Midsomeri lesed, Tammaru Tiina ja poisu

Kuigi Ringo Ramuli lavastuste omailm luuakse suuresti kunstilise sõna abil, pole see (ainult) askeetlik tekstiteater, vaid verbaalsele dialoogile liitub delikaatselt kujundlik-atmosfääriline foon.

SVEN KARJA

Ugala teatri „Leskede kadunud maailm“, autor Priit Põldma, lavastaja Ringo Ramul, kunstnik Kristiina Põllu, helilooja ja muusikaline kujundaja Jakob Juhkam, valguskunstnik Laura Maria Mäits, videokunstnik Margo Siimon. Mängivad Oskar Punga, Terje Pennie, Garmen Tabor, Kaie Mihkelson, Luule Komissarov ja Vilma Luik. Esietendus 23. II Ugala teatri väikeses saalis.

Põlvkonnakaaslastest lavastajate taustal eristub Ringo Ramul mõningase filoloogilise kallakuga. Tema lavastuste käivituspunkt ei näi olevat visuaalne kujund ega ühiskondlikult kõnekas probleemsõlm, vaid kirjalikult vormistatud fiktsioon, kunstiliselt läbi komponeeritud tekst: näidend, dramatiseering või erisuguste teoste ainesel loodud uus tekst.

Siinkohal tuleb mängu tuua Priit Põldma, kelle tekst on õige mitme Ramuli lavastuse aluseks: olulisemad on „Ilmavõõras“ (Jaan Kaplinski, Uku Masingu ja Lauri Sommeri tekstide alusel, Saueaugu teatritalu, 2018) ning „Saja-aastane, kes hüppas aknast alla ja kadus“ (Jonas Jonassoni romaani dramatiseering, Ugala teater, 2019). Kuigi Ramuli lavastuste omailm luuakse suuresti kunstilise sõna abil, pole see (ainult) askeetlik tekstiteater, vaid verbaalsele dialoogile liitub delikaatselt kujundlik-atmosfääriline foon. Nende kahe pooluse, stiiliühtse sõnakesksuse ja visuaalse aktiivsusmonitori kohalolu samaaegne koostoime tundubki moodustavat Ramuli lavastajakäekirja telgjoone.

Leseteadus ehk vidualoogia. Ka vaadeldava lavastuse aluseks oleva Põldma näidendi „Kadunud leskede maailm“¹ alguses on omakorda olnud sõna: Andrus Kasemaa proosadebüüt, 2012. aastal ilmunud samanimeline romaan, mis Toomas Haugile on meenutanud „aruannet mingile akadeemiale“ või „süsteemse haardega uurimistööd“, mis on leidnud „kirjanduslikult nauditava väljenduse.“² Kasemaa esitusviisis sulanduvad isikupärasel moel poeetiline kõrgstiil ja (populaar)teaduslikult kiretu fikseerimistarve. Viimane on ajendanud autorit koguni formuleerima uue teadusliigi, leseteaduse ehk vidualoogia. (Kirjandusajaloolise paralleelina pakub end välja Enn Vetemaa lansseeritud näkiteadus ehk naiadoloogia.)

Kasemaa romaani – hajusalt esitatud kirjeldusi 1990. aastatel Peipsi-äärses külas elanud lesknaiste olnust ja olevast – saab vaevalt nimetada teatripäraseks: puuduvad nii faabula kui ka eristuvad karakterid. Põldma ongi võtnud (pigem originaal)näidendisse romaanist vaid tegevust käivitava keskkonna (üksikud leskprouad väljasurevas külaühiskonnas), kaksanud selle lahti konkreetsest aegruumist ning komponeerinud selle alusel eesti omadraama keskse traditsiooniga üsna sujuvalt haakuva näitemängu – igati tervistav vaheldus rodule postdramaatilise lõtvusega kokku lükitud tekstiklimpidele. Intrigeerib muidugi ka fakt, et just nooremaid meesloojaid on samaaegselt inspireerinud just vanemate naiste elusfäär: välja­kujunenud mõttemallide kohaselt peaks ju tegu olema totaalselt erisuguste, teineteist pigem võõristavate väärtusmaailmadega. („Mis sa, vanamutt, ka noorte elust tead!“) Romaani minajutustaja on näidendis kehastunud Poisiks (Oskar Punga), kelle eluoluline probleem (peatne isadus ja sellega seotud finantskriis) viib ta lehekuulutuse peale heauskselt kolkakülla, kus talle on (hämarat liiki) tööd ja teenistust lubanud neli lesknaist, kes koos ühe vanatüdrukuga moodustavadki parasjagu suletud kogukonna. Poiss hakkab käima justkui külakorda ühe daami juurest teise juurde ja täitma viimaste enam kui kentsakaid korraldusi. Näitemängu kudet iseloomustab muinasjuttudest tuttav rännakukronotoop, seda ka metafoorses (s.t iseeneseni, oma individuaalse identiteedini jõudmise) tähenduses. „Lesed andsid võimaluse leida oma koht siin maailmas, avastada midagi rohkemat kui lihtsalt enda eluring,“ ütleb Kasemaa lavastuse kavaleheintervjuus – teatriversioonis avaldub see mõte veelgi aredamalt kui romaanis.

