Keskaja XXI sajandi nägu

Narva ja Haapsalu linnused on parimad näited sellest, et muinsuskaitse ja restaureerimine ei ole konservatiivne, vaid avatud uutele arusaamadele, võimalustele ja nõudmistele.

RIIN ALATALU

Narva linnuse rekonstrueerimine. Arhitektuuri ja sisearhitektuuri osa autorid Kalle Vellevoog, Tiiu Truus, Andrus Andrejev, Martin Prommik, Lidia Zarudnaya, Annika Liivo. Arhitektuurivõistlus toimus 2015. Püsiekspositsiooni lahendus arhitektuuribüroo Arhitekt11 ja disainiagentuur Identity. Rekonstrueeritud linnus avati käesoleva aasta juunis.

Haapsalu linnuse rekonstrueerimine ja ekspositsioon. Arhitektid Margit Argus, Margit Aule, Elo Liina Kaivo, Laura Ojala, maastikuarhitekt Kristiina Hellström. Arhitektuurivõistlus toimus 2015. Rekonstrueeritud linnus avati 2019.

Viimased aastad on meid hellitanud uhkete restaureerimistöödega Vastseliinas, Kuressaares, Narvas ja Haapsalus. Keskaegsed linnused on saanud juurde XXI sajandi käejäljed, vaevalt et viimased. Juba nädala pärast saab kaeda, kuidas on hakkama saadud Padise kloostris.

Keskaegsed kivilinnused kaotasid oma sõjalise tähtsuse juba mitusada aastat tagasi. Mõni neist jäigi lihtsalt ajahambale pureda, aga kaugelt mitte kõik. Eriti linnades ja teede ääres paiknevad linnused on võimsate maamärkidena olnud juba mitu sajandit olulised laiema muinsushuvi äratajad. Nad on ahvatlenud taaskasutust ja olnud ülikeeruline väljakutse nii taaskasutamisel kui ka konserveerimisel. Juba XVII sajandi lõpul ihkas Magnus Gabriel de la Gardie laguneva Haapsalu linnuse ümber ehitada esinduslikuks lossiks. Tööd jäid üsna ruttu pooleli. XIX sajandi keskpaigas plaaniti Narva Hermanni linnust ümber ehitada kõrgemast soost reisijate majutuspaigaks ja Põhjala muististe muuseumiks. Modest Rezvoi juhitud tööd katkesid raha puudusel vaid mõne aasta pärast. Edukam ettevõtmine oli XX sajandi esimesel kümnendil Kuressaare linnuse konvendihoone ümberehitus Saaremaa rüütelkonna eestvedamisel. Ka Kuressaares piirdus töö jõukohasega, kindluse välismüüride kivid taaskasutati linnamajade ehitusel. XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algu toimusid uuringud ja esialgsed konserveerimistööd ka näiteks Rakveres ja Viljandis, kus olidki säilinud pigem müüriköndid kui kasutatavad ruumid. Ka seal taaskasutati arvestatav osa müürikividest linnamajade ehitusel.

Katkestused

Väga jõuliselt tegeldi linnuste teadliku ja teadusliku restaureerimisega 1970.–1980. aastatel, kui üsna samaaegselt olid töös juba eelloetletud linnused, aga ka Toolse, Paide ja Põltsamaa. Esimesena alustati töid Narva Hermanni linnuses, mis oli II maailmasõjas rängalt kannatada saanud. Narva linnuse taastamise saaga ongi kõige keerulisem. Restauraatoreid hoiti pikalt nii vanalinnast kui ka Hermanni linnusest teadlikult eemale, sest Nõukogude võimu eesmärk oli Narva totaalne ümbersünd. Ometi asuti sõjas eesmärgipäraselt puruks pommitatud linnuses tööle juba 1953. aastal. Alustada tuli lammutamisest, sest müüride olukord oli väga halb ja oskusi, tehnikat ega võimalusi n-ö säästvamateks lahendusteks ei olnud. Alternatiiv oli kõigest ilma jääda. 1958. aastal katkesid tööd peaaegu kümneks aastaks, sest Eesti NSV toonane rahandusminister katkestas lisaks Narvale ka näiteks vabaõhumuuseumi rahastamise. Juba kogemustega meistritele leidis vabariiklik restaureerimisvalitsus omal initsiatiivil tööd hoopis Jaanilinnas. 1970.–1980. aastatel rahamured restauraatoreid enam eriti ei kimbutanud ning keskaegsed linnused olid ka poliitiliselt suhteliselt muretu valik.

