Suur liberaal

Ingo Normeti tulek ja töö lavakunstikooli juhatamisel 16 aasta jooksul on loogilisim ja parim, mis selle kooliga sel perioodil sai juhtuda.

LAUR KAUNISSAARE

Oma raamatus „Pedagoogika poeesia“ kirjutab Maria Knebel: „Ma võin kergesti ette kujutada inimest, kes valdab suurepäraselt kõiki lavastajakunsti saladusi, lavastab imeliselt, kuid on ülimalt kaugel pedagoogikast. Ma arvan, et sellise inimese elu kunstis on rahulikum. Ta ei vastuta moraalselt iga sammu eest, mille on astunud need, kes on tema juures õppinud. Vastutuse koorem pole kerge ning õpilased – tahavad nad siis seda või mitte – on meiega, kes me oleme neid kasvatanud, igavesti seotud. Vahel unustad päevade voolus selle kõik muidugi ära, aga mõne aja pärast tuleb välja, et meie hingeside on palju tugevam, kui tundus. Olgu, kuidas on, aga mina ei vahetaks millegi vastu seda rahu, mille annab pedagoogika. Seejuures ei näe ma selles elukutses sugugi idülli. Liigagi tihti leiab kinnitust mõte, et annad endast kõik, aga vastu saad õige vähe. Kuid see-eest teeb vastu saadu nii piiritult rõõmu, et tehtud jõupingutustest pole põrmugi kahju.“

Lisaks jõuvarudele, kirjutab Knebeli õpilane Anatoli Efros (mõneti, tundub, ka enesekriitiliselt) oma „Neljandas raamatus“, eeldab pedagoogikakunsti täiuslik valdamine erilist kannatlikkust. Selle kannatlikkuse osas toob ta näiteks just Knebeli. Efrose kannatlikkuse kohta oskab tema õpilane Ingo Normet muidugi paremini öelda, aga näib, et just see täiuslikule pedagoogile vajalik talent on Knebelilt Normetile üle kandunud küll.

Kooliajast meenub mõne õppejõu hääletoonist, justkui olnuks Ingo Normet 1995. aastal lavakunstikooli juhatajaks saades mõnes mõttes kõrvalttulija. Quereinsteiger, nagu sakslased ütlevad. Panso otseste õpilaste rivi (kui nüüd Eduard Tinni selgelt piinlik poliitiline interregnum unustusse jättagi) kahtlemata mõneks ajaks katkes. Kuigi Normeti kunstiline sugupuu, kui nii võib öelda, viib ju samuti tagasi sellesama Knebelini, kes oli ka Voldemar Panso õpetaja, oli mõne õppejõu puhul tunda teatud eristamise, juuksekarva lõhkiajamise soovi, isegi kui see soov polnud tingimata hinnanguline. Kuid võib-olla oli neil õppejõududel tõepoolest õigus, ehkki teisiti – Normetist on minu meelest alati aimdunud sihikindla alpinisti stoilist üksindust.

Tagasivaates on ilmne, et Ingo Normeti tulek ja töö lavakunstikooli juhatamisel 16 aasta jooksul on loogilisim ja parim, mis selle kooliga sel perioodil sai juhtuda. Teater on, teadagi, ajalik kunst, kuid seda on ka pedagoogika. Koolis idandatakse seemneid, aga seemned toob kooli ühiskonnas puhuv tuul, mis teadagi puhub, kuhu tahab. Lavakunstikooli teatud esteetiline ja ideoloogiline avardumine ja mõne pilgule ehk killustuminegi käis selges unisoonis ühiskonna januse ja üldise avardumise ja avanemisega.

Ingo Normet juhtis lavakunstikooli aastatel 1995–2011.

Arno Saar / Õhtuleht

Palju on õigusega kiidetud Normeti organisatoorset talenti lavakunstikooli juhatamisel, Euroopa tipptasemel erialase raamatukogu ja videoteegi loomist ja arendamist, välissuhtlust, ka koolijuhile hädavajalikke diplomaadioskusi, kuid rõhutaksin siiski eeskätt strateegilist mõtlemist. Õpilasena näis tihti hädana, et Normetil ei ole ühtainust esteetilist suunda, et ta ei viinud sind veendunud käega tõsikindla kunstitõe juurde. See ei tähenda aga, et Normetil kunstitõde polegi. Nüüd kultuurkapitali preemia valguses tema elutööd vaadates on tema üldsuund ilmne: mitmekesisus. Õitsegu tuhat õit.

