Objektiivselt arve vaadates näeme Eesti demokraatia tervist hoopis kehvemana kui petliku ilu pakkujad erakondades ja meedias meile esitavad.
On küll päratult raske, aga ometi võimalik jutustada labast, miljon korda kuuldud lugu, teha seda punastades, aga ikkagi otse ja ausalt, keerutamata, ilma seksi, vägivalla ja Pärdi muusikata.
Kerri Kotta: „Teatud kultuuriruumis tehakse ooperis teatrimaailma kõige uuemaid ja põnevamaid asju. Ooper ei ole nähtusena mingilgi moel ajale jalgu jäänud.“
Novellikogus „Salaelud“ on käsitletud inimlikku lähedusvajadust ning emotsionaalseid sidemeid, mis teevad elu elamisväärseks ja olemise tähendusrikkaks.
Meie metsade tsiviliseeritud kaitse on võimalik vaid tingimusel, et seda saaks teha kohtuvõimu kaudu, efektiivset kohtusse pöördumise õigust kasutades.
Kui elukeskkond oli hall ja viletsamast viletsam, olid Anu Rank-Soansi säravad mängulised tarbeesemed tollase väsinud olmega kardinaalses vastuolus.
Kui tõlgendus ja tähendus on suhtelised ning ainult meie endi luua, ei lasu tähendusloome vastutust tegelikult kellelgi.
Maylis de Kerangali romaan „Parandada elavaid“ parandab elavaid kunstilise kogemuse kaudu ja ka puhtpraktiliselt.
Johan Randvere naerusuisus kumas läbi terve klaveriõhtu, ent emotsionaalsetes toonides ei puudunud tumedamad värvid ja sügavus.
Areti Markopoulou: „Arhitektina püüame muuta mõtteviisi ning seda ei saa kunagi saavutada steriilses laboratooriumis tegutsedes või ainult tehnikat ja arvutit kasutades.“
Félix Bossuet: „Ma ei taha olla Sébastien kogu oma ülejäänud elu. Oleks ju suhteliselt igav näha kogu aeg sama poissi samas rollis.“
Kuigi kodakondsuse küsimus on punase joonena esile tõstetud, on tõenäoline, et see teema koalitsioonikõnelustele ei tule, kuna valija selleks mandaati ei andnud.
Karolin Kruuse on portreedes tabanud midagi, mille kõrval kahvatub ükskõik kui huvitav ja sügav kultuuriline märk.
Uudo Timm: „Loodus ei ole nii rumal ja evolutsioon pole käinud sel moel, et on siia tekitanud mingid mõttetud liigid. Igal liigil on siin maamunal ja ökosüsteemis oma roll.“
Kes tahtis praegusele poliitilisele eliidile keskmist sõrme näidata, selle ainukeseks valikuks saigi olla ainult EKRE.
Peamine viis, kuidas metsaneenetsid pöörduvad oma jumalate poole, on palved ja ohverdused.
Ebaõnnestujaks on kunstnik, aga õnnestujaks alati organisatsioon. See on loomemajanduslik hoiak, kus võib aga tähelepanuta jääda kunst ja kunstnik ise.
Kuu uudisteoseks võib nimetada Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontserdil kõlanud Tõnu Kõrvitsa „Hüljatud tuletornide ajalugu“ Olari Eltsi juhatusel.
Kahtlemata on kunstimaailm olnud piinlikult seksistlik, kuid kas Siri Hustvedti romaani naissoost peategelase läbipõlemise eest lasub ikka vastutus teda ümbritsenud keskkonnal?
Ainsat tegusat vabanemisprotsesse lämmatada suutvat jõudu nägid Gorbatšovi nõustajad sõjatehaste tööliskonnas.
Küüditamise kui kollektiivse trauma taustal on jäänud varju tõsiasi, et paljudele represseeritutele oli Eestisse naasmine samuti valuline protsess.
Nii Mall Nukke kui ka Regina-Mareta Soonseina materjali ja vormiga mängivad mustrid ja maastikud annavad hea võimaluse meditatiivseks enesepeegelduseks.
Peeter Tammearu 80aastaseks saavast Peeter Jürgensist: „Talle on vajalik teadmine, miks ja mille nimel midagi tehakse.“
Taluarhitektuuri kestmist ei taga ainult traditsiooniliste renoveerimislahenduste tundmine või oskuslike taastajate olemasolu. See nõuab ka tugevaid omavalitsusi.
Kalev Rajangu, „Tõde on õiguse jätkamine teiste vahenditega“
Kaarel Tarand, „Kuidas lugeda valimistulemusi?“
Henri Kõiv, „Eesti poliitiline tsenter püsib“
Eerik Kergandberg, „Mets kui põhiõigus?“
Marika Alver, „Palverännak Siberisse“
Maylis de Kerangali romaan „Parandada elavaid“
Vaba Lava „Pilveooper ehk Dido probleem“
Johan Randvere klaveriõhtu interpreetide liidu ja Eesti Kontserdi sarjas „I nagu interpreet“