Arhitekt Henno Potti juhendamisel tööd Narvas jätkusid ja linnuse I etapp valmis 1986. aastal. Samal ajal toimusid tööd ka näiteks Kuressaare konvendi­hoones, millele püüti arhitekt Kalvi Aluve projektiga tagasi anda selle arvatav keskaegne ilme. Aluve juhtimisel toimusid alates 1970. aastatest tööd ka Haapsalus ning Fredi Tompsi vedamisel 1980. aastatel Rakveres.

Iseseisvuse taastamise järel muinsuskaitse rahastus oluliselt vähenes, näiteks Narvas jäid tööd taas aastateks seisma. Siiski leidus vahendeid Rakvere linnuse teemapargistamiseks. Muuseumi huvid hakkasid dikteerima muinsuskaitselisi valikuid, mille tulemusel on linnust ümber ehitatud rohkem kui mõistlik. Hädavajalikke konserveerimistöid tehti varisevas Toolse linnuses. Nn eurorahade avanemisega on aga linnustel taas suhteliselt helded ajad ning erinevas mahus töid tehakse linnustel üle Eesti.

Linnuse ilu

Kõige värskemaid, aga ka kõige suuremaid uuendusi ongi praegu tehtud Narvas ja Haapsalus, kus on 1980. aastate lahendustest sisuliselt loobutud. Mõlemal pool loetakse tuhandetes tonnides linnustest välja kantud tsemendi ja betooni hulka, millega 40 aastat tagasi varisevaid müüre kindlustati. Moodsam tehnika on müüre tugevdada metalliga. Uus konstruktiivne lahendus on kindlasti mõistlik ja ajaloolist kehandit säästvam. Ometi ei ole eelmistest töödest nii kaua möödas, et ei oleks saanud mõtestada varasemate lahenduste eesmärki ja Narva muuseumijuht oleks saanud omaaegsetelt tegijatelt vastuse küsimusele, miks põrkuti liftišahti rajades „nõukogude ajal tundmatuks jäänud eesmärgil sinna valatud betoonile“.* Täiendav betoonvundament valati pinnasevee mõju vähendamiseks.

Huvitav on tõdeda, et kui 1980. aastate lahenduses domineeris mõlemas linnuses rustikaalne pae, tsemendi ja puidu kombinatsioon, siis nüüd on nii Kaos Arhitektide Haapsalu kui ka arhitektuuribüroo JVR Narva lahenduses paemüürid omandanud sileda metalli ja lihvitud betooni kõrval steriilse ilme. Nii siis kui ka praegu on taotletud n-ö ajaloolise tõe esitlemist sellega, et uus eristub, kas siis jõuliselt või natuke. Linnuse enda ilu esitlemine ei ole lihtne ja alati saavutatav ülesanne, ei ühel ega teisel juhul. Nii nagu Aluve kohandas Haapsalu linnuse peavärava tuletõrjeautole läbitavaks värava osalise lõhkumisega, nii on praegu linnuseid kohandatud erivajadustega inimestele linnuse kehandi arvelt. Muidugi ei ole mõistlik lifti pseudokeskaegseks maskeerida, aga tunnistan, et Narva liftide kõrval läks mul täitsa meelest, et olen linnuses. Erapooletu vaataja oskab hinnata restaureerimise ideoloogia, meetodi, eriti aga tehniliste võimaluste ja materjalide muutumist ajas. Tõrvatilku muidu toredasse meepotti tilgutavad hämmastaval kombel muuseumide töötajad. Mitte ainult lehest loetu, vaid ka ringkäigul kuuldu on olnud uskumatult sallimatu, suisa solvav Aluve ja Potti lahenduste suhtes. Nii de la Gardie’ palgatud meister Matthias Holl, Rezvoi, Aluve kui ka Potti tegutsesid oma ajastu põhimõtteid ja teadmisi silmas pidades. See, mida tehti restaureerimisel 1970. aastate Eestis, ei erine oluliselt toonastest lahendustest Läänes. Tasub meelde tuletada, et Henno Potti juhendatud tööd Narva linnusel hinnati 1986. aastal aasta parimaks ehituseks ja Kalvi Aluve sai 1984. aastal Eesti NSV teenelise arhitekti nimetuse. Tõele au andes olen muidugi ka vanema põlve muinsuskaitsjaid kuulnud oma eelkäijaid nende lahenduste eest kirumas.

Mõlemas linnuses on siiski nõu­kogudeaegsed kihistusi nii palju austatud, et müüride osas on need nähtavale jäetud – Haapsalus tähistavad 1970.–1980. aastatel laotud müüre valged krohvitud pinnad. Narvas on paaris ruumis väga elegantne lahendus, kus projektoriga kuvatakse seinale konkreetsete müürilõikude vanus. Narva ekspositsiooni paeluvaimad ekraanid näitasidki linnuse restaureerimise lugu ning Narva linnuse kujutisi ja projekte läbi aja. Haapsalus on restaureerimise loo tutvustus napp.

