Alahinnates tantsu omaväärtust

Lauad, millega tantsijad lavastuses „Aiapäkapikk“ toimetavad, on turvaliselt lihvitud, vaja ei lähe sümboolset kinnast. Neil puuduvad pinnud.

KAJA KANN

„Aiapäkapikk“, lavastaja Kadri Sirel, lavastuskunstnik Helena Keskküla, helilooja Endamisi Salamisi, valguskunstnik Karolin Tamm. Tantsivad Ragnar Uustal, Joonas Tagel, Kaisa Kattai, Valeria Januškevitš ja Arolin Raudva. Esietendus 30. VII STLi ja Fotografiska hoovis.

Koreograaf Kadri Sireli lavastus „Aiapäkapikk“ on järg tema eelmisel aastal esietendunud fantastilisele lavastusele „Kuidas ehitada aiapäkapikku“, millest kirjutasin tookord ka arvustuse.¹ Esimeses lavastuses oli laval kaks tantsijat: Sirel ise ja kaaskoreograaf Chiara Cenciarini. Nüüd on omandatud liikumisvõtted edasi antud viiele tantsijale. Põhimõtteliselt võiksin laenata eelmisest arvustusest üksühele ka liikumise kirjelduse. Proovin siiski uuesti.

Somnambuullik kulgemine, laudade asetamine, tõstmine, ümbervahetamine, viskamine, painutamine, libistamine, kukutamine, toetamine, tasakaalustamine ja kandmine – need on noodsamad tegevused, mis paelusid mind eelmise lavastuse puhul. Sel korral jätavad külmaks. Viis inimest kokku moodustavad küll dünaamiliselt liikuva terviku, ent ei ühtegi üllatusmomenti ega absurdset üksiklahendust. Kõik kulgeb ammu teada stsenaariumi järgi.

Haritud tantsijate kehakasutus on täpselt selline nagu oleks seda iga vaataja oma. Või teen ma hoopis vaatajatele liiga, ehk oleksid nende kehad veidi põnevamad ja absurdsemad. Kui palju fantaasiat peab olema koreograafil, et välja mõelda koreograafiline jada, kus tantsijad on ruudus ja ettevalmistava poolküki kaudu viskavad laua järgmisele ning hetk hiljem püüavad sama põrkumist tasandava poolkükiga uue laua sülle? Mitte eriti palju. Visked ja püüdmised korduvad umbes kaheksa korda, mis näitab meile võtet, aga ei suuda tekitada kujundit millestki muust kui laua viskamisest ja püüdmisest.

Ühesõnaga, kui eelmine lavastus sai minult kokku neli kvaliteedipunkti, mõlemale tantsijale kaks, siis nüüdne suutis anda igale tantsijale ühe punkti. Kahjuks ei moodustanud see kokku viit kvaliteedipunkti. Lavastus ei teinud liitmistehet ära. Oli vaid tüütu korrutus, kus üks korda üks korda üks korda üks korda üks moodustas kokku endiselt ühe kvaliteedipunkti.

Ma räägin koreograafiast ja liikumisest. Hea tööriistana võtan abiks Ott Karulini kirjelduse Sirbist, kus ta analüüsib tänavusel „Baltoscandalil“ esietendunud ja samuti Sõltumatu Tantsu Lava produktsioonina valminud Liis Varese lavastuse „Sinust saab tantsija“ erinevat lähenemist lavalolule. Ta ütleb: „Kui Reitsniku reaktsioon algab kehast, mõnest liigutusest kasvab ruumi ja kaasetendaja tegevust kombates välja liikumisjada, siis Unt reageerib kõigepealt mõttes (või mõttega) ja sellele (otsusele) järgneb liikumine.“² Karulin ei anna hinnangut.

Niisugust erinevust ei joonistu välja näitlejakoolituse saanud Uustali ja teiste tantsijate vahel. Pigem on kõigil läbisegi kehalist mõtlemist ja psühholoogiliselt põhjendatud tegevust. Eriti esimeses osas, kus tantsijad ei kanna maske, püüab näiteks tantsija Kattai näoilmete abil enda tegevust siiski põhjendada. Eelmises lavastuses kasutatud funktsionaalsuse rõhutamisest tegijatele ilmselt enam ei piisa. Miskipärast on vaja tantsija taas subjektiks tõsta. Olen varem naeruvääristanud teatriõppes kasutatud põhjus-tagajärg õpetust. Et näitleja märkab puu otsas õuna, teeb ahvatlevale õunale lähenedes kukerpalli ja hüppab üles seda haarama. Milleks kogu see tüütu psühholoogia ja emotsioon liikumises, kui kosmose korrast räägiks meile üks kukerpall, kükk või hüpe palju rohkem. Tähenduseta ja üksikuna. Üks hästi sooritatud kukerpall (ja ma ei pea silmas sportakrobaatika võistlust, vaid ikka kunstilist väljendust) osutab gravitatsioonile, keha raskuse või kerguse kasutamisele, inertsijõule mitteinertses taustsüsteemis, kiirendusele ja pidurdusele, ideaalis võiks vaataja olla valgustatud, nähes üllatudes, kuidas üks jõud ei ole mitte põhjus, vaid hoopis tagajärg.

