Tänukummardus Vello Vinnale

Kõik, mis peegeldab, tõmbab ka käima maagilised protsessid. Kui algab loožitöö, avatakse töötahvel ja korraga on sümboolse peegelduse tõttu kõik võimalik.

PAAVO MATSIN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Praha, sügis 2019. Väljun metroost Holešovice jaamas ja jalutan Tšehhi suurima kaasaegse kunsti keskuse DOX veidi Chesterfieldi sohvat meenutava hoone poole. On soe õhtu, kuid kunstisaalid on rahvast täis, sest on avatud ühe siinse publiku absoluutse lemmiku mahukas näitus. See on Ameerikas elav Petr Sís, üle maailma kuulus lastekirjanik ja raamatute illustraator, kes on saanud kõikvõimalikke auhindu ja kaunistanud isegi New Yorgi metrood.

Kassid … Ma ei otsi ekspositsiooni hulgast tema hiiglaslikke silmakujulisi mosaiike, mis valvavad Guggenheimi muuseumi juures metroost väljuvaid inimesi. Mind huvitavad hoopis lasteraamatu „Kolm kuldset võtit“ (1994) näitusel esitatud originaalkavandid. See on üks minu lemmikraamatutest, mida hoian kodus riiulil nagu portatiivset altarit alati avatuna. Sís alustab seda raamatut kirjaga oma lapsele, kes pole kunagi Prahat näinud, aga keda ta tahab saata oma kunagisse sünnilinna otsima saladuslikke võtmeid. Teoses kujutab ta ennast lendamas kunagisse lapsepõlvelinna Prahasse tormi kätte sattunud õhupalliga, mis maandub lõpuks vanalinna väljakul. Ses inimtühjas linn-labürindis hakkab ta teejuhiks must kass. Nii kass kui ka linn kumavad piltidel läbi, kassi suured ja väikesed silmad jälgivad tagasi­tulijat hoonetelt ja tänavamustritest, et lõpuks särada kummalise taevakehana imperaatorliku lossi kohal horoskoobimärkide keskel. Kass käivitab maagia raamatus ja piltidel, ta suunab eksleja „Kolmes kuldses võtmes“ Praha kõige tähtsamatesse kohtadesse, raamatukokku ja salaaeda, tutvustab võtmeid valvavaid vaimolendeid, ühesõnaga, viib kõndija tagasi lapsepõlve. Nii annavadki archimboldolikult raamatutest koosnev raamatukoguhoidja ja raekoja kellakambri mehaaniline robot-parun ning lõpuks viljadest ja taimedest koosnev põõsas-imperaator rändurile kolm vajalikku võtit. Saabub kevad ja peategelane jõuab viimaks kadunud koju. Neid Petr Sísi illustratsioone võib lõpmatuseni luubiga kodus uurida, avastada ikka ja jälle midagi uut.

Vello Vinna ühel tähtsamal varasel tööl „Kass“ (1968, ofort, kõrgtrükk, Eesti Kunstimuuseum)1 on kujutatud sedasama lapsepõlve viivat Petr Sísi kassi, kes väheneb Vinna pildil mitu korda, kuni lõpuks kaob. Perspektiivi koondumispunktis on renessansliku meditatsioonipunktina mõjuv lahtine taevas, kust langeb alla kaks langevarjurit. On ka kolmas, aga vaid kaugusest aimatav. On need langevarjurid Petr ja tema laps, Madelaine, kellele ta on „Kolm kuldset võtit“ pühendanud? On nad saabumas koos tagasi oma lapsepõlvelinna? Kas kolmas langevarjur võiks olla Vello Vinn ise?

Vello Vinn. Kass. Ofort, kõrgtrükk, 1968. Eesti Kunstimuuseum

EKM

Vinna „Kassi“ ruumi piiravad mitmesugused asjad: arhailised televiisorid hiirtega või televiisoritest läbi kasvavad puud, tagapool juba vaid taimed, mis on langevarjurite läheduses saavutanud hiigelsuurte viljapeade kuju. Rändaja (langevarjur, õhupallisõitja) ja viljapea voolava vee läheduses on tähistanud Euroopa gildide müstilises süsteemis (õpipoiss-sell-meister) selliastet. Seda võiks kinnitada interpretatsioon, et Vinna „Kassil“ näivad ruumi seinad voolavat, seal on torusid ja mulle. Ehk ongi need arhetüüpsed igivanad kujundid murdnud end Vello Vinna sellitööle, mis „Kass“ teadupärast ongi? Elnara Taidre on ju just „Kassi“ nimetanud üheks tööks, millega „läbiski Vinn oma kunstiinitsiatsiooni ERKI lõpetamise aastal“.2 Hea kui ühel kunstnikul on nii tähelepanelik interpreteerija, nagu Taidre. Nii on Elnara Taidre tänuväärselt Vinna puhul ka võtnud üles alkeemia teema, kirjutades: „Elektripirn või liivakell osutab kohati alkeemiku retordiks, milles sünteesitakse enneolematuid mateeriaid ja eluvorme, ning seega mõjub negatiivpilt kui müstiline nigredo alkeemilises magnum opus’es“.3

