Kultuuritöötajate palgatõusu eest peab valitsus hoolitsema omakasu pärast, mitte üksnes seetõttu, et seda nõutakse.
1980ndatel alanud pöördega avanemise ja majandusvabaduste suunas kaasnes ka konfutsianismi pehme jõu taaselustamine ehk selle taasrakendamine Hiina autoritaarse riigivankri teenistusse.
Praegune ehitusbuum on olnud arhitektuuri originaalsuse vaenaja. Leib tuleb kergemini lauale kommertsprojektide, mitte „kunsti panemisega“.
Juhan Tralla: „Noorte ja vihaste kunstnike armee on ooperis puudu ja kogu meie muusikateatri kultuur kannatab selle all kohutavalt.“
Etenduskunstide kõrgharidusõppes tõuseb esile kaks võrdselt tähtsat poolt: baasõpe ja käsitööoskus ning kriitiline, avatud mõtlemine.
Seninägematult suur raieintensiivsus, mille tunnistajaks on olnud igaüks, kes on looduses liikunud, tuleb oma valusas eheduses välja ka avalikest andmetest.
Toomas Hõrak: „Töö peab meeldima. Siis ei tee seda pika mokaga, vaid hasardist – ega loe töötunde. Kui on tahet, siis ei ole miski liiga raske.“
Eesti etnograafide kuuekümnendate aastate Vepsa-retked
Friedebert Tuglase auhinna pälvisid tänavu Livia Viitol novelli „Õpetajanna saabumine“ ja P. I. Filimonov novelli „Sebastian Rüütli tõehetk“ eest .
Veebruarikuus pakkusid elamuse mitmed rikkaliku kõlavärviga orkestrikontserdid, aga kõrva jäid ka osavalt koostatud kavaga esinenud omanäolised kammerkoosseisud.
Osa tänapäeva Eesti aktuaalseid teemasid ja ellusuhtumisi pärineb justkui otse 1970. aastate Ameerika perifeeriast.
Türi galeriis on tehtud head tööd, kuid tuleb aktiivsem olla: saata pressiteateid, riputada üles fotosid ja hõikeid, muidu käivad kohal põhiliselt kunstnikud ise ja nende sõbrad.
Kuna Maarjamäe memoriaal jäi juba nõukogude ajal poolikuks, on olemas kõik eeldused, et selle tähendus ümber mõtestada.
Luulekogu „Salutatio!“ õpetab märkama elu väikseid, kuid kaalukaid pisiasju.
Jüri Koll: „Kunstis ei ole tähtis kunstniku rahvus, sugu ega nahavärvus. Maksab vaid tundejõud ja viis, kuidas see kunstis nähtavaks tehakse.“
Arutelud laste ja lapsevanemate vahel on ehk „Sipsiku“ suurim väärtus, mis võiks ühiskonda tagasi peegelduda mõnusamate ühisettevõtmiste ja üleüldise vabalt võtmisena.
Kunstnik Taavi Suisalu ja füüsik Siim Pikker osutavad tõsiasjale, et uue tehnoloogia abil võivad ühes aegruumi punktis kokku saada eri aegade nähtused.
Kas Kaur Riismaa romaanis „Väike Ferdinand“ on põnev just ähmasus või varjab põnevus ähmasust?
Aarne Rubeni raamatu „Öönaine“ lugusid troonib Eduard Reiningu ja Mary Rikko vanglast saadetud avameelne kirjavahetus.
Theatrumi „Felicitases“ esitatakse üks väga tänapäevane küsimus: kui palju me oleme valmis oma privaatsusest ära andma, et olla õnnelik?
Väärt koguteosesse „Eesti linnaehituse ajalugu“ on esmakordselt süsteemselt koondatud suurem osa meie praegusest teadmisest linnaruumi arendamise kohta.
Yves Mény: „Omapäi ei suuda poliitikud rahvusvahelist kapitali kontrolli all hoida, selles mõttes on populistlikul vastuhakul ja mässul kasulik roll.“
Mart Läänemets, „Kas Hiina päästab maailma?“
Katrin Nyman Metcalf, „Sõnavabadus Eestis: kas ikka maailma tipus?“
Anni Martin, „Tähenduse minetanud memoriaalansambel“
Madli Pesti, „Köielkõnd üle teatrihariduse kireva maastiku“
Intervjuu Prantsuse poliitikauurija Yves Ményga
Intervjuu galerist Jüri Kolliga