Kui pöörata on vaja, siis poliitikas hüpped ei aita.
Sigrid Viir: „Kui lõpetada usk lõputusse kasvu, jääks meil rohkem aega olla aktiivsemad kodanikud ja empaatilisemad inimesed ning asjade üle järele mõelda.“
Mis tõmbab lugema? Kolm lihtsat asja: et oleks seiklust, et oleks naljakas, et oleks hästi kirjutatud. Niisuguseid raamatuid ilmus mullu rõõmustavalt palju.
Eesti räpp on jõudnud punkti, kus see ei pea end enam tõestama ja julgeb end avada ka kõige haavatavamast küljest.
Tänavune Berliini festival paistis silma kunstilise ja intrigeeriva programmiga – uue kvaliteediga festivali lähiajaloos.
Tim Jansoni näidendi „Erik ja Anna“ žanrimääratlus on tragikomöödia. Vaatamismuljes jääb põhirõhk komöödiale, „tragi“ asemele tahaks kirjutada „lüüriline“.
Eestis kogusid maskiga maadlejad populaarsust XX sajandi esimestel kümnenditel, mil see komme koos professionaalse maadluse levikuga omandas üha enam kommertslikke jooni.
Rein Raamat: „Mul oli soov, et mu filmid ei peaks olema sellised, nagu Disney on teinud.“
Tiina Möldri ja Helen Reitsniku eestvedamisel on lavakunstikooli XXX lend asunud avastama jooksmise ja unistamise tähendust inimese elus, nende suhet, põhjusi ja tagajärgi.
Tõlkeraamatud täidavad lüngad: mida algupärandites napib, leiame tõlgete seast.
Kuigi Ringo Ramuli lavastuste omailm luuakse suuresti kunstilise sõna abil, pole see (ainult) askeetlik tekstiteater, vaid verbaalsele dialoogile liitub delikaatselt kujundlik-atmosfääriline foon.
Kui kaovad ajaloolise mälujäljega põlvkonnad ja muistsete murrakute kõnelejad, saab ühendust võtta kadunud maailmaga Mats Traadi jõgiproosas ja jõgiluules.
Madle Lippus: „Olukord on napakas. Tavaline kodanik ei saagi lõpuks midagi aru. Mina kui kodanik ei saa ka aru, kuidas linnavalitsuses otsuseid vastu võetakse.“
Holger Loodus on väljapanekus „Taasluues neid vanu nõlvakuid“ puudutanud piiritletud probleeme, kuid pakub sealjuures filosoofilise üldistusega universaaltasandit.
Olukorras, kus infojaotusvõrk on erakätes ja mõjutab valimistulemusi, avalikku arvamust, poliitilisi arutelusid, tuleb jälgida võimalikke karisid, seista avaliku huvi eest ja kaitsta tarbijat.
Pealtnäha on kaks ärategemist vastandlikud, liiguvad vastassuundades.
Järjest enam keskendutakse mõrvari vaatepunktile, tahetakse eetiliselt eemaletõukavat isikut kujutada terviklikuma karakterina ning meelitatakse lugejat-vaatajat tegelasele kaasa elama.
Raul Kelleri mõte tuua oma tööd vaatajani ka eriolukorra tingimustes näitab hästi ära, kuidas töötab kunstniku aju siis, kui kuidagi ei saa, aga kuidagi ikka peab saama.
Aasia-teemaline teadustöö ja tõlkekultuur on heal järjel, aga üldsusele, sealhulgas akadeemilisele, on see ikkagi hämar värk, mida pole vaja päris tõsiselt võtta.
Kas püstitada Moskva kesklinna monument Raudsele Feliksile või Aleksander Nevskile?
Irina Paert, „Kellele on vaja mälestusmärki Lubjankal?“
Vestlusring „Kuidas tõlkida idamaade klassikalisi tekste?“
Janek Kraavi, „Post-sõnastik LV. Sarimõrvar“
Krista Kumberg, „Mustrimotiivid tuttaval taustal ehk Tõlkekirjandus lastele ja noortele aastal 2020“
Intervjuu Eesti joonisfilmitootmise rajaja Rein Raamatuga
Intervjuu Tatari tänava elaniku ja linnaruumihuvilise Madle Lippusega
Holger Looduse näitus „Taasluues neid vanu nõlvakuid“