Veganlus võib veendumusena olla individuaalne toidueelistus, ilma et inimene peaks võtma keskkonnahoiu või loomaeluhoiu alast seisukohta.
Paraku ei pruugi laboriliha lõpetada traditsioonilist loomakasvatust, vähemalt mitte täielikult.
Tuleks luua jätkusuutlik süsteem, kus mitte ainult inimesel, vaid kõigil liikidel oleks võimalikult hea olla.
Robert Simpson: „Peame nii asutuse kontekstis kui ka ühiskonna tasandil tegelema tagajärjepõhise hindamisega.”
Kui õiguse kõige tähtsam allikas on kohtunike endi loodud pretsedendid, siis on neil palju suurem vabadus toetuda oma argumentatsioonis õigusvälistele allikatele.
Taavet Kase debüütromaanis „Surmamaks“ on surm eksklusiivkaup, mitte kaasasündinud paratamatus.
Cage’i eksperimentaalne vaimsus on tunginud niidistikuna nüüdisloomingu kõige sügavamatesse soppidesse ja saanud koguni käibefraasiks või trafaretiks.
Võime uhked olla oma maailmanimega puhkpillimängijate üle. Kõik eeldused nende hulka jõuda on ka klarnetist Signe Sõmeril.
Bronisław Wojciech Linke painavaid sõjapilte, sümbolistlikke allegooriaid vaadates mõtlesin rohkem elule ja palju vähem kunstile.
Ruumilahendused, mis tehakse teoks ilma sisulise dialoogita, õõnestavad demokraatlikku riigikorda, kuna lahendamata paradoksid pidurdavad ühiskonna arengut.
Peedu Saare debüütromaani „Pascual“ peategelane on drifter, roostekarva jõe äärsest külast pärit üksildane poiss võõras suurlinnas.
Nukuteatri uuslavastus „Vari“ on sisutihe ning mõttetööd ergutav imeilusate varjunukkude ja lavakasutusega lugu, puhas ja aus jutustamiskunst.
„Surmamaks“ on nagu heasoovlik postkaart, millega tervitatakse tulevikku saabunud arhetüüpset eesti meest.
EPP LANKOTS
Lauluväljakul toimuv on kooridele ja nende dirigentidele vaid protsessi jäämäe veepealne osa, ning sama kehtib kõigi kohta, kes koore laulukaare ees juhatavad.
Urmas Sellis: „Ausalt öeldes oleks üsna nõme, kui oled kolmkümmend aastat kotkastega tegelenud ja ütled, et ikka on nendega kõik kehvasti ja midagi pole muutunud!“
WDR on olnud juba tükk aega üks Saksamaa suuremaid uudisteoste tellijaid ja see kajastub ka noodikogus. Ütlematagi on selge, et koopiatega seal kogus ei opereerita.
Riia Uue teatri kunstiline juht Alvis Hermanis on veendunud, et oleks suisa seniilne kasvatada enda juhendatava näitlejakursuse üliõpilastest Riia Uue teatri näitlejate kloone.
Ajale jalgu jäänud kuraatoritöö mudel, mida rakendatakse kuraatoriõppes üle kogu maailma, ei toiminud Riia biennaalil.
Installatsioon Heimtali rahvamajas tõlgendab seda, millisena soovisid kodukultuuri edendajad näha Eesti maarahva kodu 80–90 aastat tagasi.
Retoorikas säilib dialektika võistluslikkus, kuid kui dialektikas võisteldi tarkuses, siis retoorikas võimule pürgivas tarkuses.
Ari Alexander Ergis Magnússon: „Tahtsin uurida narkoturgu Islandil, sest tundub, et alati võetakse kinni valed inimesed ja tõelised süüdlased pääsevad minema. Tegeldakse sõltlaste, nende kurbuse ja rumalusega.“
Maarja Kangro „Minu auhinnad“ on tsunftisisene raamat. Laiemale lugejaskonnale on see keelatud kui teadmine, kuidas tehakse seadusi ja vorsti.
Mari-Liis Sepper, „Vabadus olla vegan“
Sirgi Saar, „Mõtleks kastist välja, aga mida selle kastiga teha?
Janek Kraavi, „Post-sõnastik XLIII. Loomaõudus“
Mats Volberg, „Filosoofia kasu ja kasutus riigikohtu lahendites“
Pärtel Toompere, „Laulupidu juba ammu käib“
debüütromaan Taavet Kase „Surmamaks“
Giorgio Colli „Filosoofia sünd“
Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontsert „Mozart ja Beethoven“