Töö Eesti välisesindustes on hullem kui Egiptuse vangipõlv.
Kunagi aset leidnud kolonialism või orjapidamine on lõppenud, kuid ebavõrdsed sotsiaal-majanduslikud, kultuurilised, psühholoogilised, poliitilised jm suhted, mis sealt alguse on saanud, kestavad tänapäevani.
„20. sajandi inimene“ on ebaühtlane nagu XX sajand: ühes peatükis saab hea, ehkki utreeritud pildi naiste topeltkoormusest sõjajärgseil aastail, teisal teatatakse, et vanasti olid staarid värvikamad.
Sally Potter: „Olen üks neist, kellele meeldivad filmid ja raamatud, millest ma aru ei saa. Ma ei salli, kui mulle kõik tükikesteks pudistatakse ja siis lusikaga sisse söödetakse.“
Pidev niitmine kujundab looduse nuditud roheliseks kõrbeks, kus ei leia pelgupaika ei loomad ega putukad. Linnaloodus peaks olema enamat kui ainuüksi ilus vaatepilt.
Charles Bukowski on sümbol, veel mõni aeg tagasi nimetasid kõik endast lugupidavad noored luuletajad, eriti tütarlapsed, teda oma eeskujuks.
Kevadnäituse kaasväljapanek „Kunstnikud maalivad kunstnikke“ Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 5. VII.
Kai Kiiv: „Rahvusvahelise hariduse juurde kuuluvad väärtused parandavad riigi positsiooni üleilmsel poliitika ja majanduse areenil, sest hea mainega tugevad ülikoolid on osa riigi pehmest jõust.“
Ehk on olemas midagi enamat kui taevas, ehk on olemas kaastunne ja armastus, loodab vanapaberipressija Bohumil Hrabali jutustuses „Liiga vali üksindus“.
Ülikoolidel on e-õppest palju õppida, loodetavasti ei domineeri arusaam, et kõik läks hästi – mõne kuuga tehti seda, mida ei suudetud viimase kümne aastaga.
Soov parandada koolinoorte PISA testi tulemusi või meelitada Eesti ülikoolidesse välistudengeid ei vii haridussüsteemi edasi. Brändi Education Nation toel tuleb olla maailmas teerajaja.
Nancy Hustoni romaanis nõutakse natsikuritegude eest hüvitist noorelt saksa naiselt, kellel ei ole toimunus mingit süüd.
Sooline palgalõhe ja ettevõtete välisosalus
Jan Teeveti, Kirill Havanski ja Joosep Uusi rännaklavastus „Labürint“ annab tänuväärse võimaluse salvestada tükike linnast mälupiltidena, tuletades ka meelde jalutamise võlu.
Seekordsel kevadnäitusel on stagnatsioon siiras, justkui kunst ei olekski enam lõputa rännak, vaid teekond sihtpunkti, kuhu olemegi jõudnud.
Spike Lee „5 verevenda“ on paras segadus, aga tehtud sellise häbitu innu ja energiaga, et see ületab vead tonaalsuses ja narratiivis.
Kogenud lavastajana on Mark Soosaar pakendanud hirmud, ängi ja seksuaalkihi tasakaalustatud tervikusse.
Näitemäng on tükk tegemist ja mänguasi või mängu asi. Mängus on nii püüne, vahetekk kui ka komödiandid.
Valga tühi uus keskväljak näitab selgelt, et kui tahta luua tähendusrikast avalikku ruumi, mis leiaks ka kasutamist, tuleks seda teha koos kohalike elanikega.
Ann-Kristiin Entson, „Avalik ruum on inimestele. Aga kus on inimesed?“
Eesti Kunstnike Liidu XX kevadnäitus ja kevadnäituse kaasväljapanek „Kunstnikud maalivad kunstnikke“
XXVII rahvusvaheline aktinäitus „Mees ja naine“
Intervjuu EMTA välissuhete spetsialisti Kai Kiiviga
Bohumil Hrabali „Liiga vali üksindus“
Jaan Masso, Priit Vahter, „Sooline palgalõhe ja ettevõtete välisosalus“