Ühiskond on loonud tunnustamise suure ja liigirikka ökosüsteemi, mille edasiarendamiseks on veel rohkelt võimalusi.
Suheldes hirmunud ühiskonnaga tuleb säilitada austus ja empaatia.
3. märtsi riigikogu valimistest märkab maailm üksnes EKRE tõusu. Milline on selle sündmuse koht Euroopa ulatuses?
Rahvastiku kasvuga samaaegselt toimunud heaolu kasv on omamoodi ökoloogiline ime. See on sündinud aga suuresti keskkonna arvelt ega ole seetõttu pikaajaliselt jätkusuutlik.
Tõlkija Piret Saluri: „Paekivi on soome keeles liuskekivi, kuid ajalooliselt ja rahvakeeles ka Viron kivi. Ateneumi kunstimuuseumi trepid on tehtud Viru kivist.“
Olukorras, kus maailmameres toimuvad kiired traagiliselt lõppeda võivad muutused, tuleks võimalikult suur osa rahast ja ajupotentsiaalist panna pakilisi probleeme lahendama.
Karl Ristikivi romaan on küll võetud Tartu Uue teatri ja Labürintteatriühenduse G9 „Hingede öö“ aluseks, ent tõlgitud kogemuse, läbielamise keelde.
2018. aastal mõjusid ühemehebändina loodud dokid hiiglaslike eelarvetega ja draamareeglite järgi konstrueeritud „toodete“ kõrval taas julgelt ja värskelt.
Etnosfäär tõestas, et väärib täit tähelepanu: kõrvad tasub nende suhtes kindlasti lahti hoida, aga arenguruumi on ka parimatel.
Erik Bryggmani teatakse pelgalt Alvar Aalto kaasaegsena, kuigi funktsionalismi teerajaja Bryggman oli ainus arhitekt, keda Aalto nägi kui võrdset.
Nikita Betehtini lavastus „Omon Ra“ ilmestab hästi Vene teatri uue peanäitejuhi Filipp Lossi katsetuslikku ja avatud hoiakut.
Matemaatika ajalukku läheb Eve Oja kindlasti selle kaudu, et ta on välja nuputanud mitmete klassikaliste teoreemide uued tõestused.
Stella Kruusamäe soololavastus näib olevat kuhjunud sisepingete märatsev plahvatus, mille sõnumi üldistusjõud on küsitav.
Lavastaja Juri Aleksandrov on teinud sama vea, mis paljud teisedki: ta on läinud totalitarismi vormilises konkretiseerimises liiga kaugele.
Tallinna Mustamäe linnaosa on Eestis kõige tihedamalt asustatud, kuid kummalisel kombel leiab sealt ülekasutuses parkimisalade kõrval alakasutuses garaažlad.
Vaata kuhu tahad, igal pool on küsimused, millele pole ilusaid, lihtsaid, mugavaid, valimisloosungile ja koalitsioonilepingusse sobilikke vastuseid.
Sellist suurepärast näitlejate ansamblit suurte dekoratsioonide ja värviliste kostüümidega varjutada oleks labaselt ebaaus.
Olavi Paavolaise teosed ei paku ainult lugemisnaudingut, vaid on ka teejuht masside ja indiviidi, terase ja naha, lärmaka peatänava ja vaikse mõtluse konflikti mõistmisel.
Nagu mitmes programmis ka mainitakse, on vaja säilitada inimeste turvatunne, s.t tuleb leida tasakaal hirmutamise ja tegelikkuse vahel.
Minna Henriksson: „Rootsi mäluasutused on oma ebamugavast pärandist üha teadlikumad. Kas nad käivad selle pärandiga aga ka piisavalt kriitiliselt ümber?“
„LeeduMaali“ näitust võib vaadelda maalilise modernismi – meediumitruuduse, kuid ka meediumi piiridega mängimise ning kunstniku individuaalse eneseväljenduse väärtustamise manifestina.
Eero Epner: „Meie eesmärk ei ole Konrad Mäge kuidagi monopoliseerida, vaid vastupidi, kutsuda juurde uurijaid ja toetada nende tegevust.“
Gaspar Noé: „Tegelased „Ekstaasis“ ei ole nii suure paine all kui mu eelmistes filmides ja annavad parema võimaluse samastumiseks.“
Poliitilise pessimismi põhjendus kolmel näitel
Kui palju peab Eesti olema maailmaga seotud?
Intervjuu filmitegija Gaspar Noéga
Millest räägivad inimsäilmed muuseumide kogudes?
Tartu Uue teatri ja Labürintteatriühenduse G9 „Hingede öö“
Mustamäe garaažiühistud ühisvara tragöödia keskmes
Kaarel Kuurmaa, „Dokumentalistika aastaring“
Eesti keele aasta: Szilárd Tibor Tóth, „Soomeugrilaste globaliseerumine makro- ja mikrotasandil“
Ooper „Tsaari mõrsja“
Stella Kruusamäe soololavastus „Holy Rage“ („Püha viha“)
Olavi Paavolaise „Külalisena Kolmandas Reich’is“, „Minek ja loits“ ning „Volga voolab nüüd Moskvasse“