Kui sel sõnal poleks praegu nii mustvalget poliitilist konnotatsiooni, võiks öelda, et Ingo Normet on suur liberaal. Mäletan selgesti üht XXI lennu, kus isegi õppisin, hilisõhtust kogunemist Normetiga, kui õpilased kurtsid, isegi heitsid ette kiiresti lähenevat koolilõppu ja seda murega, et „kuhu me siis oleme oma oskustega jõudnud, pealegi puhuvad teatrimaastikul ju juba hoopis teised tuuled“. „Aga keda te siis õppejõuks tahate?“ küsis Normet kannatlikult, ehkki hästi varjatud algava ärritusega. Vastati, ta palus täpsuse mõttes nime korrata ja kirjutas selle üles. Kolmveerand aastat hiljem tuligi välja Saša Pepeljajevi „Kolm õde“ ning Pepeljajevi õpilased läbi aastate – seesugune perspektiiv 2003. aastal lavakunstikoolis sugugi nii ilmselge ei näinud – töötavad nüüd kõigis Eesti teatrites, kõige oma kaudse esteetilise mõjuga.

See on vaid üks näide Normeti strateegilisest avatusest ja arenenud kõhutundest, mis veel mitte peavooluks kujunenud impulssidest ja ümbritsevast tuulestki taipab, „kust Luukas õlut toob“. (Loodetavasti andestab laiem lugejaskond selle pisut krüptilise viite XXI lennu diplomilavastuseks olnud Kitzbergi „Kosjasõidule“, mille hõrgult dadaistlikust tundetoonist, julgen arvata, on sündinud hilisem „Ärapanija“ ja selle arvestatav mõju Eesti ühisteadvusele.) Ta tõi lavakunstikooli õppejõude, kelle maailmapilt ja praktika võis olla diametraalses kontrastis, aga just see kontrast ja vastandite põrkumisest tekkiv elus energia näibki olevat olnud tema kui pedagoogi ja koolijuhi eesmärk. Selles, võiks dialektiliselt öelda, on Normet ka suur konservatiiv, just niisama, nagu lausub ettenägelikult aristokraat Tancredi Visconti „Gepardis“: „Kui tahame, et kõik jääks samaks, peab kõik muutuma.“

Normeti pedagoogika suurim voorus on see, et ta innustas õpilast saama iseendaks, arendama just neid võimeid ja eeldusi, mis olid peidus just selles inimeses. Seejuures näis tihti tema pedagoogiline taktika olevat õpilase teadlikult kõrvalteedele juhtimine, talle alternatiivsete suundade pakkumine, isegi nendega ülekuhjamine, kas või selleks, et õpilane oma põhisuunas seeläbi üha enam veenduks. „Mis te siin niisama diivanil vedelete, kas te videoteegist kathakali tantsu juba olete vaadanud?“ võis kostuda pärast oimestavat balletitundi. Dialektika, mõistagi brechtiliku muigega, on Normetil veres.

Normeti lavasusi iseloomustab üsna harv sooja ja kaine pilgu sulandumine. Ta võis ühtaegu romantiliselt vaimustuda tsirkusest ning seejuures kirjutada läbinägeva ja isegi kalgi hinnangu suurejooneliselt korruptsiooni paljastavale Silver Meikarile (tehes seda teatriprofessionaalina, korruptsiooni ennast eiramata ning, mis eriti oluline, vastutuult valitseva ühiskondliku arvamusega). Küllap selle sooja ja kaine ühisosa tajumise oskuse on ta edasi andnud õpilastelegi, kelle esteetilised eelistused (neisse ei sekkunud ta kunagi) võivad küll olla kõige erinevamat laadi.

Miskipärast on Normeti kui pedagoogi õpetussõnadest (neid ei meenu palju, ta pole kunagi sententse pildunud, tema elegants on mujal) meelde jäänud sedastus „Lavastaja on teatris kõige üksildasem elukutse“. See mõjus läbitajutult, kuid mitte traagiliselt ega ennast imetlevalt. Pigem stoiliselt. Vastutus ongi üksildane nähtus, eriti pedagoogi vastutus. Lavastused haihtuvad õhku (teleteatri juhina koges Normet kindlasti, et teatrikunst siiski kõigele vaatamata kuidagi ei salvestu), pedagoogika mõjub pikkamisi ja ulatub kauge aja taha, aga olevikku jääb ikka üksindus. Jääb alati. Aga see üksindus pole ainult kurb, sest seemned on ammu külvatud ja salvedki on juba täis, sellestki üksjagu seemnevilja.

Pisut edasi kirjutab Knebel „Pedagoogika poeesias“: „Aga mida raskemat koormat me kanname, seda suuremaks kasvab meie jõud. Kahjuks ei mõisteta seda kohe, vaid alles aastatega.“ Jõudu soovingi ja rõõmu elutsirkusest kõigis etteantud oludes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht