spetsiaalseid kavasid. Paljugi võiks veel selles vallas teha, aga sugugi kõik heliloojad ei taha kirjutada hariduseesmärgiga nüüdismuusikat lastele.

Kronlaks: Mina lööksin lahku hariduseesmärgiga muusika ja lastemuusika. Haridusrepertuaar huvitab heliloojaid küll ja neid projekte on ikka igal ajal tehtud. Enne rääkisin aga rohkem laste­muusikast, mida kirjutavad professionaalsed heliloojad. Läti heliloojate liit ei tee selliseid asju, aga võib-olla on mul mujal midagi kahe silma vahele jäänud.

Lill: Võime rääkida lastemuusikast kui žanrist, nagu militaarmuusikast või harrastuskoorimuusikast. Selles vallas on spetsialiseerunud heliloojaid. Võime aga rääkida ka lastele loodud muusikast, mis on ülimalt kunstiline, sest laste maailmapilt peaks olema väga lähedal loomeinimese maailmapildile. Mõlemad on avatud ja püüavad ümbritsevat mõtestada. Kui niiviisi vaadata, siis ei tuleks teha tohutut vahet täiskasvanutele ja lastele loodud muusikal. Muidugi on objektiivseid erinevusi, nagu tähelepanu kestus, sest laste otsmikusagar ei ole veel piisavalt arenenud ja neil on raske pikalt paigal olla. Aga ka minul on aeg-ajalt tunne, et tahaks kontserdil istumise asemel jalutada. Tean väga väheseid teoseid, millega on üritatud publikut aktiveerida, nt John Cage on selliseid katseid teinud. On olnud vabaõhukontserte, nt New Yorgi koolkonna jalutuskontserdid. See on põnev suund, kuhu edasi mõelda – mis on meil lastega ühist.

Millist kontserti või teost ei tasu Balti muusika päevadel maha magada?

Natalevičius: Me oleme kallutatud.

Kronlaks: Mina võin soovitada Läti kontserte: Sinfonietta Rīga keelpillikvartett 27. aprillil ja klaverikvartett Quadra 1. mail. Need professionaalselt väga kõrgel tasemel muusikud on väga palju heliloojatega koostööd teinud. Ootan neid kontserte väga. Seal on segamini kõigi kolme Balti riigi muusika. Tšellist Kārlis Klotiņš on mõlemas ansamblis sama – meie nüüdismuusika tõeline kangelane, kel on õnnestunud teha päris palju. Ta on väga hõivatud nüüdismuusika interpreet.

Natalevičius: Vahest on hea mõte soovitada kõiki kontserte, sest see on suure­pärane võimalus pühendada aega Balti muusika kuulamisele – ja Balti muusika päevadel on igast riigist välja pandud päris hea valik. Leedut esindab ka väga huvitav põlvkondade ja stiilide segu: seal ei ole ainult teatud osa leedu muusikast – näiteks suured leedu heliloojad või noored heliloojad, kontseptuaalsed või neoklassikalised heliloojad –, vaid kõigi hulgast on tehtud hea valik. Vastavalt võimalustele saab kuulata, kuidas kõlab praegune Balti muusika.

Leedust oleme valinud kaks ansamblit: Synaesthesise ja Twenty Fingers Duo. Nad ei mängi nüüdismuusikat ainult siis, kui seda on vaja, vaid nad elavad nüüdismuusikas ja on ainult sellele pühendunud. Neid ambitsioonikaid muusikuid ja nende kavasid on kindlasti huvitav kuulata.

Lill: Ka mina soovitan kuulata nii palju kui võimalik, sest tänavune kava on žanride, koosseisude suuruse ja geograafilise ulatuse poolest eriti külluslik. Oleme iga kontserdi kavasse püüdnud Balti kolleege lõimida. Kõrghetked on kindlasti suured kontserdid, kus astuvad üles Eesti Riiklik Sümfooniaorkester koos Eesti Filharmoonia Kammerkooriga ja Tallinna Kammerorkester. ERSO ja EFK ühiskontserti pole Eesti muusika päevadel olnud ammu, heliloojatel oli võimalus kirjutada tõeliselt suurele koosseisule. Paljud noored heliloojad on saanud neile teose luua, on huvitav kuulata, kuidas see välja on tulnud. Festivalil on ka väga hõrke väikseid kontserte, näiteks Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel, mis on hästi entusiastlik ja energiaküllane uuem koosseis. Meie klaveriduo Kadri-Ann Sumera ja Talvi Hunt pälvis ISCMi maailma muusika päevade ajal rahvusvaheliselt publikult kõvasti kiidusõnu. Öeldi, et see on tõesti üks paremaid nüüdismuusikat esitavaid klaveriduosid, mida on kunagi nähtud. Olge lihtsalt uudishimulikud ja otsige erinevaid asju. Muidugi ootan ka mina väga teiste Balti riikide ansambleid. Need, mida olen kuulnud, on muljetavaldavalt kõrgel tasemel. Sama kehtib festivalile valitud heliloojate kohta, nii et arvan, et see on väga värskendav üritus.

