Rudolstadti festivali üks peateemasid oli sel korral Iraani muusika ja Pärsia muusikatraditsioon. Ali Ghamsari improvisatsioonid tar’il olid meeliülendavad, ta oli laval koos löökpillimängija Kamran Montazeriga.
Luc Bessonile omaselt ei puudu tema värskeimast põnevikust rohke stiliseeritud vägivald, kuid film jääb meelelahutuslikus mõttes keskpäraseks.
Festivali mitmekesine kava, kus võis kohata nii vanamuusikat kui ka nüüdisaegset, andis kuulajale võimaluse endale meelepärane päevaplaan kokku panna.
Naiste ja meeste ajudest neuroteadlase pilgu läbi
Ehk peaks linnas leiduma rohkem kohti üksinduse ja omaette olemise otsijatele? Kohti, kus saab järele mõelda, eemalt vaadelda, kus olla kohustuseta midagi teha või tarbida?
Knut Ødegårdi religioosne luule ning Øyvind Rangøy poeetiline segu merest, fjordidest ja mälestustest tekitavad soovi norra luulega edaspidigi kohtuda.
Peale paari erandi on eestiaegse arhitektuuri säilimisega Petseris halvad lood, kauaks seda ilmselt enam ei jätku.
Neuchâteli fantaasiafilmide festival pakkus mitmekesist nägemust, mis püsis enamasti hea maitse piirides.
Ühendage kunstisaali külastus mõne vabaõhuüritusega, sest vaid siis on näha, kuidas maalitud ja voolitud inimkeha päriselt ellu ärkab ja kunstniku kujutatu ideeks kehastub.
Õudusloo žanr on tänapäeva popkultuuris nii nüansseeritud, et tõsised horrorifännid peaksid „Ruthi“ pigem laste- või noorsoolavastuseks.
„Toru. Krossides läbi elu“ hoiavad käimas ja põnevust ülal mitmesugused süžeepöörded, sordiini all saladuste kohta antakse uuesti ja uuesti vihjeid, mis aga jäävadki avamata.
Indrek Peil: „Kui varem põhjendati peatänava ehitamise venimist Reidi tee valmimisega, siis nüüd püütakse seda edasi lükata Estonia puiestee tunneli vajadusele viidates.“
Et biennaali olemus lahti mõtestada minevikku unustamata, on kuraatorite eesmärk olnud taasavastada minevikuteosed praeguses kontekstis.
David Vseviovi elulooraamat laseb aimata, kuidas imbus meie ellu argistalinism, mille karakteersed detailid võivad lugejale siiski kaduma minna.
David Vseviov on kirjutanud humoorika teatmeteose elust 1950ndate aastate Eestis.
Tribüünisündroom ja demokraatia defitsiit põhjustavad pealinna planeerimises kulukaid juhuotsuseid.
„Meie Eesti“ artiklites on harva mitu allikat, ei püüelda mitmekesise käsitluse poole, vaid esitatakse varjamatult kellegi käsitlust sotsiaalsest reaalsusest.
Tommy Cashi ja Rick Owensi näitus on loodud kaubandusliku pinnana, kus kaubad ei pea olema enam ei üksteise ega ka tarbija suhtes esteetilises tervikus.