Maailmamajanduse käekäik, mis määrab ka Eesti heaolu, sõltub ennekõike sellest, kelle palkame maailma juhtima.
Male ajaloo ainsa võitmatuks jäänud maailmameistri surma seletus on peidus Ian Flemingi romaanides.
Kliimamuutused ning põllumajandusest, lageraietest ja märgalade kuivendamisest tingitud toitainete vool on põhjustanud merepõhja kõrgema elustiku väljasuremise.
Ilma Venemaata seisaksid eurooplased silmitsi üsna „häiriva“ olukorraga, kus Euroopasse ei oleks jäänud ühtegi tõsiseltvõetavat riigipõhist ohtu Euroopa stabiilsusele.
Austriasse Klagenfurti linna jalgpallistaadionile istutatud mets rõhub kontrastile ja innustab meid puude lugemise asemel metsa nägema.
Tartus nüüdismuusikat edendava Tartu Heli ehk TaHe uue hooaja nostalgiapitseriga avakontsert sobis hääbuva suve hõnguga ja tõi kuulaja tagasi reaalsusesse.
„Koreograafiraamatu“ koostaja Marie Pullerits: „Tantsukunstnikud on lavastajana meeldivalt erisuguse lähenemisega: mõni alustab ideest, teine vastupidi liikumisest.“
Katrin Koskaru väljapanek on liiga neutraalne, et sõjaõudustele mõtlema panna, ent traumast taastumise meditatiivse ruumina toimib see küll.
Tõrva uuel keskväljakul on hing sees: mängitakse lauatennist, õpetatakse lastele jalgrattasõitu, nauditakse lihtsalt kohvijooki. Auklikku asfaltplatsi ei nuta taga keegi.
Liina Sumera: „Mulle meeldib mõelda nii, et kontserdimuusika kirjutamine on võrreldav filosofeerimisega ja ma kasvan hinges seeläbi.“
Fotonäitusi on Physicumi galeriis varemgi korraldatud, kuid Kristel Schwede projekt on omapärane selle poolest, et sildab maalikunsti kui galerii põhitemaatika ja fotograafia.
Dokke on lavastatud kogu aeg, Robert Flahertyst peale, aga enamasti varjatult. Enam mitte. Filmis ei ole ajastu tõejärgne, vaid uustõene.
Soome valitsus teadis Talvesõja kaalu, kuigi ei võtnud seda venelastega kunagi jutuks, vähemalt mitte kaine peaga.
„Jaik“ pole kunagi pidanudki olema film. Pigem on tegemist teleteatriga, kus esituskanalile vaatamata põhimeediumi väljendusvahendeid ei väldita ega peidetagi.
Madeline Milleri romaanis „Achilleuse laul“ on juttu noore sõjamehe lapse- ja teismeeast, kasvamisest, ajast enne Trooja kaua kestnud piiramist.
Terrence W. Deacon: „Töö ei ole lihtsalt energia vallandumine ja interaktsioonid, vaid et see toimub tingimata kitsenduste kontekstis.“
Kas utopism on kadunud või taastulnud? Kust läheb piir reaalsuse ja soovunelmate vahel? Just nendele küsimustele üritab leida vastust Minna Hindi ja Meelis Muhu dokumentaalfilm „Jagada või mitte jagada“.
Pungis on oma feministlik moment, mis seisneb selles, et ühe kattevarju all saavad kokku ning eksisteerivad erinevad arusaamad kehast, individualismist ja identiteedist.
Brasiilia filminädal kinos Sõprus annab Brasiiliast põhjalikuma pildi kui päevapoliitika.
Keeleteadlastele oleks eesti keelt vaja veel mitusada aastat, et näha, kas ja kuidas kestusvastandused edasi arenevad. Teist sellise struktuuriga keelt ei ole.
Eestile oleks see ilmselt soodsaim variant, kui praegune maailmakord suudaks kriisist välja tulla.
Karin Laansoo: „Kai ei ole otseselt millegi järgi mudeldatud, see on uus institutsionaalne koostöövorm, mida kõik otsivad, aga mida keegi ei ole veel siin tegutsemas näinud.“
„Kirjandus Kreeka ja Rooma maailmas“ on lugeja suhtes leebe kogumik ega nõua eelteadmisi.
„Jaik“ on kõige muu kõrval tsitaadirohke retrospektiiv nii Von Krahli teatri ajaloole kui ka kogu kultuuriloole.
Aleksander Veingold, „Alehhini kaitse“
Teet Randma, „Läänemeres muutusteta“
Kai – tsaariaegsest militaartehasest kaasaegseks kunstikeskuseks
Aimar Ventsel, „Punk ja feminism“
Keele-elu: Külli Prillop, „Eesti keele ülipikast kestusest ehk Kirjaoskuse lugu“
Intervjuu biosemiootik Terrence W. Deaconiga
Madeline Milleri „Achilleuse laul“