Noorukist täismeheks. Võtab üksjagu aega, enne kui vaataja (koos Poisiga) hakkab leskede koloriitse naiskvarteti (Terje Pennie, Garmen Tabor, Kaie Mihkelson ja Luule Komissarov) heatahtlikus, kuid siiski varjamatult õrritavas freak show’s tajuma süsteemi ning lahti lugema Põldma näidendi subtiilset salastruktuuri. Nimelt markeerivad antavad ülesanded astmeid noorukist täismeheks saamise initsiatsiooniriituses.

Poiss peab end järgemööda tõestama venna, abikaasa, poja ja isana. Iga sotsiaalse rolli täitmiseks tuleb sooritada väike rituaal (performatiivne, asendustegevust märkiv akt), mis ühtekokku panevad proovile nooruki empaatia, tolerantsuse, suuremeelsuse, andestamisvõime, vastutustunde, nupukuse ja … musikaalsuse. Tõestamaks, et põlvkondade ürgne seotus – ükskõik kui sõgedad või lupjunud eelmiste generatsioonide prioriteedid tänapäevaste väärtuste maailmas ka ei tundu – on midagi, mis ainuvõimalikuna tagab ühe kogukonna kestmajäämise.

Laiemas plaanis liitub Põldma näidend eesti dramaturgia mälutemaatikaga (Rein Saluri, Madis Kõiv, Jaan Kruusvall), aga ka Merle Karusoo mäluteatriga, ent mõne selge erinevusega siiski. Esiteks, kui kõigi eelnimetatute puhul (Ugala teatri konteksti ajel lisan Ene Mihkelsoni „Katkuhaua“ dramatiseeringu, Priit Pedaja lavastus ja dramatiseering, 2020) saab rääkida mäletamise kõrgendatud subjektiivsusest ja fragmenteeritusest, mälu tihnikutest ja keelutsoonidest, mis kõigis oma üksikasjades pole mõeldud võõraga jagamiseks, siis Põldma näitemäng uitab mälumaastikel, mis peaksid olema ka keskmise talupojatarkusega lahti muugitavad (siiski mõne keelualaga, millest tagapool).

Teiseks, kui ülejäänud loetletud autorid on ette võtnud minevikutraumade mentaalse diagnostika, „mälestuste organiseerimise piinarikka protsessi“,³ „mäletamise valu ja pained“, mis teatrimängu ühiskogemuse kaudu hõlmab endas ka „psühhoteraapilist aspekti, sealhulgas traumadest ülesaamist“,⁴ siis Põldma näidendi (nimetu!) peategelase mure on pigem mälestuste puudumine, nullidentiteet, tahtetus, otsustamatus, seisukohatus.

Sotsiaalpsühholoogilises mõttes on Poiss stabiilse ühiskonna turvapatjadel võrsunud produkt, kes pole seni tundnud tarvet oma kaitsvast mullist väljuda. Dramaturgilises plaanis on Poisi nn tegelasprofiiliks klassikaline antikangelane, kes on pidevalt sündmuste tulipunktis, kuid kõigi tõugata ja lükata, kelle eneseotsingute kõige otsustavam (murdumis)hetk asetub näidendi ja lavastuse kõige viimasesse remarki ja mänguminutisse. Võib oletada, et Oskar Punga soe ja empaatiline näitlejanatuur loob vaatajale suuremaid võimalusi lavastuse võtmetegelasega samastumiseks, sest tekstipõhiselt oleks vist mõeldav ka hoopis iroonilisemalt irduv antropo­loogitüüp?

Kultuurimälu ladestused. Põldma näidendis peitub veelgi tasandeid, mis pole praeguses lavaseades erilist rõhutamist leidnud. Nii võib soovi korral siit leida ka tugevamalt sotsiaalkriitilisi, religioosseid, freudistlikke, mütoloogilisi, koguni botaanilisi (lesed tegelevad innukalt hobiaiandusega) allusioone. Võib oletada, et just võimalus tuua Ugala teatrisse kokku sedavõrd elu- ja mängujõust pakatav naistepunt on kallutanud lavastajatõlgenduslikku lähenemist, milles minu meelest on võimendunud eelkõige näidendi performatiivne, mänguline, barokselt teatraalne olemus.

