Edu saavutamiseks on kliimavõitlust pidavatel noortel vaja uusi liitlasi ja taktikalisi võtteid.
(Humanitaar)teaduste näljutamise taga on proletariaadi alateadlik solidaarsus: töö on piin ja vaev ning on lubamatu, kui see on kellelegi puhas rõõm ja eneseteostus.
Eesti lastekirjandus võib tugeva põdra kombel enesele lubada aksessuaaregi, milleta vabalt hakkama saaks.
EKI veebivara, täpsemalt keeleportaal Sõnaveeb, on äsja kasvanud väga suure tüki jagu: lisatud on üle 60 oskussõnastiku ja järjest lisanduvad ÕSi soovitused.
Mis häda pärast tuua keelde kuningliku peakatte läänemeresoomelikule hääldusele võõras pseudoladinakeelne tõlge?
Eestis jõuti naiskunstnike suure ülevaatenäituseni 1939. aastal ilmselt tiivustatuna Pariisi 1937. aasta eelkäijast. Oma osa oli selles ka Eduard Wiiraltil.
Tallinna talvefestivali kava sisulist tervikut ei moodustanud, kuigi kontserdid olid seotud tähtpäevadega ning esitleti lauljaid ja hästi toimivaid triosid.
Jeffers Engelhardt: „Pärimus, mida Eesti-alane humanitaaria aitab säilitada, on suunatud tulevikku, mil põlisuse ja eripära väärtus võib olla ennenägematu ja piiritu – see on igal juhul väärtus.“
Admiraliteedi basseini ääres jagub Porto Franco ehitusalale vaatamata maad ka ooperiteatri tarvis, mille võiks ehitada hoopiski avaliku ja erasektori koostöös.
„Eesti filoloog olla“ on tänapäeva eesti teaduses väikeseks, seejuures kestvaks pidupäevaks ja soovitan väga sellest osa saada.
Kultuurilise trauma ilmingud on mälualal küll olemas, kuid sümboliteta, ruumielamuslik lahendus ning kaunis looduskeskkond ei ole kinnistanud selget ideoloogilist tähendust.
Lavastuse „Victoria saladus“ suurim puudujääk on selles, et vaatajale ei ole jäetud ruumi: ei oma peaga mõtlemiseks, ei kujutlemiseks ega ka vastu vaidlemiseks. Tegijad on täitnud kõik lüngad.
Raske on uskuda, et mõni transsooline kirjeldaks XXI sajandi kultuurikeskkonda kui stagneerunud XX sajandi kultuuri jätku.
Jenna C. Ashton: „Kui keegi ütleb, et feminism on valmis, siis vaadaku oma sootsiumis pealispinna alla ja mõelgu nende naiste peale, kes kannatavad kõige rohkem.“
„Trilleri“ puhul oleks sõgedus puändid välja lobiseda, kuigi mõned kriitikud seda üliväga teha armastavad. Mitu lasku sooritatakse tulirelvadest ja kes tabab keda, jäägu ikka üllatuseks.
Praeguste lageraiemahtude puhul raiutakse vanu metsi eest ära suuremal pindalal, kui on selle kompenseerimiseks vananevaid keskealisi ja valmivaid metsi.
Eestis on ehitusinsener August Komendandi võõrsil valminud loomingust kuni viimase ajani üsna vähe teatud, nii et näitus täidab kahtlemata ühe meie ehitusajaloo lünga.
70. „Berlinale“, esimene uue kuraatori käe all, tõstis festivali sisulist taset. Lisati rohkelt julgeid kunstilisi filme, kärpekääre kasutati staaride ja punavaiba kallal.
Tõnu Kõrvitsa muusika on samavõrra püha taotlev kui tekst ega lahkne sellega seatud tingimustest ning omapärast.
Kuigi Soome naiskunstnike töödest on saanud ekspordiartikkel ja naiskunstnike ülevaatenäitused ei paku Soomes enam pinget, on nendegi kunstiajaloos veel tühimikke.
Berliini filmifestivalil jagub ebamugavat, aga õpetlikku vaatamist.
Selleks et naised ei jääks pildilt välja ega institutsioonid vägivaldseks, tuleb eesmärgiks seada viljakas dialoog ühiskonnaga ning anda teadlikult sõna ka naiskunstnikele.
Noored lugejad leiavad raamatud, mille puhul on sisu ja vormi põimingust sündinud kunst, kiiresti üles. Selliseid teoseid on mulluses tõlkeraamatusaagis mitmeid.
Lavastaja Peeter Raudsepa töö näitlejaga ning Ülle Lichtfeldti sisseelamine Anne’i rolli on olnud tõsised ja viljakad.
Margit Langemets, „Sõnaveebi teine tulemine“
Peeter Olesk, „Doktor Heli Laanekask ja eesti filoloogia“
Sten Haljak, „Maailmale kõige suuremaks ohuks peetakse ekslikult kliimasoojenemist“
Jaanika Palm, „Kas laste tõlkekirjandus vajab päästmist?“
Anni Martin, „Maarjamäe memoriaalansambel kui nurjatu probleem“
Tõnu Kõrvitsa „Canticle of the Sun“ ehk „Päikeselaul“
Berliini rahvusvaheline filmifestival „Berlinale“
Konverents „Naiskunstnikud Balti- ja Põhjamaade muuseumides“