Valedele eeldustele rajatud idapoliitika toodab ka valesid järeldusi.
Milles siis asi, et venekeelse vähemuse kõnevõime veel eelmisel aastal eesti kultuuri ehmatas?
Triinu Kööbale ja Elisa-Johanna Liivile on raamatupoe pidamine nii töö, hobi kui ka missioon.
Võiks loota, et mida rohkem teise inimese mõtetest tead, seda paremini teda mõistad. Paraku see ei ole nii.
Kultuuri- ja loometegevusettevõtted ning töötajad said kriisi ajal kannatada keskmisest märksa rohkem.
2021. aasta kaheksa „Eesti lugu“ ilmestavad väga hästi seda, miks on keerulistel aegadel filmikunsti vaja.
Peeter Linnap: „Meil olid dünaamilised 1990ndad, nüüd on stabiilse sootsiumi kõik-paigas ajavahemik. Praegune aeg soosib süvenemist, mitte kannapöördeid.“
Traagikast hoolimata on selles lavastuses midagi (ehteestlaslikult?) unelevat ja eemalolevat. Võib-olla ongi praegu vaja just niisugust lavastust?
Ingo Normeti tulek ja töö lavakunstikooli juhatamisel 16 aasta jooksul on loogilisim ja parim, mis selle kooliga sel perioodil sai juhtuda.
„Sea aasta“ aitab meenutada, kuivõrd heitlikud on viimased aastad ikkagi olnud, kui palju vastuolulisi sündmusi on pealtnäha lühikese aja sisse jäänud.
Kuidas tallinlased linnakunsti tajuvad ja oma tajukaardile on asetanud? Miks selle teatud osad on või ei ole sinna kinnistunud?
Raamat ja näitus „Ajaloost läbi“ sündisid, sest kunstnik Peeter Linnapist on saanud ajalugu, ent ajaloolane Linnap tegutseb edasi.
Pandeemia alguses tekkis mobiiliandmete kasutamises kolm suunda: viirusriskiga lähikontaktide tuvastamine, karantiininõude täitmise jälgimine ja masspositsioneerimine inimeste liikumiste uurimiseks.
Kõik, mis peegeldab, tõmbab ka käima maagilised protsessid. Kui algab loožitöö, avatakse töötahvel ja korraga on sümboolse peegelduse tõttu kõik võimalik.
Anders Peterseni „Lehmitzi värvides“ on vaataja ette laotatud loome- ja valikuprotsess, taust ja töömeetodid. See aitab mõista, kui palju tuleb panustada, et teha üks korralik portreeseeria.
Kui kõrgelt hindas Kotzebued draamakirjanikuna Beethoven, selgub mustvalgel helilooja ja kirjaniku kirjavahetusest.
Tartu Uus teater on juba aegade algusest olnud identiteediteater ja järab taas mõnuga eestlase hingeelu kallal, ent sedapuhku on kavalalt asetatud rõhk hoopis infole, mis identiteeti toidab.
Värske dokumentaalfilm „Sõda ja puuhobune“ jutustab mungast, kelle töö ja palved ulatuvad Tallinna vanalinna müüride vahelt Ukraina steppideni.
Kaheldamatult on Maile Grünberg üks originaalsemaid sisearhitekte, kelle kõik teosed paistavad silma suurepärase stiilitunnetusega.
Autor ja lavastaja Elise Metsanurk on võtnud demonstreerida ühismeedia pool- ja ebatõdede võimendamist kajakambrite suletud ringis.
Grünberg – vürtsilaadung kesk hallust
„Praegu tuleb endil suuri eesmärke püstitada“, intervjuu Peeter Linnapiga
Mats Laes Nuter, „Kunst on linnas kunsti näha“
Kristel Pappel, Harry Liivrand, „Beethoven ja Kotzebue“
Anders Peterseni näitus „Lehmitzi värvid“
Giuseppe Verdi „Trubaduur“ rahvusooperis
Tartu Uue teatri „Video: täielik šokk! Sündmuskohal kaos, tuvid minestuses“