Algustiitrite sümboolne tähendus on kasvanud 1976. aastast saadik, mil Emmy teleauhindade nimekirja lisandus kategooriana graafika ja tiitrite disain.
Kõikide riikide sõnastatud eesmärk on kaitsta oma kodanikke.
Ehituskauplus Depo Filtri teel ei kuulu inimmõõtmelise linnaruumi juurde, tekitab möödujas alaväärsust ja küsib väärtushinnangute kohta.
Hoolimata sellest, et Teine maailmasõda, tehased ja põlevkivikarjäärid on suurema osa Ida-Virumaa barakikvartalitest hävitanud, aimub sealt ikkagi sõjaeelse aja hõngu.
Nagu Tšehhovi näidendite puhul ikka, iseloomustab ka Tallinna Linnateatri „Vanjat“ unistuste ja argipäeva konflikt.
Muusikaelamuse saab püsiv ja leplik kontserdikuulaja isegi vähemast, aga seekord sündis midagi kordumatut.
Võimuahjudes küpsetatud arenguplaanid sobivad kokku nagu kõigi aegade sead ja käod ikka.
Õiglasi tingimusi saab luua ainult siis, kui inimesed on piisavalt erinevad; kui kõik oleksid ühesugused, mis mõte oleks siis õiglusel?
Alex Prageri „Tere tulemast koju“ näitab, et Ameerika unelmal polegi määratud täituda.
Kui psühhoanalüüsi teooriates on tähelepanu all mehe kastreerimise lapsepõlvehirm, siis Nooruse galerii näitusel on keskne naiste hirm jääda kinni väikekodanlikkusesse.
Eesti ajaloolasedki võiksid kaalutleda, kas tasub rahvusvahelisi teadusloorbereid otsida ainuüksi kodumaise ajalookäsituse euroopastamise ürituses.
Võrgustikuanalüüs, mille käigus kujustatakse inimestest ja mitte-inimestest tegutsejaid, nähtusi, protsesse, objekte jms ämblikuvõrguna ühendavad võrgustikud, on viimase aja ajaloouurimustes sage abivahend.
Kammerkooride festival tõi koorilaulu taas veebiplatvormilt kontserdisaali. Kaks laulupäeva puhus koorilaulutukid taas hõõguma.
Lühikese sissejuhatus kuuba kirjanduslukku ja väike silmapaistev proosaraamat kõigisse puutuvatel teemadel
Praegust Fotografiska näituste valikut saab soojalt kõigile soovitada. Eriti tasub mõelda selle üle, kas ühe foto tegemine on ikka kerge.
Saku näib oma ehitusloost vägagi teadlik olevat: kümme punkti vallale modernistliku arhitektuuripärandi hoidmise eest.
Maardus on kõik omad: pole midagi imelikku selles, kui tänavanurgal vastu tulev kilekotiga мужик pistab käe pihku ja küsib, kuidas läheb.
Kärbunud juurtest ei kasva elujõulist taime. Inimühiskonnas on olukord lootusrikkam, kehvast pinnasest saab välja kasvada ja õide puhkeda.
Väikese galerii võlu on ületamatu. Ruum piirab visuaalse stiimuli ülevoolamist: on aega süveneda, aega mõtiskleda.
Marina Kesleri lavastuse stseenid on järjestatud kontrastselt: emotsionaalselt pingelisele pildile järgneb värvikas karakteripilt või olmestseen – see kruvib pinget ja pakub emotsionaalseid hingetõmbepause.
Sõnaeurütmias tehakse nähtavaks vokaalid, konsonandid ja keele grammatika. Liikumisse valatakse luule, muinasjutud, humoreskid või mis tahes muu tekst.
„Martin Edeni“ ja „Tove“ süžeed ühendab see, et mõlemad nimikangelased elasid maailmas, kus allutati tunded kommetele – või vähemalt oodati inimeselt seda.
Ei kool, perekond ega aristokraatia suuda oma kivinenud või lihtsalt narride arusaamadega murda tõelist isiksust.
Margus Paju film „O2“ loob kauni pildi baaside lepingu eelsest, aegsest ja vahetult järgsest ajast Eesti sõjaväeluure silmade läbi.
Erilise tähendusega on see, et Thomas Desi elektroonilise kammerooperi „Tarkovski. Kaheksas film“ muusika on loonud Eesti muusikud – trio Nihe.
Enn Tarvel, „Liivimaa tegemine kui sügavalt emotsionaalne ettevõtmine“
artiklikogumik „Making Livonia“
Puitarhitektuur põlevkivimaal
Saku vallamaja
Mängufilmid „Martin Eden“ ja „Tove Janssoni rääkimata lugu“
Margus Paju mängufilm „O2“
Kontrastne ja oivaliselt lõimitud muusikaga „Anna Karenina“
Tallinna Linnateatri „Vanja“
Thomas Desi elektrooniline kammerooper „Tarkovsky – Der 8. Film“
XV Eesti kammerkooride festival 10. – 11. X
Tallinna Filharmoonia ja Tallinna Kammerorkestri kontsert „Kõrvaring III. Fööniksi pisarad“
Alex Prageri näitus „Tere tulemast koju“, Erik Johanssoni „Ääretagused paigad“ ja Sebastião Salgado „Kuld“
Eesti Maalikunstnike Liidu näitus „Naine. Asenduskeha“