Ma tahaksin Vinna „Kassi“ veel edasi tõlgendada, sest piirjoonega kujutatud taimi võib vaadata ka korallidena, mis olid sajandeid ülipopulaarsed, tihti piisaski vaid korallide asetamisest altarile, nagu võib näha Praha imperaatorlikus või Läti mõnes hertsoglikus lossis. Kuid läbi voolava seina astub minu juurde kunstnik ja kirjastaja Kiwa … Kust tema küll siia sai?

Õhupalliga Vinna maastikel. Kiwal on seljas nagu ikka hiigelsuur kasukas ja jalas kuldsed tossud, käes on tal purk seentega. Need ujuvad pooleliitrises purgis nagu väikesed õhupallid või langevarjud, vedelik on igatahes küll täiesti nigredo … Kas tõesti pakub ta neid mulle?

Neelan ja närin … Minu õhupall tõuseb kohe Vello Vinna lasteraamatute illustratsioonide kohale. Kui ma vaatan õhusõidukist alla, näen kõiges suurt süsteemi, ma saan ka oma õhupalli muuta langevarjuks ning laskuda nõndamoodi mitmetele juba lapsepõlvest tuttavatele raamatumaastikele.

1960ndate teaduslik-tehniline revolutsioon on kõikjal mu ümber: ma näen kosmosesõidukeid, mis laskuvad köögipindadele, ja vastupidi, kodumasinaid, mis suunduvad kuule. Kõik on korraga võimalik. Hiljaaegu ilmus taas eesti keeles Nossovi „Totu kuul“ (1969), muinasjutt-romaan, kus Totu jookseb tiitellehel nagu mõni Navalnõi toetaja kummi­nuiaga mundrikandja eest ära. Pole olnud ühtegi lugejat, kes poleks tahtnud elada nagu makaronivabriku omanik pururikas Coifield kapitalistlikul Kuul!

Minu õhupalli kõrvale on hõljunud Vello Vinna illustreeritud lasteraamatust „Kas sa tunned seda teed“4 kummitama jäänud lendav laudlina pooliku õuna ja suusakeppidega. See illustratsioon on jaotatud kaheks: pildi allosas on neli paari suusaninasid, mis ilmuvad eikuskilt. Vinna legendaarsest peegelsümmeetriast (pildi kaks poolt näivad teineteise peegeldusena) kirjutamisel unustatakse mõnigi kord tegelikult ehk olulisemgi vertikaalne telg, alumise ja ülemise pildipinna suhe. Sellise alkeemilise vastavuse kõige põhjapanevam kirjeldus – nii nagu ülal, nii ka all – on antud meile ladinakeelselt säilinud smaragdtahvlil (tabula smaragdina), mis on omistatud küll kreeka-egiptuse hellenistlikule jumalale Hermes Trismegistosele, kuid mis on kirja pandud ilmselt esimestel sajanditel. See kujutab endast egiptuse, kreeka, judaismi ja kristluse ideede sünteesi, alkeemilist kompassi, mille abil saab luua maagilise peegli. Kõik, mis peegeldab, tõmbab ka käima maagilised protsessid. Vabamüürlaste loožis on põrandal töötahvel, mis kujutab ülal ruumis asuvat looži sümboolselt: kui algab loožitöö, avatakse ka töötahvel ja korraga on kõik ühe sümboolse peegelduse tõttu võimalik.

Vello Vinn oma ateljees 2021. aasta jaauaris.