Märksõna „mälu“ tähendab selle lavastuse kontekstis eelkõige kultuurimälu eripalgelisi ladestusi. Tähenduslikuna aitavad Poissi tema initsiatsiooniretkel just koolipõlvest meelde jäänud paar kitarriduuri ja üks repliik koolinäidendist. Leskede koondportreest võib leida viiteid vana naise stereotüüpidele maailmakultuuris vanaemadest nõidadeni (Harmsi vanamutid, Kunksmoor, vanaema õunapuu otsas, Tammaru vanaema jne). Teatriteadlane muidugi ei pääse ka professionaalsest kretinismist, sest mälestuste laegas tähendab selle naiskonna puhul automaatselt ka omaenda teatrimälu aktiviseerumist. Näiteks Kaie Mihkelsoni ja Terje Pennie lühike ühisstseen toob kohemaid meelde Evald Hermaküla lavastused 1990. aastatest, kui need kaks näitlejannat viimati laval kohtusid.

Siit ka veel üks erinevus Kasemaa romaanist, mille lehekülgedel toimetavad lesed viitavad eelkõige ohutule turvapaigale. Ramuli lesed on aga saanud kaasa kapaga verekat väe- ja loomisjõudu, mis avaldub nii konkreetses tegevuses (kulinaaria, aiandus, korilus, ühismusitseerimine) kui ka suhete tasandil. Nende leskede kreatiivne plahvatuslikkus paigutub õrnale piirile, millest ühele poole jääb vaheda kirvena õhus rippuv ohutunne (seda sugereerivad ka Kristiina Põllu stsenograafia puutüvede gorgolikud haarmed), teisele aga selle horror-õhustiku tempimine paroodiaga, mänguks pööramisega. See on lubanud trupil mõõdukalt hullata ning õigustanud lavastaja natuke vabama joonega struktureeringut.

Kui leskede natuke revüülikud ühisstseenid tunduvad kohati siiski visuaalselt ülekoormatuna (leskede viimane tulek valgete beduiinitaridena, kusjuures lisanduvad liikuvad seinad, valgusmuudatused, video ja õhku paisatav värvipulber), siis Poisi kahestseenid iga lesega on rikkad nii mängulisest kui ka sisulisest alltekstist ning neis avalduvad umbusk, narritamislõbu, mõistmispüüd ja äkilised äratundmishetked on mõjusalt suurde plaani tõstetud. Silmakirjalik oleks maha salata ka kohati esile kerkivat erootilist pinget (üks Poisi ülesandeid kätkeb endas peiu asendamist ühel olemata jäänud pulmaööl), mis on aga lahendatud piisavalt tinglikult ja mänguliselt (vihjed „tillerniksule“ ja „jõmpjahtile“) ega pea kelleski ebamugavust tekitama.

Tõlgendustele avatud. Ent, nagu öeldud, on selleski omailmas oma keeluala, mida autorid päris lõpuni ei ava. Selle kehastuseks on (sõnatu) tegelane Vanatüdruk (Vilma Luik, kelle faktuuri tõttu assotsieerub Tammaru Tiina), kogukonna tõrjutu, kes (leskede sõnutsi) on rikkunud abielusakramenti ühe lese mehega ning oma lapse sohu uputanud, kusjuures liiderdajast mehe nimi on graveeritud Vanatüdruku valduses olevasse uuri (lesed ise paistavad elavat justkui ajavälises sfääris).

Vanatüdruku integreerimine põhiliini, Poisi looga, ning selle tegelase täpsem tähendusväli on jäänud erisugustele tõlgendustele avatuks. Näidendi tekst oma lõpuremargis siiski annab ühe vihje, mis on jäänud laval realiseerimata, kuigi Vanatüdruku sisemine ühisosa Poisiga on siiski selgelt tajutav. Kas pole äkki Poiss see uppunuks peetud sohilaps? Aga sel juhul on üks leskedest tema võõrasema? Kui aga eeldada, et kõik lesed võiksid olla omavahel õed (mitmel neist on peaaegu identseid lapsepõlvemälestusi), siis ju …?

Ent respekteerigem autorite tõmmatud nähtamatut piirjoont, millest üle astub iga vaataja juba omal vastutusel. Ja jätab enda teada selle, mis ta sealt leiab.

1 Priit Põldma, Leskede kadunud maailm. Andrus Kasemaa romaani ainetel. 2020. Käsikiri Eesti Teatri Agentuuri näidendikogus.

2 Toomas Haug, Vanavarakoguja Poeedirahult. – Looming 2013, nr 5.

3 Valdeko Tobro, Kirjad „Külaliste“ kohta. Ilmunud kogumikus „Teater ja film“, 1982.

4 Piret Kruuspere, Mõtteid eesti mäluteatrist. Ilmunud kogumikus „Ruti raamat“, 2006.