Kuidas heliloojad teie riigis praegu elavad ja kuidas saate heliloojate liidus neid toetada?

Natalevičius: Helilooja professionaalne elu tähendab muusika loomist ja selle esitamist. Keeruline on praegu just teine pool, aga ka teised festivalid püüavad praegu kolida veebi. Aja planeerimine on praegu keeruline, aga olukord on raske ka piirangute tõttu. Näiteks Leedus olid eelmisel aastal loovisikutele spetsiaalsed programmid ja Leedu kultuurinõukogu määras COVID-19 tõttu lisastipendiume. Valitsus on palju aidanud. Heliloojate liidus teeme tavapärast tööd, aga enamik üritusi on praegu veebis. Praegu, nagu ülejäänud aasta jooksul, tellime uusi teoseid ja ootame taas avalikke üritusi, olukorra paranemist ja elu normaliseerumist. Tegevust ei ole peatatud, teeme, mis saame, püüame heliloojaid innustada komponeerimist jätkama ja anda neile võimaluse teosed ka publiku ette tuua.

Kronlaks: Just nägin Facebookis naljakat meemi selle kohta, kuidas näeb välja helilooja töö enne pandeemiat ja pandeemia ajal. Nali on selles, et esitatud on kaks samasugust pilti – helilooja komponeerib. Muidugi ei erine meie töö sellest, mis ta oli enne pandeemiat, aga mõned heliloojad kurdavad, et neil on valmis kolm-neli teost, mis ootavad ettekannet. Just esitamisega on probleeme. Nagu Leedus, on ka meil uute teoste tellimisse pandud rohkem raha kui varem, eriti viljakas oli eelmise aasta lõpp. On ka mitmeid haridusliku eesmärgiga tellimusi, näiteks tellimusi muusika- ja teatriakadeemiale. Samuti oli tellimusi ansamblitele, orkestrile ja kooridele. Sel sügisel tuleb akadeemias väike festival, kus kõik need teosed ette kantakse. Aga muidugi ainult need heliloojad, kes on välismaal nime teinud ja saavad välismaalt tellimusi, elavad praegu muusika kirjutamisega rahaliselt ära. Neid on väga vähe. Enamasti on heliloojal ikka mõni kõrvaltöö, näiteks töötatakse õpetajana, aga nii, et jääks aega ka heli­loomingu jaoks.

Lill: Kõigis Balti riikides on ilmselt üsna samamoodi. Ka meil on olnud abimeetmeid, aga mina kardan, et hakkame pandeemia suuremat mõju nägema alles tulevikus, sest helilooming on väga pika planeerimisega amet. Teos tellitakse harilikult aasta või paar enne kontserti. COVID-19 ajal on heliloojad töötanud teoste kallal, mis on tellitud varem, aga mulle valmistavad muret uued tellimused, sest on näha, et paljudel institutsioonidel on raskusi ning nõudlus uute teoste järele on kindlasti vähenenud. Tähtis on, et kultuurielu jätkub niipalju kui võimalik. Sellepärast tahtsimegi selle festivali teha kindlasti nüüd kevadel. Eesti muusika päevad on siinsetele heliloojatele üks tähtsamaid üritusi ja muidugi on tähtis ka rahvusvaheline suhtlus. Juba loomult on helilooming rahvusvahelisem kui mõni teine kultuurivaldkond. Ootan festivalilt palju ja loodan, et see annab hea tõuke – eriti noortele heliloojatele, kes näevad, et elu võib ka praegu olla loominguliselt põnev ja aktiivne. Ehk jätame selle ajastu varsti seljataha.