Aga see kõik on minu soovmõtlemine. Ma tõesti tahan, et liikumisel, koreograafial ja tantsul oleks omaväärtus olemas. „Aiapäkapikk“ eitas psühholoogilist teatrit, aga seejuures varjas ning alahindas füüsilise ja ratsionaalse maailma võimalusi. Kui tantsijal ei ole karakterit ja iseloomu, siis mis tal on, kui ta on üks üksik üksus, ei midagi enamat? Siit alles algab liikumise ja tantsu erilisus, sellest hetkest, kui ei pea otsima ega lisama psühholoogilist põhjendust oma tegevusele.

Kui Lauri Lagle sai Von Krahli teatris võimaluse oma teatrit teha, siis olulisemaks pidas ta trupi olemasolu. Ka Eesti riigiteatrid on väga trupikesksed. Etenduskunsti- ja tantsuinstitutsioonid töötavad lahtisemalt. Igale projektile otsitakse uued tegijad. „Aiapäkapikk“ tõestab selgelt, miks on oluline, et töö oleks järjepidev, ja mis jääb puudu, kui trupp pidevalt muutub. Koreograaf annab kuu või kahe jooksul uutele etendajatele kiired näpunäited ja sätib lavastuse kokku. Kuid töö liikumise ja kehaga jääb tegemata. Lavastus tuleb piisav, aga mitte väärtuslik. Ehk oleks Sirel laval ise astunud järgmise sammu liikumise kvaliteedi suunas, kuid sel korral suutis ta õpetada tantsijatele vaid põhitõed selgeks. Good enough for us!

Tuuli Põhjakas on Postimehes³ püüdnud väänata lavastuse sisu sotsiaalseks ja käänata Euroopa otsustajate kriitikaks, öeldes, et suur looduslähedus, mida me puitmajades elamisega taotleme, viib meid loodusest hoopis kaugemale. Vaat kus avastus! Tähelepanu köidab ka lavastuses öeldu, et mets on puudele vaenulik … kõik need putukad ja mutukad …, me peame puidu päästma … Seda põnevat ja paratamatut vastuolu väljendati ka liikumises. Päris lavastuse lõpus, kus etendaja säädis lihvitud laua trepiks, ise seda vasaku käega paigal hoides ja mööda lauda üles kõndida püüdes. Loomulikult ebaõnnestunult. Külge poogitud poliitiline sõnum ja edasipürgimise kriitika jääb hämaraks. Kas tegemist on siis kummastava armastuslooga puidu ja ehitamise vastu, mida ei tohiks olla?

Seejuure ei tekita laval nähtu tunnet, et tegemist oleks millegi keelatuga, eriti kui seda esitatakse Telliskivi loomelinnaku turvaliste seinte vahel, millele osutas ka Põhjakas oma arvustuses. Lisaks IDA raadios tehtud saade,⁴ kus tegijad kirjeldavad iseenda kogemust aiast, mis on naiivne ja elukauge, pannes mõtlema, et kuhu me siis nüüd jõudnud oleme. Noored etenduskunstnikud vaatlevad päriselu distantsilt ja annavad oma panuse selle kirjeldamisse. Aga mõned etapid on neil just selle distantsi pärast kogemata jäänud. Need lauad, millega nad lavastuses toimetavad, on turvaliselt lihvitud, vaja ei lähe sümboolset kinnast. Neil puuduvad pinnud.

Lavastuse sisu ei anna ennast kätte. Tõesti ei saa aru, mida lavastaja öelda tahab. Selleks, et lugu oleks kummastav, on ta liiga ettearvatavalt komponeeritud ja teadaolevalt teostatud. Selleks, et lool oleks mingisugune poliitiline sõnum, jääb ta liiga naiivseks ja elukaugeks. Näpitakse midagi, milles ei tahetagi osaleda. Kõige võluvam osa lavastusest on metafüüsiline, kuid ilmselt alahinnates publiku huvi metafüüsika vastu on jäetud see töö poolikuks.

1 Kaja Kann, Kadri Sireli abstraktne päris maailma. – Postimees 20. V 2019.

2 Ott Karulin, Seal ja praegu. – Sirp 20. VII 2020.

3 Tuuli Põhjakas, Tantsuline linnaplaneerimine: seinad üles laome, kopsime ja taome – Postimees 4. VIII 2020.

4 https://idaidaida.net/et/jarelkuulamine/ida-folder-2020-07-28