Remo Tõnismäe / Postimees / Scanpix

„Umbluus“5 on lühiloo „Kägu, pada ja udu“ juures Vello Vinna illustratsioon, kus pildi alaosas on kaks pada õiget pidi ja nende kohal kolmas tagurpidi,6 suunaga alla. Tekstis vihjet alkeemilisele struktuurile ei ole. Teisiti on aga lugu Vello Vinna illustreeritud Helvi Jürissoni raamatuga „Putukajutud“7, kus illustratsioonil loo „Tark põrnikas“ juures on kujutatud sümmeetriliselt koera ja kassi põrandal ning ülal põrnikat oma laemaailmas.8 Põrnikas kutsub kassi ja koera lae alla tantsu lööma ning tema kutse „Lae alla tulge!“ on kirjutatud tagurpidi. Eesti 1970ndate ja 1980ndate lastekirjandust on müstiliste motiivide poolest veel väga vähe uuritud. Smaragdtahvliga kongeniaalne on ju ka Ellen Niidu „Lahtiste uste päev“9, kus maapinnast tulevad välja taeva võtmed ja lapsed keeravad lahti taeva väravad ja tantsivad lõpuks taevas jenkat („Kui on lukust taevas lahti, on kõik lapsed vaevast lahti“). Mingid ideed on olnud õhus ja väga vanade arhetüüpide ilmnemine nõukogudeaegses lastekirjanduses on küll väljaspool kahtlust. Kontekstiare kurioosum Vinna piltidele on ka Ellen Niidu läbinisti alkeemiline ja Filippose evangeeliumis esitatud värvisümboolikat kordav „Suur maalritöö“.10

Smaragdtahvli ürgalkeemilist põhimõtet (nii nagu ülal, nii ka all) võib märgata paljudes Vinna töödes. Väga selgel kujul esindavad seda süsteemi ka Vinna ofordid „Jaam I–III“11 (1973). Need sarnanevad ebahariliku ülesehitusega veidi 1970ndatel laineid löönud itaalia koomiksikunstniku Guido Crepaxi töödega. Nendes erootilistes koomiksites on esitatud ka miniatuurseid isikuid või esemeid väga võimsate arhitektuuriliste perspektiividega.12 Ka vasaku-parema sümmeetriale üles ehitatud Vinna teoses „Linnapilt“13 (1974, ofort, söövitus) vaatavad rahvast täis saalis inimesed kinoekraanil demonstreeritud Tallinna ideaalpilti, kuid tähenduslik on siin hoopis ruumi lagi, kus geomeetriliselt kordub allpool istuv rahvamass. Arhetüüpsed on sümmeetria ülal-all mõttes ka Vinna „Uusaastakaardid“14 (1973, söövitus, erakogu), kus retorti meenutavas liivakellas pumpab endale vett pähe inimfiguur, viies justkui iseendaga läbi alkeemilist metamorfoosi. Ehk ongi Vinna pilte vaadates kasulik meeles pidada, et alkeemikud käsitlesid inimese kehaosi taeva­kehade ekvivalentidena. Olympiadorosele (V sajand pKr) olid näiteks silmad päikese ja kuu analoog.15 Paracelsus õpetas inimese kehaosade ja psüühika vastavust makrokosmosega.16 See on üks võimalus paljudest, kuidas avada Vello Vinna hilisemaid töid – kas või „Käsilast“17 (2001, kuivnõel, reljeeftrükk, Eesti Kunsti­muuseum).

Mu õhupall on nüüd jäänud kinni athanasiuskircherliku torni külge, mis on justkui XVII sajandi jesuiitide kujutatud Paabeli torn, Turris Babel. Korraga lendab selle otsa nahkhiir ja torni sees purskuva vee alla astub hiigelsuur öökull-jänes. Tema kõrvade otsas säravad päike ja kuu, aga tema hiigelsuured silmad jälgivad kõike hoopis ülalt taevast. Kiwa on muutunud näost roheliseks, ta ripub laes ja vilistab. Me mõlemad kummardame sümmeetriliselt maestro ees.

1 Vello Vinn. Koostanud Elnara Taidre, tekstide autorid Elnara Taidre ja Andreas Trossek, kujundaja Külli Kaats. Eesti Kunstimuuseum, Tallinn 2020 (= Vello Vinn), lk 46.

2 Samas, lk 30.

3 Samas, lk 50.

4 Helvi Jürisson, Kas sa tunned seda teed? Eesti Raamat, Tallinn 1971.

5 Aino Pervik, Umbluu. Eesti Raamat, Tallinn 1980.

6 Samas, lk 10.

7 Helvi Jürisson, Putukajutud. Eesti Raamat, Tallinn 1983.

8 Samas, lk 22.

9 Ellen Niit, Lahtiste uste päev. Eesti Raamat, Tallinn 1973.

10 Paavo Matsin, Suur evangeeliumitöö. – Sirp 2. XII 2005.

11 Vello Vinn, lk 80.

12 Vt näiteks Guido Crepaxi koomiksikogu „Valentina con gli stivali“, Milano Libri Edizioni, 1970, lk 9.

13 Vello Vinn, lk 113.

14 Vello Vinn, lk 135.

15 Helmut Gebelein, Alchemie. München, Diederichs, 2000, lk 200.

16 Paracelsus, Paragranum. – Akadeemia 1998, nr 1, lk 64–87.

17 Vello Vinn, lk 98.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht