Laulupeo seaduse jõuga kaitsmine võib kaasa tuua täiesti soovimatuid tagajärgi.
Konkurentsivõimelisi vasakpoolseid parteisid ongi taasiseseisvunud Eestis olnud vaid üks, kõik viimastel aastatel tegevust alustanud erakonnad on parempoolsed.
Miks KGB-lane ei tulnud oma üllitisega välja siis, kui ta need dokumendid väidetavasti omandas, või kui poleemika Pätsi rolli üle kõige kirglikum oli, vaid nüüd, kui Putin on hakanud ajaloohuvi ilmutama?
Aktivistliku kunsti puhul tuleb säilitada kunsti ja poliitika vaheline produktiivne pinge, nii et kumbki pool ei kaotaks ennast ja kunst ei muutuks amatöörlikuks sotsiaaltööks.
Flo Kasearu: „Kriis tundub algul traagiline, kuid see on tegelikult väga käivitav nähtus.“
„Esimese armastuse“ kompositsioon on tahtlikult keeruline, montaaž tempokalt vahelduv, näitlejad vahetavad rõivaid ja rolle kiirusega, mis tihti raskendab vaatajail mõistmist ja kaasaelamist.
Eesti looduskaitse tähistab augustis 110. aastapäeva. Mida on toonud viimane kümnend ja kuhu oleme teel?
Kas see siis õnnetu muinasjutt on? Muidugi mitte! Papa Kreutzwald ei tundnud asja.1
Animistlikes kultuurides ollakse oma tunnete väljendamise, samuti teiste kiitmise ja igasuguste suureliste žestide tegemisega ääretult ettevaatlik.
Collegium Musicale on vaimustava tasemega loominguline koor, mille ümber tasub jätkuvalt festivali punuda.
Nüüdis-Narvast ei räägi pea keegi. „Narva. Daatšast paleeni“ autorid annavad selleks võimaluse ja vahendi.
Narva ja Haapsalu linnused on parimad näited sellest, et muinsuskaitse ja restaureerimine ei ole konservatiivne, vaid avatud uutele arusaamadele, võimalustele ja nõudmistele.
Artise filmilindipäevadel klopitakse tolmust puhtaks mitmed Nõukogude linateosed, millega võiks kursis olla iga Eesti filmihuviline.
Lauad, millega tantsijad lavastuses „Aiapäkapikk“ toimetavad, on turvaliselt lihvitud, vaja ei lähe sümboolset kinnast. Neil puuduvad pinnud.
„Jaanituli“ on üks kummalisemaid näitemänge tänapäeva eesti dramaturgias. Oma kirelt on kahe venna suhted antiikset mõõtu.
Filmikriitika klassifitseerimine on järjest keerukam, sest filmikriitikaga tegelemiseks tekib klassikaliste kanalite kõrvale palju muid väljundeid ja viise.
Kogesime imet, kus kõik, kes olid kontserdiga ühel või teisel moel seotud, tõid meieni muusika, mis ei aegu ja kogemuse, mis ei kao.
Noore Rainer Maria Rilke veidi naiivseid lugusid tasub lugeda eeskätt kirjelduste tõttu, kus segunevad unenäoline Praha linnaruum ja traagilises seisus inimeste sisemaailm.
Tormise looming, olgu kui tahes pärimuse- ja pärandikeskne, pole kunagi näoga mineviku poole, vaid seda juhib helilooja kaasajale nõudlikult otsa vaatav sotsiaalne närv.
Armastus on kahtlemata kõige tähtsam, kuid ülearu tihti on naised sunnitud selle tõttu loobuma õpingutest või meelepärasest tööst.
Paavo Matsin, „Roosid ja sammal“
Tuula-Liina Varise „Tahan tunda, et elan“
Veljo Tormise 90. sünniaastapäeva kontsert „Tormise tuules“
IX Pühalepa muusikafestival Hiiumaal
„Veljo Tormis 90“ Viljandi pärimusmuusika aidas
näitus ja raamat „Narva. Daatšast paleeni“
Riin Alatalu Narva ja Haapsalu linnuse rekonstrueerimisest
Sten Kauber, „Filmikriitikute välimääraja“
Kaja Peterson, „Natura first! Loodus esimesena!
Eesti Draamateatri „Esimene armastus“