Tore on see, et mõlemas linnuses on avatud ruume, mis seni ligipääsematuks jäid. Narvas pääseb konvendihoone jõepoolsesse idatiiba, Haapsalus aga keldritesse. Mõlemas on leidlikult esitletud nii konstruktiivseid kui ka dekoratiivseid elemente ja laiendatud võimalusi linnuses kolada. Narvas saab linnusesse nüüd ometigi läbi pealinnuse värava ja mitte „nurga tagant“. Uued vaateplatvormid aitavad paremini aduda nii linnuseid endid kui ka nende rolli (linna)maastikus. Väga palju on vaeva nähtud uue ekspositsiooniga, mis on mõlemas mänguline ja interaktiivne. Klassikalisi museaale on väga napilt, nii puust kui ka elektroonilisi mänguasju aga hulgi. Lastel on mõlemas väga tore, huvilisele täiskasvanule jääb aga lahjaks. Oleks tahtnud rohkem sisu, seda enam, et mõlemas muuseumis on eksponaate, mille eesmärk ja seos kohaga jäi hämaraks. Narvas on mitu põnevat ja harivat multikat ning Haapsalus võluv kihtidest koosnev oma käega liigutatav linnakaart.

Narva ekspositsiooni on tegelikult vara arvustada, sest nende interaktiivne lahendus sattus kohe karile – audiogiidid ei jõudnud väidetavalt koroonaviiruse tõttu kohale. Popp kontseptsioon nägi aga ette, et üheski ruumis ei ole ühegi eksponaadi juures ühtegi selgitust. Õnneks on igas saalis küll abivalmis ja head eesti keelt kõnelev noor narvakas, kellele töö linnuses on tänuväärne keelekool, aga külastajale võib sellest väheks jääda. Ilmselt kiiruga kokkupandud voldikul oli nii skemaatiline joonis, et see küll linnuses orienteeruda ei aidanud. Stiilne ja steriilne on ekspositsioon küll, aga ehk võib sõltumatust nutivahenditest ka juba oluliseks erivajaduseks pidada. Mõlemas linnuses jäigi napiks muinsuskaitse ja muuseumi tasakaal. Külastajate vajadustele kohandatud linnus on praegu pigem dekoratsioon igasugustele toredatele vidinatele, linnuse enda esile toomine ekspositsiooni abil ei ole veenev ega toetav. Moodsad ja lakoonilised uued konstruktsioonid koos nüüdisaegsete vidinatega ekspositsioonis ajavad tasakaalu paigast ja lükkavad väärika ajaloolise kehandi varju.

Meie erilisel suvel on mõlemad linnused väga tänuväärsed sihtkohad ja inimesi oli mõlemas väga palju. Nii tore, et Eesti linnusemuuseumid on jõudnud käegakatsutava koostööni ja nende koostööna valminud ühine külastuskaart annab 20 protsenti soodsama sissepääsu seitsmesse Eesti linnusesse: Haapsalusse, Narva, Kuressaarde, Rakverre, Vastseliinasse, Põltsamaale ja Paidesse. Tore on ka see, et külastuskaart on tähtajatu. Ristturundus on Eestis nii kahetsusväärselt harvaesinev nähtus, et seda tasub tõesti esile tõsta. Piletihinnadki on üsna mõistlikud. Mõlemas muuseumipoes oli hea valik raamatuid, ennekõike mõlema muuseumi enda väärtuslikud toimetised. Kohaliku muuseumi kvaliteetse kohaliku meenega tasub veel vaeva näha.

Narva ja Haapsalu linnused ongi praegu ehk parim näide sellest, et muinsuskaitse ja restaureerimine ei ole konservatiivne, vaid avatud uutele arusaamadele, võimalustele ja nõudmistele. Ka keskaeg võib olla igati nüüdisaegne, võimalik on teha kompromisse praeguse aja nõudmistega tingimusel, et me ei jää millestki vanast ilma. Kõige olulisem on taktitunne nii ajaloolise ehitise enda pika ja muutuses olnud elukaare kui ka eelnevate põlvkondade loodu vastu. Ka püsinäitus peab olema koostöö linnuse muinsuskaitselise väärtuse tutvustamise nimel. Ei Narva ja Haapsalu linnused ega nende ekspositsioon ole valmis, neid restaureerivad ja uuendavad ka järeltulevad põlved, tõenäoliselt veel praeguste tegijate eluajal.

* Teet Korsten, Narva Hermanni linnus kõneleb esimest korda iseendast. – Postimees 16. VI 2020. https://leht.postimees.ee/6997616/narva-hermanni-linnus-koneleb-esimest-korda-iseendast